Vahepeal täitus justkui kogemata minu lapsepõlvest pärit unistus. Vahepeal olin selle unustanud, kuid siis tuli ta ise minu juurde. Nimelt käisin külas oma onutütrel, kes pakkus mulle jääkaru kommi. See oli imepärane hetk, sest kohe kui neid komme nägin, läks süda kuidagi nii soojaks. Lapsepõlves olin lugenud raamatut (kahjuks ei mäleta, mis raamat see oli), kus räägiti nii isuäratavalt just jääkaru kommidest, et mul tekkis kange soov neid süüa. Kuid siis polnud neid poodides saada. Ja siiamaani polnud ma neid komme näinud. Lapsena kujutlesin kommi läikivsinises paberis ning uhke jääkaruga. Ning peaaegu selline see kujundus ju ongi. Kuigi paber on matt, mitte läikiv. Aga tänapäeva säravate kommide maailmas tundub just see mahedatooniline kommipaber nii armas.
Mind võlus veel see, et praegu, kui igasuguseid maiustusi on poodides saada, sain taas elamuse nagu kunagi lapsepõlves. Nõuka-ajal oli ju haruldane kui said maitsta midagi, mida polnud saada, kuid millest olid kuulnud, et see on nii hea : ) Seega täielik võlukomm.
Just sellises väikestes asjades ja võluvates hetkedes petubki elu imelisus.
P.S. Kui keegi mäletab, mis raamatuga võiks tegemist olla, siis andke märku, eks : ) Jutt rääkis nii, et jääkaru-komm oli sulanud ja raske oli seda paberi küljest lahti saada, et süüa.