Skip to content

Kuu: juuli 2009

Kihlumise päev

Täna, aasta tagasi, palus Tarieli mu kätt. See oli üks imeline päev ja sellepärast tahan selle ka siia kirja panna.

Kõik algas väga ootamatult. Ma ei aimanud midagi, kui koeraga jalutamast tulin. Koridori põrandal lebas südamekujuline kiri, mis andis mulle edasiseks juhiseid. Tarieli soovitas mul veidi pidulikumalt riietuda ja ka vahetusriided kaasa võtta, sest me ei ööbi kodus. Seadsin ennast valmis ja tõttasin Atlantise poole, kus Tarieli mind ootas.

Ta viis mind Pegasuse pardale ja laev hakkas kohe liikuma. Ma olin väga üllatunud, kui mõistsin, et olime ainsad reisijad (peale tuttava fotograafi, kes meid vahetpidamata pildistas). Tarieli oli terve laeva rentinud. Kuid samas hingasin veidi kergendatult, sest südames olin ma juba aimama hakanud, et Tarieli võib mu kätt paluda. Laeva pardal rahunesin veidi maha, sest millegipärast arvasin, et siin ta küll seda asja ette ei võta. Muidugi on “rahunesin maha” palju öeldud, sest emotsioonid olid laes. Mina ja mu kallis Emajõel – millegi äreva ootuses.
Laev hakkas lähenema Turu sillale (meie koduga paralleelselt), kui Tarieli mind laeva ninasse kutsus, siis korraga midagi punakat taskust välja võttis, mu ette ühele põlvele laskus ja küsis: “Kas Sa tuled mulle naiseks?” Kõik käis nii kähku, et ma ei osanud midagi teha. Ainult mõelda, et – isver, kui romantiline hetk ja mina ei nutagi. Langesin Tarielile kaela ja muidugi ütlesin ma “JAA!” Ise ikka veel muretsedes oma kuivade silmade pärast. Sõrmus – imeilus sõrmus (hõbedast tõru-kujuline ja väikse tumepunase granaadiga tipus – meie sõbra ehtekunstniku tehtud) rändas mu sõrme. Ja Tarieli näole langes veel palju suudlusi.


Kui me veidi toibunud olime, tõi Tarieli nagu võluväel lagedale pudeli šampust, kaks pokaali ja karbi maasikaid. Ma olin nii elevuses, et ei mäletagi täpselt, mida rääkisin. Tarieli rääkis, et eelmisel päeval käis ta koos oma emaga mu vanemate juures kosjas. Ta jutustas, kuidas mu ema oli algul väga ehmunud. Kui Tarieli talle helistas ja ütles, et tuleb külla ja ilma Oliviata (mulle oli Tarieli tol päeval öelnud, et sõidav äriasjus Võrru). Mu ema arvas, et Tarieli tahab mind maha jätta ja sellepärast tulebki. Kuid kohe, kui Tarieli ema uksest sisse astus ja hakkas kadunud kanast rääkima, oli mu emal asi selge. Ta olevat rõõmsalt kaasa mänginud – öelnud, et noorem kana on juba Kuke poolt ära viidud (mu õemehe nimi on Kukk), aga vanem on veel alles. Tore, et nad sellise vana traditsooni läbi tegid.


Pea šampusest juba veidi surisev, jõudsime me Atlantise ette tagasi. Tänasime kaptenit ja fotograafi ja liikusime parkla poole. Alles nüüd tuli mulle meelde, et Tarieli on ju ka joonud ja ei saa autot juhtida. Tema aga rääkis, et nüüd sõidame edasi sööma. Ma siis rõõmustasin, et ta on mõne sõbra meile vastu kutsunud. Kuid samal hetkel keeras nurga tagant parklasse valge limusiin. Ma vist küll kiljusin vaimustusest. Pikk auto manööveras ennast linnast välja ja tee jätkus põldude vahel. Ma ei saanud üldse aru, kuhu me sõidame, kuni nägin teel suvalist kalarestorani silti. Ja siis mul välgatas – me lähme talurestorani / ühe-mehe-rstorani, millest me Ekspressi Armand Koka rubriigis lugesime. Ja nii see oligi. Tarieli ainult muheles rahulolevalt ja ütles, et need näoilmed on vaatamist väärt, mis praegu mu näol vahelduvad. Üllatus, imestus, vaimustus. Ma olin tõesti pidevalt sillas. Kõik asjad oli Tarielil nii hästi läbi mõeldud ja ettevalmistatud. Tal oli isegi limusiinisõidu jaoks plaat minu lemmikmuusikaga. Ta on imeline mees!

Talurestoran asus suurepärases kohas, küngaste vahel, ümbritsetud suurtest puudest. Ja mees, kes meid seal vastu võttis oli väga ainulaadne. Ta kandis musta pluusi, pükse ja pikka põlle. Ta oli ühtlasi restorani omanik, kokk ja ettekandja. Ja peale meie kolme ei olnud läheduses ainsatki hingelist, väljaarvatud majesteetlik koer Mõmmi.


Ruum, kuhu mees meid juhatas oli sopiline, mahedalt valgustaud ja väga hubane. Selles oli vana uuega väga meeldivalt sulandunud. Carla Bruni hääl tegi kogu olustiku veelgi sumedamaks. Laud oli kaetud kahele. Küünlad põlesid ja lihtsas vaasis õitsesid põllulilled. Erutatud süda hakkas jälle veidi aeglasemalt lööma. Mees serveeris meile veini ja hõke toite. Kõik sobis omavahel hästi. Ja kõige rohkem sobis see, et Tarieli oli siin – istus minu vastas ja naeratas.

Käike oli neli ja et veidi kõhus ruumi juurde teha, käisime vahepeal õues jalutamas. Udu oli maha langenud ja päike loojus. Vaikne oli. Hea oli.


Alles hilja öösel läksime me magama – rohukatusega majakesse, mis peremehe sõnul oli enne olnud suitsusaun. Ma ei saanud kaua und, sest olin ikka veel elevil ja tundsin mingit kummalist uut tunnet. Nagu oleksin Tarieliga veel rohkem seotud, nagu see oleks võimalik. Seinad lõhnasid suitsuselt. Hakkas juba koitma, kui ma uinusin.

Leave a Comment

Ühe tüdruku unistus on täitumas

Üks aasta ja üks päev on aega meie pulmadeni. Meie pulmapäevaks saab kõigi ootuste kohaselt 30. juuli, mis on ühtlasi ka meie kohtumise päev. Paar päeva tagasi otsustasime ära meie pulmade toimumise koha, ning see tegi asja kohe kuidagi reaalseks. Mõte, pulmad just järgmisel aastal pidada, tekkis meil juba kusagi juuni algul. Aga peale seda veeretasime mõtet nagu kuuma kartulit. Tegime küll valmis pulmakülaliste nimekirja (kokku 50 – 60 inimest) ja umbkaudse eelarve (100 000 kr). Kuid enne kui meil kindlat peokohta teada ei olnud, tundus kõik ikkagi lahtine.

Vaatasime ikka ja jälle oma pulmakülaliste nimekirja üle – pooled inimesed on pärit Tallinnast ja pooled Lõuna-Eestist. Ehk siis – me vaagisime peopaigana nii Põhja- kui Lõuna-Eestit. Meie soov on pakkuda toredat pidu nii endale kui ka kõigile meie külalistele. Seega oli kohavaliku juures üks tähtis punkt – pakkuda kõigile soovijatele öömaja. Et keegi ei peaks alkoholist loobuma, kuna peale pidu on vaja veel autorooli istuda. Teame muidugi ka inimesi (meie endi vanemad), kes tingimata juba samal päeval koju tagasi kipuvad. Aga nemad on pigem erandid, mis reeglit kinnitavad.

Valikuvariandid kõikjal olid enamasti mõisad või külalistemajad. Kuid nende juures häiris meid etteaimatavus. Ja mind isiklikult veel see, et Eesti mõisad on tihti rajatud välismaalaste poolt, ning meie, eestlastega, pole neil mingit seost. Kuidagi imelik on minna pidutsema saali, kus vanasti elas Saksa mõisavalitseja. Mina usun hoonete aurasse.

Kaalusime ka turismitalu varianti, aga see tundus meile jälle liiga maalähedane. Tahaks ikka glamuuri. Ja lisaks sellele ei leidnud me ühtegi meile meeldivat turismitalu, mis mahutaks üle 30-ne inimese ööbima. Setu Turismitaluga seoses oli üks idee – seal on ilus platoo – kus saaks lahedaid pilte teha ja kaunist vaadet nautida. Aga ka seal oli ööbimisruumi küsimus. Ja ilmselt ei ole ka saal piisavalt suur. Ning see omakorda tähendaks vajadust suure pulmatelgi järele. Kuid kui ilm on vihmane, siis pole vabas õhus ka suvel eriti soe.

Koht, mille kasuks lõpuks otsustasime on Tartu Athena Konverentsi- ja Kultuurikeskus. Täpsemalt selle rõduga kinosaal. Suurimad plussid selle valiku juures on meie jaoks selle maja auväärne ajalugu ja lava (ning koos sellega ka korraliku valgus- ja helitehnika) olemasolu. Nimelt plaanime me oma pulmatseremooniasse mitmeid teatraalseid elemente, kus valgus ja heli on väga olulised. Tarieli helistas juba järgmisel päeval inimesele, kes Athena ruumide rendiga tegeleb ja uuris järgi, kas seal pulmi korraldada saab. Vastus oli jaatav. Ja veel üks hea uudis – saali on võimalik ka laudu ja toole paigaldada. Saame söömise sealsamas korraldada. Lähimal ajal saame selle inimesega kokku, et kõike täpsustada. Aga Athena juures on siiski üks miinus – me peame leidma läheduses asuvad hotellid, et inimesed ära majutada. Kuid loodetavasti ei kujune sellest probleemi, sest meil on veel nii kaua aega, et saame kindlasti vajaliku arvu tube broneerida, ning võibolla ka soodustusi kaubelda. Leidsime, et Aleksandri ja Raadimõisa hotellide hinnad on täitsa mõistlikud (kahene tuba – 690 kr).

Nüüd olen juba mitu päeva suures pulma-õhinas olnud ja netis teemakohaseid lehekülgi uurinud ja lõpuks lõpuks ometi (enne ei olnud ju kindel ja ei tahtnud ennast õrritada) tohutus koguses pulmakleite vaadanud. Ning nende seast vaikselt ja õrna värinaga südames sedaoma kleiti otsima asunud.

Tarieli manitses mind, et ma ära ei küpseks – suurt vaimustust enne pulmapäeva juba läbi ei elaks. Aga ma usun, et see ei ole võimalik, sest pulmadest olen ma unistnud terve oma elu, alates teismeeast. Pealegi oleme Tarieliga pulmade teemal fantaseerinud juba peaagu oma suhte algusest peale. Ja kui 4 aastaga pole vaimustus vähenenud, siis ei vähene see ka viienda aastaga.

Muidugi võib vahepeal igasuguseid asju juhtuda. Maailmalõpp, pulmade keelustamine või mõni muu segav faktor, aga praeguse seisuga võib öelda, et mu kallis ja mina seisame oma pulmade lävel. Ja mu unustuste vahukooretort saab oma maasikad. Neid ridu on nii hea kirjutada. Sest tegelikult varjab unistus pulmadest endas hoopis unistust armastusest. Ja Nüüd on see kõik ometi täitunud, peale sadade sireliõnnede söömist ja langevate tähtede ajal soovimist, mu süda on armastust täis.

Leave a Comment