Skip to content

Kuu: november 2015

Kookon ja Kodusalong …

… on ühed stiilsemad poed, kuhu meie asjad vahepeal müügile on jõudnud. Pärnu vanalinnas asuv Kookon ühendab endas kohvikut ja disainipoodi. Juhataja Anniki on loonud väga kauni interjööri ja hubase õhustiku. Nii et seal on väga mõnus kohvi ja kooki nautida ning endale mõni armas kink kaasa osta. Seal olles tekkis mul veidi ajas tagasi minemise tunne, mingi esimese Eesti vabariigi-aegne elegants hõljus õhus.

Poe väljapanek on muhe.

Ja väljas on ehtne jäätisekohviku atmosfäär – kes ei teaks ja armastaks neid valgeid pitsilisi toole?! Juba nende lähedusse sattudes tekib suur jäätisevajadus (jäätist seal tõepoolest müüdigi).

Haiku ja tundmatu valge kutsikas sobisid sinna ka igati hästi, nagu kaks Lumivalgekest ; )

Sügisel lisandus meie edasimüüjate hulka Tartu Kaubamajas asuv Kodusalong. See on nii armas hele ja helge pood, et pani meid kohe õnnelikult naeratama. Sealt leidsime ühele pisikesele sünnipäevalapsele kingiks armsa karukese.

Lisaks oli seal veel terve rida karusid. Ah, me muudkui imetlesime neid ja olime Tarieliga nagu väiksed lapsed. Kaisukarudel on ikka mingi tugev mõju inimsüdamele.

Iga karukesega oli kaasas temaga sobivat tooni ümbrik, ilmselt mingit salasõnumit varjav.

Kodusalongis võib leida ka kõikvõimalikke klaasist ja keraamikast hoiunõusid, märkmikke, küünlaid ja muid sisustuskaupu.

Ja nüüd muidugi ka meie asju! 

Nii et toredat avastamisrõõmu nendes ilusates poodides. 

Leave a Comment

Filmid, mis puudutasid mind

Me Tarieliga vaatame filme süstemaatiliselt, meil mõlemal on oma filminimekiri ja nii vaatame vaheldumisi “minu” ja “tema” filme. Tegime sellise korralduse, sest me mõlemad armastame häid filme ja tahame neid vaadata võimalikult palju. Nii miksimegi erinevaid stiile ja filmitegijaid. Päris meie Tallinna-aja algusesse sattusid kaks ülihead filmi (minu mõttes moodustasid nad paari). Need on jäänud siiani me ühisteks lemmikuteks ja kui keegi küsib mõnd hea film, siis tulevad esmalt meelde just need kaks.

Hachi: A Dog`s Tale (2009) on nii kurb film, et me pole seda siiani suutnud uuesti vaadata. Eriti raske on seda vaadata inimsel, kellel on koer. Meie sõna otseses mõttes nutsime teineteise ja Haiku kaelas. Filmi alguses tegime Tarieliga nalja, et “nu ilmselt on mingi pisarakiskuja”, sest kui filmis on koos ülinummi akita ja Richard Gere, siis ei saa see muud olla. Kuid film rabas meid hoopis teisiti …

Teine film oli Into the Wild (2007). Tõestisündinud lool põhinev film räägib rikkast perest pärit noormehest, kes läheb rändama, jättes kõik materiaalsed hüved selja taha … Filmimuusika ja pildikeel on väga kaunid. 

Vahepeal veel mitmeid, mitmeid häid filme, kuid selle aasta oktoobris üllatasid mind taas filmid, mis tulid meie juurde taas paari kaupa ja jäid seetõttu eriti eredalt meelde.

Sel õhtul vaatasime “Vabariigi kodanikke”, kus räägiti lapsendamisest ja kohe peale seda võtsime kogemata vaadata Gone baby gone (2007), kus räägitakse ka just lapsendamise teemast, kui palju sõltub lapse saatus teda ümbritsevate täiskasvanute suvast ja eetikanormidest.

Precious (2009) on karm, kuid samas lootusrikas film perevägivallas kasvavast tüdrukust, kes kõigele vaatamata suudab unistada.

Veel samal nädalal kõlasid kogemata kokku kaks filmi, mõlema teemaks aeg ja elu. Ning kuidas see kujuneb vastavalt meie valikutele ja otsustele. Vabastava mõttena jäi meelde see, et kõik meie valikud on õiged, pole vaja midagi kahetseda.

The Butterfly Effect (2004) 

Mr. Nobody (2009)

Ja viimane paar on pärit novembrist. Need filmid polnud omavahel üldse sarnased, kuid mingil moel nad jällegi klappisid.

The Road (2009) – toob vaatajani monokroomse koloriidiga postapokalüptilise maailma, kus rändavad isa ja väike poeg, kelle süda on õigel kohal isegi sellises olelusvõitluses.

One Flew Over The Cuckoo`s Nest (1975) Miloš Forman valib oma näitlejaid ülihoolikalt ja just seetõttu on film suurepärane! Jack Nicholson särab, kuid laseb särada ka end ümbritsevatel karakteritel. Film tõstatab inimese ja süsteemi – vabaduse ja vangistuse terava küsimuse. Filmivõtted toimuvad tõelises psühhiaatriahaiglas ja sealsed patsiendid osalevad samuti abitöölistena (selline oli haigla direktori soov). 

Et kõik oleks tasakaalus, siis lisan ka ühe üksiku filmi Flashbacks of a Fool (2008),  mis jäi mu südamesse noore Bryan Ferry loo tõttu, millel oli seal eriline roll. Lugu on tegelikult palju pikem, kuid see osa on mu lemmik.

“If There Is Someting” on Ferry poolt kirjutatud justkui kolmest erinevast meloodiast koosnev pala. Esimene annab edasi noore inimese mõtteid armastusest, teine osa täiskasvanu ja viimane osa vana inimese mõtted oma möödunud armastusest. Ja just see viimane osa on nii kaunis!

Filmid on imelised, sest keskmiselt 1,5 h jooksul saad sa rännata teise maailma – olla seal, tunnetada seda ja tulla tagasi palju rikkamana. Soovitan vaadata kõiki neid filme kas paarikaupa või eraldi : ) Loodan, et ma ei rääkinud neist liiga palju, sest mulle endale ei meeldi kui jutustatakse lõpplahendus ära ; )

Leave a Comment

Vanasõnade näitus Linnateatris

Ah, eile oli imeline päev!!! Me panime Tarieliga “Vanasõnade” näituse üles Linnateatrisse! Selles teatris olen ma naernud, värisenud ja tunnetanud seda, mis toimub laval väga-väga tõelisena. Selliseid hetki on olnud ka teistes teatrites, kuid Linnateatris olen ma kogenud seda “teatri imet” mõnikord terve etenduse vältel. Kui õppisin EKA-s stsenograafiat, siis oli kõige suuremaks plussiks meie erialal see, et saime prii sissepääsu kõigisse Tallinna teatritesse. Muidugi kasutasime seda võimalust ja minu vaieldamatu lemmik oli Linnateater.

Ja nüüd niiviisi suure ringiga ja üldse mitte teatrikunstniku, vaid illustraatorina, jõudsin ma siia tagasi. Mingi ring nagu oleks täis saanud ja sellised hetked teevadki elu nii eriliseks. Tänu heale õpetajale ja Linnateatri kunstnikule, Kustav-Agu Püümanile, kes mind minu lemmikteatrisse oma pilte näitama kutsus!

Linnateatri näitus avab meie uue näituste seeria. Vahepeal tegime näitustesse pausi, sest me ei tahtnud enam vanade piltidega tuuritada. Nüüd olemegi väljas peaaegu kõigi uute piltidega.

Näitus on Kaminasaalis üleval 30nda novembrini sel aastal ja seda saab näha Põrgulava etenduste publik.

Traditsiooniks on saanud ka külalisteraamatu lauale jätmine : )

Niisiis – häid näituseelamusi!

Leave a Comment

Postkaardid, postkaardid, postkaardid

Me Tarieliga arutlesime, et küll oleme ikka õnnelikud inimesed – saame tegeleda sellega, mis meile kõige rohkem meeldib. Saame koos välja mõelda ja luua pilte, tooteid ja sarju. 

Kuid kõige enam satume elevusse, kui trükikojast saabuvad uued postkaardid : ) See on ülilahe tunne, kui avad karbi ja leiad sealt kenasti pakitud virnad uute postkaartidega. Meil on praegu kokku 41 erinevat kaarti, kuid tahame, et neid oleks palju rohkem. 

Väiksena oli üks mu lemmikmänge Postkontor. Vanaemal oli suur kirjutuslaud, mille üks sahtel oli tihedalt täis postkaarte. Ja selle sahtli juures ma siis toimetasin. Veetsin seal postkaarte imetledes, sorteerides ja vanaemale “müües”, tunde. Ka Tarielile on postkaardid alati südamelähedased olnud ja koos hakkasime neid ka koguma. Kui lõime oma firma, siis oli juba vaikimisi selge, et me hakkame kindlasti ka postkaarte tootma. 

Suve hakul proovisin black-board stiilis joonistamist. See oli vahelduseks nii teistmoodi ja lahe, et mõtlesime ka postkaartidega katsetada. Suvel külastavad Eestit turistide hordid ja meie ingliskeelsete postkaartide müük kasvab siis alati hüppeliselt. Seega tekkiski idee pakkuda välja ka sellised “turistikad”. Kuid teha need ilusad ja stiilsed, milliseid me isegi välismaal olles hea meelga ostaksime. Nii need esimesed kaks postkaarti Tallinna ja Eesti kohta.

Need läksid nii hästi, et müüsime paari kuuga läbi kogu tiraaži. See julgustas jätkama – Lucky Laika uus sari sai nimeks “Kõik on must-valge”.

Esialgu on meil selle sarja toodetena olemas vaid postkaardid, kuid kohe-kohe peaks valmis saama ka märkmikud “Joo piima” ja “Lendurid ei nuta” : ) Need kaks on minu isiklikud lemmikud, sest mõlemad laused tekkisid meie vestlustest Tarieliga. Tihti me põrgatame sõnu teineteise vahel nagu ping-pongi palle. Sellised sõnamänge mängime lihtsalt enda lõbustamiseks. Ja mõned mõtted neist kõnetavad meid : )

Leave a Comment