Nädalavahetusel käisime Tarieliga Haapsalus Iloni Imedemaal. Viimati sattusin sinna mitu aastat tagasi ja siis olid muuseumi ruumid vaid osaliselt valmis. Kuid nüüd leidsime eest tõeliselt laheda ja detailideni väljatöötatud paiga. Uitasime seal oma näitust üles pannes ringi ja tundsime, et oleme sattunud ühe Ilon Wiklandi pildi sisse. Nii soe, armas ja hubane oli olla. Fotode arvu ja koloriiti vaadates saate aru kui mõnus meil seal oli : )
Kui ma Iloni ilusa pildimaailma kunagi lapsepõlves avastasin, siis ma küll ei oleks osanud loota, et kunagi seisavad minu joonistatud postkaardid tema omadega kõrvuti : )
Viisime muuseumisse müüki ka rinnamärke.
Kõikjal ripuvad lloni joonistatud piltide reprod. Esimese korruse näitusesaalis on püsinäitus ka tema originaalillustatsioonidest. Ilon on neid muuseumile väga palju kinkinud. Õieti saigi muuseumi-idee alguse sellest, et 2004. aastal otsustas Ilon Wikland kinkida oma raamatuillustratsioonide originaalid Eesti riigile. Ja Haapsalu oli Iloni lapsepõlvelinnana ideaalne paik.
See on üks minu lemmikpilte Iloni värvilistest töödest. Kirik ja Iloni kollane lapsepõlvemaja on ka praegu täpselt sellised nagu pildil.
Kogu majas on tunda rootsipärast hõngu. Värvilahendusena on palju kasutatud sooja sinise ja valge kombinatsioone.
Jätan praegu teise korruse vahele ja tõttan kohe kolmandale, sest seal on nii rõõmsad ja toredad toad. Nagu näiteks Karlssoni kodu, …
… mõnus lauamängutuba, …
… ja päris köök, kus küpsetatakse kaneelirulle ja piparkooke nagu Astrid Lindgreni raamatutes.
Lisaks sellele on igal pool majas põnevaid detaile ja üllatavaid esemeid. Näiteks, mis te arvate, kus see jalgratas seisab? Õige vastus on aknalaual : )
Muuseumihoone väljast.
27. aprilli päeva mahtus mitu toredat sündmust. Juba hommikul alustasime sõprade juures Tarieli sünnipäeva pidamist …
… siis avasime Imedemaal näituse, mis jääb avatuks terveks suveks.
Avamisel oli meil abiks ka Imedemaal töötav sõbralik Maarja Aaloe, kelle näitus oli samuti muuseumis üleval.
Maarja joonistas pildid Heljo Männi raamatule “Karupoega otsimas”.
Näitusesaalis oleks võinud veeta tunde, sest riiulites leidus palju Iloni illustreeritud raamatuid.
Kokkuvõtteks ütlen suured tänud Ege Pajule, tänu kellele, meie näituse korraldamine Iloni Imedemaal võimalikuks sai!
Ja muidugi suur aitäh veelkord Ilonile endale! Jätsin tema jaoks Imedemaale ka väikse kingituse – ümbriku oma postkaartidega ja tänusõnadega.
Kord kui temaga õnneliku juhuse läbi kohtusin ning ta kuulis, et tahaksin ka illustraatoriks saada, siis surus ta mu kätt ning ütles kuldsed sõnad: “Iga päev tuleb joonistada!” Ja see lause on saanud nüüdseks minu motoks.
