Ah, eile oli imeline päev!!! Me panime Tarieliga “Vanasõnade” näituse üles Linnateatrisse! Selles teatris olen ma naernud, värisenud ja tunnetanud seda, mis toimub laval väga-väga tõelisena. Selliseid hetki on olnud ka teistes teatrites, kuid Linnateatris olen ma kogenud seda “teatri imet” mõnikord terve etenduse vältel. Kui õppisin EKA-s stsenograafiat, siis oli kõige suuremaks plussiks meie erialal see, et saime prii sissepääsu kõigisse Tallinna teatritesse. Muidugi kasutasime seda võimalust ja minu vaieldamatu lemmik oli Linnateater.
Ja nüüd niiviisi suure ringiga ja üldse mitte teatrikunstniku, vaid illustraatorina, jõudsin ma siia tagasi. Mingi ring nagu oleks täis saanud ja sellised hetked teevadki elu nii eriliseks. Tänu heale õpetajale ja Linnateatri kunstnikule, Kustav-Agu Püümanile, kes mind minu lemmikteatrisse oma pilte näitama kutsus!
Linnateatri näitus avab meie uue näituste seeria. Vahepeal tegime näitustesse pausi, sest me ei tahtnud enam vanade piltidega tuuritada. Nüüd olemegi väljas peaaegu kõigi uute piltidega.
Näitus on Kaminasaalis üleval 30nda novembrini sel aastal ja seda saab näha Põrgulava etenduste publik.
Traditsiooniks on saanud ka külalisteraamatu lauale jätmine : )
Niisiis – häid näituseelamusi!
