Kuu: detsember 2012

Kohe-kohe on läbi saamas see ilusa numbriga aasta 2012. Juba homme ongi aasta viimane päev. On natuke nukker ja natuke pidulik tunne nagu ikka aasta lõpus. Numbrite harmoonia on mulle alati meeldinud ja sellepärast ongi kahju loobuda nii ilusast aastanumbrist : )

Meie aasta oli täis muudatusi. Kõige suuremaks neist meie kolimine Tallinnasse ja minu täielik pühendumine joonistamisele. Elus esimest korda olen vabakutseline ja tunnen end tõeliselt mõnusalt. Vabadust on palju ja õnneks on ka tööd olnud nii, et olen olnud pidevas tegevuses nii raamatuillustratsioonide kui ka meie firma Be Lucky piltidega.

Tarieli tegi jõuluõhtul (samal ajal kui mina vaatasin oma lemmik “Visa hinge” osa – nr. 2 – Bruce Willis lennujaamas : )), meie jõulutervituse video valmis. Selles on kokku võetud kogu selle aasta meeleolu. Sest mulle tundub, et kui inimese elus toimuvad muudatused, siis ta jääb mõttesse ja aeg justkui peatub. Minu jaoks on see video just selline. 

Samal päeval vaatasime ka filmi “Man on wire” köielkõndijast, kes kõnnib kaksiktornide vahel. Just sealt leidiski Tarieli oma filmi jaoks muusika. Nii et kõik see sulandus kokku ja hakkas minu meelest nii kaunilt kõlama. 

Siin see video on:

Head aasta lõppu ja soove täitvat uut aastat teile kõigile, armsad sõbrad!

Comments closed

20. detsembril 2012 aastal tähistati Grimmi-muinasjuttude 200. aastapäeva. Kahjuks ei olnud ma sel päeval arvuti läheduses ning saan suure kummarduse tublidele vendadele teha alles nüüd. Jacob ja Wilhelm Grimm alustasid muinasjuttude kogumist 1806 aastal ning avaldasid oma esimese muinasjutukogumiku 1812 aastal. Ja muidugi ei teadnud nad siis, et just nendest saavad läbi aegade ühed tuntumad muinasjutuvestjad kogu maailmas. Praeguseks on nende muinasjutte tõlgitud juba rohkem kui 160 keelde.

Mulle meeldivad peaaegu kõik Grimmide muinasjutud, kuid kõige enam siiski – “Lumivalgeke”, “Okasroosike”, “Rapuntsel”, “Tuhkatriinu”, “Kuldne lind” ja muidugi “Punamütsike”. Just nende lugude puhul tulevad kõige kaunimad ja eredamad pildid silme ette. 

Pildil olev muinasjuturaamat kuulus kunagi mu emale – nii et see raamat on olnud minuga terve elu. Praegu seisab ta raamaturiiulis mu lemmikute seas.

Comments closed

Lihtsalt pidin täna kirjutama, sest see postitus saab endale nii ilusa kuupäeva : ) Kui kell lõi täna 12:12:12, siis me Tarieliga suudlesime ja vaatasime teineteisele otsa. Ehk see oligi üks selline otsavaatamise hetk.

Comments closed

Vahepeal täitus justkui kogemata minu lapsepõlvest pärit unistus. Vahepeal olin selle unustanud, kuid siis tuli ta ise minu juurde. Nimelt käisin külas oma onutütrel, kes pakkus mulle jääkaru kommi. See oli imepärane hetk, sest kohe kui neid komme nägin, läks süda kuidagi nii soojaks. Lapsepõlves olin lugenud raamatut (kahjuks ei mäleta, mis raamat see oli), kus räägiti nii isuäratavalt just jääkaru kommidest, et mul tekkis kange soov neid süüa. Kuid siis polnud neid poodides saada. Ja siiamaani polnud ma neid komme näinud. Lapsena kujutlesin kommi läikivsinises paberis ning uhke jääkaruga. Ning peaaegu selline see kujundus ju ongi. Kuigi paber on matt, mitte läikiv. Aga tänapäeva säravate kommide maailmas tundub just see mahedatooniline kommipaber nii armas.

Mind võlus veel see, et praegu, kui igasuguseid maiustusi on poodides saada, sain taas elamuse nagu kunagi lapsepõlves. Nõuka-ajal oli ju haruldane kui said maitsta midagi, mida polnud saada, kuid millest olid kuulnud, et see on nii hea : ) Seega täielik võlukomm.

Just sellises väikestes asjades ja võluvates hetkedes petubki elu imelisus.

P.S. Kui keegi mäletab, mis raamatuga võiks tegemist olla, siis andke märku, eks : ) Jutt rääkis nii, et jääkaru-komm oli sulanud ja raske oli seda paberi küljest lahti saada, et süüa. 

Comments closed