Skip to content

Month: juuli 2020

Mika ja vesi

Juba väiksest peale pole Mika ja vesi eriti kokku sobinud. Pesemist saatis alati nutt. Meid panid imestama teiste vanemate lood oma veelembestest lastest, kes ei taha vannis väljagi tulla. Meil ei tahtnud Mika kaua aega isegi vanni maha istuda (Tarielil õnnestus kuidagi see ime, et Mika lõpuks siiski istus vanni maha). Pesime teda niiviisi kiiresti, et laps ei peaks liig kaua talle ebasobivas elemendis olema. Juuksepesu oli omaette ooper. Varisesid kokku minu (tuntud ka kui hüljes) lootused hakata temaga koos basseinis ujuma.

Aga nüüd, aga nüüd. Mika avastas enda jaoks sel suvel vee 🙂 Käime üsna palju mere ääres ja kuna mulle nii meeldib ujuda ja üldse vees sulistada, siis hakkas seda tasapisi tegema ka Mika. KUI hea meel mul selle üle on 😀

Ühel jahedal päeval rannas ta isegi ületas mind. Ütles, et emme lähme nüüd vette ja ise juba veest märg, kukkus mind pritsima. Tol päeval mina enda vette ei kastnudki, kuid Mika möllas ja “ujus” (minu käed tema kõhu all, tema siputab käsi-jalgu).

Ja täna siis ujus Mika ka vannis. Siiani oleme ta nüüd küll ilusti vanni istuma saanud. Kuid vannivette pikali minemisest vms on asi veel kaugel. Kuid täna oli ta vannis kõhuli ja üleni vees, “ujudes” nii, et kuklajuuksed kõik puha märjad (juukseid laseb Mika nüüd ka endal juba kenasti pesta). Supertubli? Nüüd saame lõpuks siiski koos Mikaga ka spa-sse minna. Juhuuuu!!!

Leave a Comment

Sidrunigeen

Imestan ikka kuidas Tarieli saab silmagi pilgutamata süüa ülihapusid asju, näiteks sidrunit koorega. Närib seda tulihaput vilja rõõmsa ja rahuloeva näoga. Talle teevad mu üllatusest suured silmad alati nalja ja talle meeldib rääkida lugu, kuidas ta lapsena sõi ära ühekorraga 6-7 sidrunit, koos koorega (!).

Nüüd näen, et hapu talumine on tõesti päritav. Mikale nimelt ka väga meeldib sidrunit süüa. Ei mingit silmade vidutamist vms, põskedele tekivad küll korraks väiksed roosad laigud, aga need kaovad kohe kui sidrun alla neelatud. Ja ta õndsa naeratusega ütleb: “Palun veel!”

Nii et sidrunigeeni on ta Tarielilt saanud.

Leave a Comment

Mis sa unes nägid?

Võtan lõunaunest ärganud Mika kaissu. Ta väike armas nägu on nii rahulik ja veel poolunes. Korraga tundub ta mulle nii väiksekene.

Mina: Mis sa unes nägid?
Mika (silmad veel kinni, avab need): Sind!
Olen sellest ootamatusest (esmakordselt ütleb Mika sedasi) nii liigutatud. Olin valmis kuulma, et unenäos olid liblikad ja muumiad nagu ikka 😀
Mina: Mis me tegime seal sinu unenäos?
Mika: Pikutasime nagu praegu.

#täiuslikhetk

Leave a Comment

Vinigreet ja mais

Mika on väga hea isuga laps ja mitte ainult. Ta on ka gurmaan, kes naudib mõnu toidust juba ette. Alati enne sööma asumist hindab ta, mida taldrikul näeb. Kuigi Mika tänu Tarielile on nõus proovima ka uusi asju (isegi kaheksajalga proovis), siis on siiski mõned toidud, mida ta väga innukalt ei söö.

Palun Mikal isa sööma kutsuda. Mika heidab kiire hindava pilgu oma taldrikule ja jookseb Tarieli tuppa.

Mika: Issi, palun tule sööma! Midagi halba ei olegi täna – vinigreeti ega maisi!

Leave a Comment

Mõttetu ajaraisk

Mängime Mikaga patareidel töötavat “Kalapüügi” mängu, kus tuleb liikuvaid ja aeg-ajalt suid avavaid kalu õngitseda. Pole väga lihtne mullegi. Mika pusib oma õngega. Siis otsustavalt ja rõhuga: Mõttetu ajaraisk! 🐟

Leave a Comment

Mika toa remont

Juuni alguses alustasime Mika toa remondiga ja panime endale eesmärgiks saada see valmis Mika sünnipäevaks – 24. juuniks. Ja nii uskumatu kui see ka pole – me saimegi sellega hakkama! Uskumatu sellepärast, et meil mõlemal Tarieliga kasvavad käed nö valest kohast. See selgus juba algkooli tööõpetuse tundides, kus me olime vastavalt Räpina ja Võru kooli kaks kõige liimisemat last 😀 Aga oma tütrekese nimel andsime endist parima.

Sobivat tapeeti otsisime kaua ja olles läbi vaadanud mitmekümne mustri ja erineva tootja tapeedid, otsustasime, et ma ise joonistan Mikale tapeedi. Sest joonistada ma ju oskan 🙂 Ja nii tegimegi. Kolme seina valisime lihtsa ja ühevärvilise tapeedi ja neljandasse, otsaseina pidi siis tulema minu joonistatud tapeet. Algselt pidi see olema õrn ja hele, kuid kuna me otsustasime jätta vana tapeedi alla (jällegi – me pole liiga osavad, et see maha võtta ja seinu pahteldada), siis valisime lõpuks hoopis tumeda sügava mererohelise tapeedi, et alumine tapeet läbi kumama ei hakkaks. Ega me kunagi ei olekski plaaninud oma tütrele roosat tuba teha, aga eks ma veidi põdesin vahepeal küll selle tumeduse pärast. Kuid lõpptulemus tuli väga kena ja meeldib ka Mikale, mis on põhiline 🙂 Nimelt hakkas see tumeroheline tapeet hästi minu joonistatud tapeediga kokku klappima.

Selliste postituste puhul kõige lahedam enne ja pärast moment. See, meie korteri kõige soojem tuba, oli siiani Tarieli töötuba. Kõige soojem sellepärast, et me elame nimelt Stalinistliku maja põhjapoolses nurgakorteris ja see tuba asub kõige rohkem maja sees. Tõelise džentelmenina loovutas Tarieli sissekolides ja tube jagades kahe aknaga nurgatoa minule, kuna kunstnikule on valgus oluline. Minu toa üks aken on maast laeni ja sealt pääseb rõdule. Tegelikult oli see tuba mul Haikuga kahe peale, kui ta veel elas, sest meie kutsu armastas ikka rõdul käia. Minu tuba on muidu väga mõnus, kuid vahel ka üsna jahe, just selle nurga ja kahe akna tõttu. Nii otsustasime, et Mika saab Tarieli toa ja Tarieli kolib oma laua ja tööarvutiga meie magamistuppa. Üks variant oli ka minu tuba, kaheks, aga me kuulame selleks liiga erinevat muusikat 😉

Niisiis – Tarieli töötuba ja vahepeal, kui meil veel ladu polnud, ka laoruum, nägi eelmistest elanikest jäetuna välja selline. Karude järgi tapeedil, võib arvata, et see oli neil samuti lastetuba 😀

Väike numpsik Mika abistab meid.

Lagi ja seinad üle pestud ning lae ehiskarniis teibitud, värvis tubli Tarieli lae üle. Seejärel asusume tapeetima. Ja ohoo, kui kaua me seda tegime. Pidime jupikaupa töötama, sest oli ka muid töid-toimetusi ja vahepeal sai meil tapeediliim otsa jne jne. Nii et selleks kulus kokku umbes poolteist nädalat.

Tõeline proff harmoneerub oma tööga ideaalselt.

Tööpauside ajal joonistasin ma tapeeti neljanda seina jaoks. Õigemini mul oli suurem osa pilti olemas. Jaanilõkke, Mika sündis jaaniööl, ääres istuv indiaani rõivastega pesukarutüdruk, mille joonistasin Mikale tema 1. sünnipäevaks. Nimi, Mika, on pärit põlisameeriklastelt ning tähendab Arukat Pesukaru. Aga pildile tuli veidi tausta juurde joonistada, et see vastaks seinaformaadile ja lisaks tekkis mul idee, et seal peaks kindlasti olema õitsev kastan. Sobivat tapeeti otsides armusin ühte kastaniõitega tapeeti. Kuid esiteks tundus see lapsele veidi igav, kuna ei sisaldanud endas mõnd toredat loomakest vms ja teiseks, oli see liiga kallis. Aga saagu siis kastan joonistatud kujul. Pilt muutus nii ka ruumilisemaks, kuna selle ülaosas oleks muidu olnud liiga palju tühja ruumi. Ja sellel aastal tuli suvi nii pikkamisi, et viimsed kastaniõied langesidki puudelt jaanipäeva paiku.

Ja siis oligi käes see ärev ja põnev hetk, kui Minu Prindist saabus meie kolmest paanist koosnev pilt-tapeet otsaseina jaoks. Hea, et olime enne terve toa jagu õhemate ja kitsamate tapeediribadega harjutanud, sest need paanid olid palju paksemad ja raskemad ning mis peaasi – palju laiemad. Mäletan üht hetke, mil pidime paani lahti võtma ja uuesti kleepima, sest õhumulle oli nii palju. Tarieli möllas liimiharjaga ja mina pidin hoidma paani, et see täies ulatuses alla ei vajuks (alaosa oli ilusti õnnestunud). Tegin seda akrobaatilist trikki pead, õlgu ja mõlemat kätt ja üht jalga appi võttes – see oli väga pingeline hetk. Nu lõpuks saime ikkagi hakkama ja kuigi õhumulle oli palju, tõmbas see tapeet end palju paremini sirgu kui tavaline satiintapeet, millega kogu ülejäänud tuba tehtud oli.

Nii et kiitus ja tänu Timole Minu Prindist, kes on meie pikaajaline partner töös Lucky Laikaga. Temalt tulevad kõik me prindid ja lõuendid. Sein sai väga ilus ja tapeet on täiesti sirge 🙂

Pilt enne tapeediks saamist …

… ja tapeedina seinal.

Toale lisas lõppakordi veel kastaniõitest bordüür, mille me seinale karniisi alla kleepisime, sest juba tapeetimise alguses oli selge, et väga sirgelt meil kogu see lugu välja ei tule. Ja bordüür tõesti andis viimase lihvi. Ahjaa, päris viimase asjana paigaldas Tarieli ilusad laiad ja valged seinaliistud ka.

Mika esimest korda oma uues pilttapeediga toas. Emotsioon on ehe rõõm!
Küsisime: Kuidas sulle su uus tuba meeldib?
Mika: Väga ilus! See on viimane paan!
Eks tal oli ka juba meelde jäänud asjad, millega emme-issi päev otsa möllavad 😀

Leave a Comment