Skip to content

Kuu: jaanuar 2019

Samojeed Happy

Siit tulevad veel mõned pildid, mis ma eelmisel aastal joonistasin. Samojeed Happy on kolmas meie koeravõistluse võitjatest. Valiku tegime juba kevadel, kuid kuna pilt pidi tulema talvine, joonistasin selle jõuluhooajaks valmis. Praegu, kui neid ridu kirjutan, langeb õues taas laia lund. 

Leidsin väga muheda zen-vanasõna: No snowflake ever falls in the wrong place – Ükski lumehelves ei lange valesse kohta. Tahaks elus ka rohkem nii tunda, et kõik, mida teed või otsustad, on just see õige. Väga rahustav vanasõna igal juhul.

Ja samojeed Happy on ka nii armas, tõeline lumekoer. Põhjapõtradega kampsuni soovitas talle selga panna Tarieli 😉

Happy näoilme vastab alati tema nimele, olgu lumes …

… või päikeses.

Comments closed

2018 – me-liigume-ringi-aasta

Uus, 2019, aasta on nii toimekalt alanud (mäletan selliseid aasta alguseid, mil esimestel päevadel vaatasime Tarieliga päevad läbi sarju ja filme – nüüd töötasime juba 1. jaanuaril), et veel jaanuari lõpus on eelmise aasta kokkuvõte tegemata. Kuid tahan seda kindlasti teha, sest neid kokkuvõtteid on pärast nii hea võrrelda. Niisiis 2018. aasta oli meil üsna reisirohke, eriti arvestades, et me vahepeal suhteliselt paiksed olime. 

Aasta algas meil koos minu onu ja Tarieli emaga meie kodus. Ja see oli meie esimene täis aasta koos Mikaga. Seega meie väiksele ja kokkuhoidvale perele eriti eriline!

Jaanuaris joonistasin palju. Veebruaris, kui Mika sai 7-kuuseks, oli meil Meeli Küttimiga armas fotoshoot.

Märtsis ja aprillis mõtlesime Tarieliga uue sarja välja ja ma joonistasin sellele esimesed pildi ka – “101 mütsi”.

Mais oli mul ülilahe Räpina kooli kokkutulek. Mõnesid klassikaaslasi polnud näinud 22 aastat – just nii palju aega tagasi lõpetasin ma põhikooli ja asusin õppima Tartu Kunstikooli. Nii-nii armas oli oma ammuseid kaaslasi taas näha – midagi väga sooja ja helget jäi südamesse. 

Juunis maaliti Mikast esimene maal. Peeter Krosmann kunstnikuks!

Juunis sai Mika ka 1-aastaseks. Tähistasime seda erilist sündmust vaikselt ja koduselt. Oli armas olemine ja väike piknik Kloogarannas, kaasas Helgi ja Varpo.

Ilm oli Jaanipäevale kohaselt jahe, kuid õnneks ei sadanud.

Juulis saime kätte ja pildistasime ISE oma ilusaid uusi tooteid – kasevineerist ökonumpsikutest serveerimisaluseid. Tõesti isuäratavad pildid tulid 🙂

Oma 13. pulma-aastapäeva pidasime seekord laeval, käisime Stockholmi kruiisil. Varpo oli ka meiega. Tänu talle saime õhtul veidi Tarieliga kahekesi laevatekil istuda ja tähistada. Seal oli tõesti ilus. Romantilised merevaated ja üks väga ilus ja eriline peatus Soome sadamas. See vist oligi meie lemmikhetk seal, …

… sest Stockholmis olemine läks väga kiirelt – oli aega ju vaid loetud tunnid. Seega käisime vaid Skansenis …

ja siis juba tagasi laevale.

Septembris käisime kogu perega EKA uue maja avamisel. Oli eriline ja pidulik tunne taas oma koolimajas olla. Katuseterrassid olid eriti lahedad – sealt näeb merd ja vanalinna.

Järgmine reis oli meil juba aasta tagasi plaanitud, piletid Portosse ostetud ja korter üüritud. Pidime oktoobri alguses minema Tarieli, mina, Mika ja Helgi, et vanaema saaks lapsukest hoida. Kuid siis juhtus selline hull asi, et Helgi murdis labajala luu ja kipsiga sai vaid kodus liikuda (õnneks nüüdseks jalg juba ilusti paranenud). Nii kahju, et me ei saanud neljakesi minna, kuid varusime Helgile toitu ja naabrid olid abivalmis teda aitama, kui vaja, nii et otsustasime ikkagi sõita. Sellest tuli esimene meie vaid-pere-reis. 

Meie Porto kodu vaade rõdult.

Portugalis oli kõik nii soe – nii ilm, kui inimesed. Esmakordselt olime võõraste inimesete keskel ümbritsetud soojast poolehoiust ja hoolivusest, meie lapsukese vastu. Kõik imetlesid teda, viipasid talle, üks vanatädi andis talle isegi musi. No Portos on lihtsalt imeline olla lapsevanem.

Veel samal kuul, oktoobri lõpus, lendasime me Londonisse, sest Tarieli kinkis mulle pulma-aastapäeva puhul pileti Frida Kahlo näitusele Victoria ja Alberti muuseumis. Selgus aga, et Frida näitus on nii popp, et kõik piletid on kuni näituse lõpuni välja müüdud. Kuid Tarieli on järjekindel inimene ja nii leidis ta muu võimaluse. Ta ostis mulle muuseumi liikmestaatuse (mis on muidugi kallim kui pilet). Et ma ikka näeksin oma iidoli näitust, kuigi ma ütlesin, et Londoni reis on ju ka niisama supertore. No igal juhul – mul oli imeline kohtumine Fridaga ja Tarieli ise ei näinudki näitust, kuna oli sel ajal Mikaga ja liikmestaatust tal ka polnud. Nad vaatasid muid näituseid, aga teadagi, kuidas Mikaga midagi vaadata on 😉 Vot selline mees on mul! Õnneks oli Tarieli ise Londonist sama suures vaimustuses, kui mina Fridast. Linnal oli talle sobiv vibe.

Kohustuslik turistikas kuningalossi ees.

Mina oma suurte lemmikutega.

Isa ja tütar Sky Gardeni  taimeseina juures. See on väga põnev koht, 35. korrusel asuv aed hea vaatega Londonile, mille Tarieli enne reisi avastas. Pilet on tasuta, kuid tuleb end registreerida ja õigel ajal kohal olla.

Novembri alguses saime endale Lucky Laika kauba jaoks lõpuks kauaoodatud lao. Suur tellimus Hiinast – bambustaldrikud – maandusid juba seal. Meie korteri pind saab taas samm-sammult “meie omaks”, sedamööda, kuidas asju kodust eest ära kolime. Nii mõnus! P.S. Praegu see küll enam nii tühi pole nagu sel pildil 😉

Novembris oli meil ka Lucky Laika vanasõnapiltide ja Kadri Hinrikuse kirjutatud lugudega raamatu “Sõna vägi on suurem kui sõjavägi” esitlus. Koolibri kirjastus andis raamatu välja ja korraldas ka esitluse. Nii äge! 

Detsembri alguses ilmus Pere ja Kodu ajakiri “Beebi”, milles ka minu kolumn meie pere alguses Mikaga. Aitäh Estrile, selle pakkumise eest! Esmakordselt kirjutasin ajakirjale 🙂

Ja detsembris tegime palju tööd. See on meil aasta kõige kiirem kuu, tundub, et iga aastaga läheb üha kiiremaks 😉 On vaja üha rohkem (sest meie firma kasvab) tooteid sorteerida, edasimüüjatega suhelda, messiasju ajada, tellimusi kokku panna jne.

Esmakordselt olid (on siiani veel, sest müügiaeg pikenes) meie asjad müügil Helsingis TRE poe jõulumüügis. See on nagu suur kaubamaja, kus tooted on laudadel väljas, mitte väike disainipood. Ja praeguseks teame, et meil läks seal hästi. Saatsime mitu korda kaupa juurde ka 🙂

See kõik on tore ja innustav. Kuid samas joonistada ei jõudnud ma poolteist kuud üldse 🙁 Osaliselt oli see nii mu kehva aja planeerimise, osaliselt Mika olemasolu ja osaliselt ka meie kõigi pikkade külmetushaiguste tulemus.

Kuid kui lugesin kokku kõik selle aasta joonistustunnid, tabas mind korraks šokk – tunde oli vaid 228. Võrdluseks eelmised aastad: 2017 – 333, 2016 – 550 ja 2015 – 490 tundi. Nii et lausa 100 tundi vähem, kui eelmisel aastal. Kuid ikkagi on mul hea meel, et ma oma töötunnid kirja panen. Muidu “tundub”, et joonistasin rohkem vms, aga siin on aus tulemus olemas. Pilte joonistasin aga kummalisel kombel arvuliselt rohkem (töökiirus on suurenenud?) kui eelmisel aastal. 2018 – 21 pilti, 2017 – 16 pilti. 

– Pilte Lucky Laikale 19 tk

– Pilt Lucky Son of a Bitchile 1 tk

– Pilt Mikale 1 tk

Nii et pole hullu ja on teada, et tuleb lihtsalt joonistada-joonistada-joonistada. Praeguseks mul juba kaks pilti valmis ja kolmas töös. Ja muidugi peale töö nautida ka aega Mikaga, sest see aeg, mil ta on väike, lendab ju nii kiiresti ja pärast muudkui igatsed seda taga.

2018. aasta oli ikka tõesti teguderohke, selle üle on nii hea meel!

Comments closed