Skip to content

Kuu: oktoober 2015

Meie stalinistlik maja

Kui kolm aastat tagasi Tallinnasse endale uut kodu otsisime, siis sõitsime läbi päris palju kortereid. Elasime ise veel Tartus ja seetõttu oli see päris kurnav tegevus ; ) Aga sellel pikal otsimisel oli ka hea külg – nimelt saime järjest rohkem aru, milline meie uus kodu võiks olla. Oma otsinguid alustasime Nõmmelt, kuid siis suundusime Põhja-Tallinnasse, seda mitmel põhjusel: korteri hind, mere lähedus ja mitme pargi olemasolu. Järjest rohkem armusime ka siinsetesse stalinistliku arhitektuuriga elamukvartalitesse. Ja siin me oma kodu leidsimegi! Kuigi meie maja siis veel teistsugune (loe: renoveerimata) välja nägi. Aga sellest juba allpool.

Uurisime oma uue kodukandi kohta ka raamatust “Stalinistlik maja” ja leidsime sealt palju põnevat. 

Näiteks, et meie Pelguranna elurajoon on kujundenud stalinistliku elamuehituse üheks sümboliks. Nimelt jõuti 50ndatel siin kaks kvartalit valmis ehitada. Praeguseks on enamus nendest kaunitest majadest ka renoveeritud. Nii et nende vahel jalutades on mul sageli tunne, et olen välismaal. Seda tunnet tekitab vist eriti rõdude rohkus ja see, kuidas paljud neist suviti õisi üle ajavad. Ah, nagu Itaalias : )

Ehitusplaanid olid tegelikult suurejoonelisemad nagu arhitekt Grigori Šumovski joonistusel (1949) näha – Pelguranna vaade linnulennult. Lõime allee kulgeb siin mereni. See oleks olnud võimas. Lahe igal juhul, et need majad ehitati. Meie linnaosas saab jälgida ka aja muutumist – kohas, kus stalinistlikud elamud lõppevad, algab nn hrušovkade rajoon. Ka avara Lõime allee lõpetab otsutavalt merevaate ette asetunud hrušovka.

Raamatus on ka kaart, millel märgitud Tallinna stalinistlikud majad ja miljööväärtuslikud hoonestusalad.

Niisiis – meie maja nägi sissekolimisel välja maaliline. Kuid selge oli see, et renoveerima tuleks hakata ruttu, sest lisaks kooruvale värvile olid fassaadi trepid ja mõned rõdud juba üsna lagunenud. Ja tore, et peagi hakatigi renoveerimisega pihta. 

Päris pikka aega nägi meie tellingutes maja välja nagu Christo ja Jean-Claude`i pakitud objekt. Magama minnes valitses toas täielik pimedus, kuna oli talv ning kilesid oli mitu kihti. Meenus hubane aeg vanaema juures maal, mil sügisöödel ahjusoojuses uinudes oli nii pime, et ei näinud näo ette tõstetud kättgi …

Aga kui kile lõpuks langes, siis avanes selline kaunis vaade. Maja seinad olid nii siledad ja puhtad ning nüüd tõusis maja ehtiv dekoor eriti hästi esile.

Veel mõned enne ja pärast pildid.

Maja välistrepid olid kõige halvemas seisus – need valati täiesti uuesti.

Tänavapoolne fassaad oma eriti uhke ümara rõdu ja pööninguaknaga.

Hullusti lagunenud oli ka maja pandus.

Kuid see renoveeriti tõesti väga hästi. Ehitati uuesti üles ja anti vorm justkui glasuuriga antakse tordile viimane lihv ; )

Jah, maja on meil niiii ilus!

Leave a Comment

Surikaat, tamariin, pesukaru ja nahkhiir

Nii, ammu pole teile näidanud mida ma joonistan. Mitmed pildid on mul valminud ka nö sahtlisse, eks aeg näitab, millal nad sealt välja toon ; )

Lucky Laika Vanasõnade sari juhib siiani lipulaevana meie sarjade valikut, seega sinna joonistan pilte regulaarselt juurde. Sel aastal tegin nii, et iga kuu kohta üks vanasõna-pilt. Kuna valmistume juba jõuludeks, siis joonistan vahepeal ka teiste sarjade pilte ning 12 pildi asemel tuleb Vanasõna pilte sel aastal kokku 10. 

Juunis joonistasin surikaadi. Vanasõnaks – Lõpp hea, kõik hea. See vanasõna oli meil juba ammu ootel, kuid looma valikuga läks aega. Me Tarieliga armastame nii väga koeri, et pähe tulid pildid erinevatest rezissöör-koertest. Kuid otsustsime, et me jätame siiski koera-piltidele vahe sisse, sest neid on meil juba mitu. Seega valisime surikaadi.

Juulis kangastus mulle, et tuleb tingimata illustreerida vanasõna – If life gives you lemons make lemonade. Eesti keeles ei kõla see nii hästi, kuid on ikkagi lahe ja õige ütlus. Otsisime looma, kes sööks tsitruselisi ja leidsime, et enam on see levinud ahvide seas. Kuna tahtsin joonistada naissoost ahvi, siis valisin Kuldse Lõvi Tamariini, kellel on kaunis apelsinikarva lakk.

Augustis valmis pesukaru pilt. Tema on üks meie lemmikloomi koerte järel. Pole armsamat ja asjalikumat sehkendajat kui pesukaru! Väga tahaks, et selline loomake meil kodus Haikule seltsiks oleks, kuid me ainult mängime selle mõttega, sest selge on see, et kõik ripakil ja ka mitte ripakil olevad asjad see loomake laiali tassib : ) 

Nii et vanasõnaks – Mis ripakil, see ära.

Septembris joonistasin nahkhiire. Vanasõnaks – Kes tööd teeb, see mustaks saab.

Pildil on suurtiibur ehk Suur Kuldkrooniga Lendrebane. Nagu näib, meeldivad mulle kõik liigid, kelle nimes on sõna “kuld” : )

Aga suurtiiburit oli huvitav joonistada, sest pildi kangelane ripub pea alaspidi. Alguses mõtlesin, et joonistan ta õigetpidi valmis ja siis lihtsalt pööran ümber. Kuid proovisin siiski teisiti ja oligi lahedam, sest aju ja käe koostöö tõrkus vaid veidi, siis sain juba rahulikult töötada. Hea harjutus!

Järgmise vanasõna-pildi tegelased on mul juba valmis mõeldud, vanasõna veel otsin. Nii et varsti saan hakata seda joonistama!

Leave a Comment

Ricarda

17. septembril, aasta aega tagasi, sain ma tädiks : ) Dianal ja Veikol, minu õel ja ta mehel, sündis imearmas tütreke, kellele nad panid nimeks Ricarda.

See uus ja vahva tädi roll on mulle nii palju õnne ja rõõmu toonud. Olen alati väikeste laste seltsis kohmetu ja kartlik olnud. Kuid Ricarda aitas mu sellest tundest üle. Kahjuks pole ma teda piisavalt hoida saanud, sest me elama õega eri linnades. Kuid piisas ühest õhtust Ricaga ja ma olin võidetud! Kui ta oma uneraske pea esimest korda usaldavalt mu õlale toetas, siis … jah, suur ja soe armastus täitis mu südame.

Kui pole Ricakest ammu näinud, siis leian end ikka ja jälle temale mõtlemas ning tahaks juba taas teda süles hoida ja kallistada!

Selle aasta septembris tähistasime Rica esimest sünnipäeva. Joonistasin talle temast ja muinasjutuhobust pildi (Rica sündis hobuse aastal). 

Sünnipäev toimus mängumaal ja suured külalised väsisid arusaadavalt enne kui väiksed. Aga kõige väsimatum oli sünnipäevalaps ise – Rica on väga rõõmsameelne, naerulohkudega (emalt päritud) laps. Ka oma sünnipäevapeol ta muudkui naeris ja naeratas ning vahepeal hüüdis hoogsalt kätega vehkides: “Koju-koju-koju!!!” Kuid see ei tähendanud seda nagu oleks ta kangesti koju minna tahtnud. Lihtsalt see on üks sõna, mida talle korrata meeldib : )

Siin ta parasjagu hüüabki (tänaseks on lisanudnud sõnad “emme” ja “kohuke”)!

Ja mõlemad vanaemad meeldivad talle ka väga. Siin on Ricarda minu emaga, kes talle vahetpidamata erinevaid laule laulab.

Rica oma külalistega suhtlemas …

… ja tädi käest põgenemas.

Ah, oli üks armas suhkrust ja jahust ja maasikavahust olemine.

Leave a Comment