Skip to content

Meie stalinistlik maja

Kui kolm aastat tagasi Tallinnasse endale uut kodu otsisime, siis sõitsime läbi päris palju kortereid. Elasime ise veel Tartus ja seetõttu oli see päris kurnav tegevus ; ) Aga sellel pikal otsimisel oli ka hea külg – nimelt saime järjest rohkem aru, milline meie uus kodu võiks olla. Oma otsinguid alustasime Nõmmelt, kuid siis suundusime Põhja-Tallinnasse, seda mitmel põhjusel: korteri hind, mere lähedus ja mitme pargi olemasolu. Järjest rohkem armusime ka siinsetesse stalinistliku arhitektuuriga elamukvartalitesse. Ja siin me oma kodu leidsimegi! Kuigi meie maja siis veel teistsugune (loe: renoveerimata) välja nägi. Aga sellest juba allpool.

Uurisime oma uue kodukandi kohta ka raamatust “Stalinistlik maja” ja leidsime sealt palju põnevat. 

Näiteks, et meie Pelguranna elurajoon on kujundenud stalinistliku elamuehituse üheks sümboliks. Nimelt jõuti 50ndatel siin kaks kvartalit valmis ehitada. Praeguseks on enamus nendest kaunitest majadest ka renoveeritud. Nii et nende vahel jalutades on mul sageli tunne, et olen välismaal. Seda tunnet tekitab vist eriti rõdude rohkus ja see, kuidas paljud neist suviti õisi üle ajavad. Ah, nagu Itaalias : )

Ehitusplaanid olid tegelikult suurejoonelisemad nagu arhitekt Grigori Šumovski joonistusel (1949) näha – Pelguranna vaade linnulennult. Lõime allee kulgeb siin mereni. See oleks olnud võimas. Lahe igal juhul, et need majad ehitati. Meie linnaosas saab jälgida ka aja muutumist – kohas, kus stalinistlikud elamud lõppevad, algab nn hrušovkade rajoon. Ka avara Lõime allee lõpetab otsutavalt merevaate ette asetunud hrušovka.

Raamatus on ka kaart, millel märgitud Tallinna stalinistlikud majad ja miljööväärtuslikud hoonestusalad.

Niisiis – meie maja nägi sissekolimisel välja maaliline. Kuid selge oli see, et renoveerima tuleks hakata ruttu, sest lisaks kooruvale värvile olid fassaadi trepid ja mõned rõdud juba üsna lagunenud. Ja tore, et peagi hakatigi renoveerimisega pihta. 

Päris pikka aega nägi meie tellingutes maja välja nagu Christo ja Jean-Claude`i pakitud objekt. Magama minnes valitses toas täielik pimedus, kuna oli talv ning kilesid oli mitu kihti. Meenus hubane aeg vanaema juures maal, mil sügisöödel ahjusoojuses uinudes oli nii pime, et ei näinud näo ette tõstetud kättgi …

Aga kui kile lõpuks langes, siis avanes selline kaunis vaade. Maja seinad olid nii siledad ja puhtad ning nüüd tõusis maja ehtiv dekoor eriti hästi esile.

Veel mõned enne ja pärast pildid.

Maja välistrepid olid kõige halvemas seisus – need valati täiesti uuesti.

Tänavapoolne fassaad oma eriti uhke ümara rõdu ja pööninguaknaga.

Hullusti lagunenud oli ka maja pandus.

Kuid see renoveeriti tõesti väga hästi. Ehitati uuesti üles ja anti vorm justkui glasuuriga antakse tordile viimane lihv ; )

Jah, maja on meil niiii ilus!

Be First to Comment

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga