Skip to content

Month: august 2016

Väike puhkus Vormsil

Peale poolt aastat intensiivset tööd Muerto sarjaga, tundsime rõõmu, et olime kevadel väikse Vormsi-reisi plaani võtnud. Kuigi tegemist oli ikka veel palju, olime öömaja juba varem broneerinud ja nii me siis läksime.

Kohe kui meie jalad puudutasid saare pinda, muutusime ülemeelikuks, unustasime töö ja kõik muud tegemised. Saar võttis meid juba sadamas vastu uimastavmagusa lõhnavooga. Tarieli pakkus, et lõhna levitab jasmiin ja midagi sarnast selles lõhnas tõesti oli. Kuid hiljem selgus, et terve Vormsi on kaetud tiheda kollase lutsernivaibaga, mis oligi tegelik lõhnaallikas. Mõttes hakkasin seda nüüd lõhnavaks lutserniks kutsuma 🙂

Rentisime Sviby sadama lähedalt rattad ja hakkasime oma majutuskoha poole vurama. Vormsi jalgrattalaentus reklaamib end järgmise tekstiga: “Laenutusest leiab Kuwahara maastikurattad. Tegemist on legendaarse jalgrattamargiga, mille toodangut kasutas muuhulgas Steven Spielberg oma kutusfilmis ET.” 

Nendel ajaloolistel ratastel jõudsime kenasti oma Sarapuu kodumajutusse, mida peab tore ja krapsakas perenaine Valvi.

Hullo vallavalitsuse juures olid lahedad stiliseeritud Vormsile omaste rõngasristidega kujundatud pingid. Ja külapoe juures meenus lapsepõlv ja väikeste külade komme üldse, uksi ja jalgrattaid mitte lukustada. Algul oli nagu imelik laenutatud jalgrattast poe ette seisma jätta, aga sellega harjus uskumatult kiiresti 🙂

Ja siis kõik need rootsipärased kohanimed. Vormsi saare valisingi meie sihtkohaks suuresti sellepärast, et on ju tore minna kohta Eestis, mis nagu polegi Eesti 😉

Mingit kindlat plaani meil saarega tutvumiseks polnud, ning peale väikset puhkust oma öömajas Hullos, hakkasime lihtsalt mingis suunas sõitma. Hiljem selgus, et sõitsime Saxby poole. Aga teele jäi ka Vormsi Püha Olevi kirik (14. saj.) koos eriliste rõngasristide kalmistuga. Nii et seal tegime esimese peatuse.

Kiriku väravas on kaks jändrikku mändi, mille all asunud vanadel aegadel häbipost.

Ja siis muidugi maailma suurim rõngasristidega kalmistu sealsamas kirikuaias. Netist leidsin, et teadaolevalt on seal lausa 330 pae- ja liivakivist risti. Suuresti just nende rõngasristide pärast ma Vormsi meie selle suve sihtsaareks valisingi, sest midagi nendes ürgsetes ja ümmargustes ristikujudes on.

See on esimene rõngasrist, mille kiriku kõrvalt heina seest leidsime.

Oli ka teistsuguse vormiga maaliliselt sammaldunud riste.

Edasi sõitsime peaagu vahepeatusteta, sest hakkasime mõistma, et Vormsi on päris suur saar ning kui tahame enne õhtut Saxbysse jõuda, peame korralikult väntama.

Vahepeal saime teada (minu tegemata kodutöö – kogu sõitu orgunnisin mina), et ainus pood saarel, asus Hullos, kust me polnud endale vett kaasa ostnud. Päev oli palav ja nii läksingi, nagu muiste, taluhoovi juua paluma. Tarieli pidas vastu kui kõrbeloom ega soovinud 🙂

Värske ja külm kaevuvesi andis uut jõudu ja varsti olimegi Saxby tuletorni juures. Kogu päev oli väga tuuline, kuid seal puhus lausa hull tuul. Paekivid, mis moodustasid jutkui looduslikud astmed vette, murdsid laineid, meri möllas ja et teineteist kuulda, pidime peaaegu karjuma. Mind tabas jälle nagu mingi looduse stiihia hirm. Umbes sama tunne, mis tuulist Daugavat ületades. 

Tuul oli küll kõva, kuid päike paistis palavalt ja meelitas meid siiski vette. Ujuda seal ei saanud, algul lahedatena tundunud suured paeplaadid olid nii libedad, et parem oli lihtsalt kohe maha istuda ja nende madalas kaldavees hulpida.

Ja siis ja siis, sain ma päeva lõpuks ometi ka joonistama. Sõrmed juba sügelesid ploki ja pliiatsite järgi ja Saxby tuletorn paistis tuulevarjulise männituka tagant nii hästi kätte. Samasugust tuletorni joonistasin ka meie eelmisel saarereisil, Kihnus. Paberile visandanud polnud ma juba ammu-ammu, sellepärast oli tunne eriti mõnus 🙂

See koht jäi eriti meelde, sest kohtasin seal oma sugulast, kellega olime varem vaid fb-vahendusel suhelnud ja nüüd äkki oli ta seal. Tervitused Sulle siinkohas, Age!!

Siis asusime tagasiteele ja tegime vahel ka peatusi, sest tagasitee on alati lühem.

Nägime Suurmõisa mõisakompleksi maalilisi varemaid, …

… renoveeritud hooneid ja …

… ilusaid bussipeatusi. Ühes neist lugesime kuulutust, et Vormsi vallavalitus on kuulutanud välja bussipeatuste kaunistamise konkursi. Mitmes peatuses nägime töökorras kella, ilusat nimesilti või lilleamplit. Väga kena mõte!

Heakorra huvides on Vormsil igas külas ka väga ilusad ja nutikad prügimajad.

Leidsime ka looduslikult kasvavat murulauku (?!)

Ja siis läksime sööma. Koha nimeks Krog No14.

Rootsi keeles Kõrts No14 (“kru:g nummer fju:rton”). See lahe nimi on alguse saanud legendist, mille järgi vormsilased olnud väga lõbujanuline rahvas ning saarel olevat olnud 13 kõrtsi, igas külas üks. Krog No14 annab endast parima, et olla oma eelkäijate vääriline ja jätkata Vormsi kõrtsikultuuri.

Interjöör oli väga hubane ja meie pea kohal selline lagi.

Ja “Viider” oli ka väga hea. Hiljem saime teada, et seda siidrit valmistab kohalik mees ning seda saab juua vaid Vormsil ja selles kõrtsis.

Ühesõnaga – mõnulesime seal tükk aega. Kui lõpuks ringutades taas õue jõudsime, ei olnud päike veel loojunud, kuigi kell oli kindlasti juba üle kümne. Vormsi Ülestõusmise kirik (valminud aastal 1889) oli selles õhtuses päiksevalguses nii maaliline, et me lihtsalt pidime seda pildistama ja mina ka veidi joonistama.

Selline valgus oli kirikul, kui lahkusime ja teisele poole taevasse vaadates nägime juba täiskuud 🙂 Oma Vormsi koju jõudes olime üliväsinud, kuid arusaadavalt ka üliõnnelikud! Oli ilus päev!!

Hommikul tervitas meid reibas perenaine rikkaliku hommikusöögiga. Mõnusss!! Lemmik oli rabarberijook 🙂

Ja siis jälle ratastele, kuid täna otsustasime rahulikult võtta, sest jalad olid eilsest veel suht hellad.

Sõitsime Rumpo randa, mis oli Hullole oluliselt lähemal kui Saxby ja sealt leidsime ka tüüpilisemat saaremaastikku – madalaid kadakateid tee ääres. Eile olime sõitnud saare keskel peaaegu kogu aeg metsa vahel 😉

Sulistasime ja logelesime seal lõunani ja siis hakkasimegi vaikselt praamile tagasi liikuma. Me oleme Tarieliga ikka tõelised urbanistid – juba igatsesime linna tagasi! Lapsepõlves saime vist oma maalolemise limiidi täis, nii et kaks päeva metsikus looduses on meile juba piisav 🙂

Aga seda äraolemist oli meil samas tõeliselt vaja, sest saime enda hingele siin saarel nagu restardi teha. Intensiivsest tööst Muerto sarjaga, et uute väljakutsetega edasi minna. 

Leave a Comment