Skip to content

Month: juuli 2008

Kihlumise päev

Kõik algas väga ootamatult. Ma ei aimanud midagi, kui koeraga jalutamast tulin. Koridori põrandal lebas südamekujuline kiri, mis andis mulle edasiseks juhiseid. Tarieli soovitas mul veidi pidulikumalt riietuda ja ka vahetusriided kaasa võtta, sest me ei ööbi kodus. Seadsin ennast valmis ja tõttasin Atlantise poole, kus Tarieli mind ootas.

Ta viis mind Pegasuse pardale ja laev hakkas kohe liikuma. Ma olin väga üllatunud, kui mõistsin, et olime ainsad reisijad (peale tuttava fotograafi, kes meid vahetpidamata pildistas). Tarieli oli terve laeva rentinud. Kuid samas hingasin veidi kergendatult, sest südames olin ma juba aimama hakanud, et Tarieli võib mu kätt paluda. Laeva pardal rahunesin veidi maha, sest millegipärast arvasin, et siin ta küll seda asja ette ei võta. Muidugi on “rahunesin maha” palju öeldud, sest emotsioonid olid laes. Mina ja mu kallis Emajõel – millegi äreva ootuses.
Laev hakkas lähenema Turu sillale (meie koduga paralleelselt), kui Tarieli mind laeva ninasse kutsus, siis korraga midagi punakat taskust välja võttis, mu ette ühele põlvele laskus ja küsis: “Kas Sa tuled mulle naiseks?” Kõik käis nii kähku, et ma ei osanud midagi teha. Ainult mõelda, et – isver, kui romantiline hetk ja mina ei nutagi. Langesin Tarielile kaela ja muidugi ütlesin ma “JAA!” Ise ikka veel muretsedes oma kuivade silmade pärast. Sõrmus – imeilus sõrmus (hõbedast tõru-kujuline ja väikse tumepunase granaadiga tipus – meie sõbra ehtekunstniku tehtud) rändas mu sõrme. Ja Tarieli näole langes veel palju suudlusi.


Kui me veidi toibunud olime, tõi Tarieli nagu võluväel lagedale pudeli šampust, kaks pokaali ja karbi maasikaid. Ma olin nii elevuses, et ei mäletagi täpselt, mida rääkisin. Tarieli rääkis, et eelmisel päeval käis ta koos oma emaga mu vanemate juures kosjas. Ta jutustas, kuidas mu ema oli algul väga ehmunud. Kui Tarieli talle helistas ja ütles, et tuleb külla ja ilma Oliviata (mulle oli Tarieli tol päeval öelnud, et sõidav äriasjus Võrru). Mu ema arvas, et Tarieli tahab mind maha jätta ja sellepärast tulebki. Kuid kohe, kui Tarieli ema uksest sisse astus ja hakkas kadunud kanast rääkima, oli mu emal asi selge. Ta olevat rõõmsalt kaasa mänginud – öelnud, et noorem kana on juba Kuke poolt ära viidud (mu õemehe nimi on Kukk), aga vanem on veel alles. Tore, et nad sellise vana traditsooni läbi tegid.


Pea šampusest juba veidi surisev, jõudsime me Atlantise ette tagasi. Tänasime kaptenit ja fotograafi ja liikusime parkla poole. Alles nüüd tuli mulle meelde, et Tarieli on ju ka joonud ja ei saa autot juhtida. Tema aga rääkis, et nüüd sõidame edasi sööma. Ma siis rõõmustasin, et ta on mõne sõbra meile vastu kutsunud. Kuid samal hetkel keeras nurga tagant parklasse valge limusiin. Ma vist küll kiljusin vaimustusest. Pikk auto manööveras ennast linnast välja ja tee jätkus põldude vahel. Ma ei saanud üldse aru, kuhu me sõidame, kuni nägin teel suvalist kalarestorani silti. Ja siis mul välgatas – me lähme talurestorani / ühe-mehe-rstorani, millest me Ekspressi Armand Koka rubriigis lugesime. Ja nii see oligi. Tarieli ainult muheles rahulolevalt ja ütles, et need näoilmed on vaatamist väärt, mis praegu mu näol vahelduvad. Üllatus, imestus, vaimustus. Ma olin tõesti pidevalt sillas. Kõik asjad oli Tarielil nii hästi läbi mõeldud ja ettevalmistatud. Tal oli isegi limusiinisõidu jaoks plaat minu lemmikmuusikaga. Ta on imeline mees!

Talurestoran asus suurepärases kohas, küngaste vahel, ümbritsetud suurtest puudest. Ja mees, kes meid seal vastu võttis oli väga ainulaadne. Ta kandis musta pluusi, pükse ja pikka põlle. Ta oli ühtlasi restorani omanik, kokk ja ettekandja. Ja peale meie kolme ei olnud läheduses ainsatki hingelist, väljaarvatud majesteetlik koer Mõmmi.


Ruum, kuhu mees meid juhatas oli sopiline, mahedalt valgustaud ja väga hubane. Selles oli vana uuega väga meeldivalt sulandunud. Carla Bruni hääl tegi kogu olustiku veelgi sumedamaks. Laud oli kaetud kahele. Küünlad põlesid ja lihtsas vaasis õitsesid põllulilled. Erutatud süda hakkas jälle veidi aeglasemalt lööma. Mees serveeris meile veini ja hõke toite. Kõik sobis omavahel hästi. Ja kõige rohkem sobis see, et Tarieli oli siin – istus minu vastas ja naeratas.

Käike oli neli ja et veidi kõhus ruumi juurde teha, käisime vahepeal õues jalutamas. Udu oli maha langenud ja päike loojus. Vaikne oli. Hea oli.


Alles hilja öösel läksime me magama – rohukatusega majakesse, mis peremehe sõnul oli enne olnud suitsusaun. Ma ei saanud kaua und, sest olin ikka veel elevil ja tundsin mingit kummalist uut tunnet. Nagu oleksin Tarieliga veel rohkem seotud, nagu see oleks võimalik. Seinad lõhnasid suitsuselt. Hakkas juba koitma, kui ma uinusin.

Leave a Comment