Kuu: detsember 2013

On olnud väga põnev ja hea see aasta, mis kannab numbrit 2013. Varem pole ma seda teinud, kuid sel korral mõtlesin kokku lugeda oma sellel aastal tehtud tööd. Teinekord on siis hea vaadata, mida ja millal tegin. Blogi on selle poolest väga tänuväärne, et siin on koos nii pildid kui tekst.

Niisiis minu sellel aastal tehtud tööd:

* 5 näitust. Lucky Laika näitus “Vanasõnad” oli üleval 4 erinevas kohas (Vene Draamateater, Tallinna Toomklubi, Iloni Imedemaa ja Rakvere Teater). Ja osalesin ka ühel ühisnäitus “Ristipidi lood”

* 4 lasteraamatu illustratsioonid

* 2 töövihiku illustratsioonid

* 13 pilti Lucky Laikale

* 2 pilti “Tähekesele”

Kahe lasteraamatu ja ühe õpiku illustreerimine on mul veel pooleli.

Kokku joonistasin selle aasta jooksul 122 pilti. Arvestan siia hulka ka väiksed, taustata pildid (näiteks üks tegelane või asi). Kuid üldiselt tunnen, et nii palju pole ma varem joonistanud. Eks näis, millised numbrid ma uuel aastal kokku löön ; ) Loodetavasti veel suuremad. Kuid kindlasti ei tee ma selle arvu tõstmiseks piltide kvaliteedis endale järeleandmisi.

Aitäh kõigile autoritele ja tellijatele, kellega koostöös need raamatud ja töövihikud ilmusid!

Comments closed

Üks mõnus postitus on juba pikka ega tegemist oodanud ja nüüd, pühade lõpus, on tore seda rahulikult teha. Nimelt toimus meil Tarieliga sellel suvel lahe fotosessioon. Meid pildistas andekas illustraator Elina Sildre. Pildistamise kohaks valisime Kase pargi, kus me tihti koeraga jalutame. See on ilus ja veidi metsik park. Kaskede all on sammaldunud kivirahnud ja suvel katab maad jänesekapsa vaip. Nii et igati sobilik paik kahe armunu pildistamiseks : ) Elina soov oligi teha romantilisi pilte mõnest paarist.

Võtsin kaasa kimbu raudrohtu, mis oli minu pruudikimbu lill ja millest ma nüüd igal suvel ikka väikse kimbu teen ; ) Neid lilli lisasin ka oma juuksekaunistusele.

Fotosessiooni teine osa toimus Kase pargi taga, ühe vana raudtee ääres. Ja sealse tööstusliku maastiku jaoks olid meil kaasas sportlikumad riided. Hüppeid sooritades (Elina suutis neid väga hästi tabada) oli naljakas see, et minu nägu oli alati naeratav ja lõdvestunud, kuid Tarielil vastupidi – pinges ; )

Tegime ka akrobaatilisi jõu- ja ilu numbreid!

Tarieli kogus energiat hapudest õuntest ; )

Siis veel veidi turnimist vana raudtee äärsetel postidel …

… ja poseerimist telliskiviseina taustal …

… ning suvepäike hakkaski loojuma. Oli ilus pildistamisõhtu. Veelkord suur aitäh, Elina!

Comments closed

Juba oktoobri alguses ilmus Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja ja minu koostöös väike värviraamat “Nämma köögivili”. See on järg nuputamisvihikule “Minu köögiviljaaed”, mis valmis selle aasta kevadel. Värviraamatu lehekülgedel kohtuvad lapsed juba tuttavate tegelaste – Porgandipreili Pille, Peedipoiss Peetri ja Kapsatädi Kadriga. 

Kogu asja juures oli tore see, et värviraamat jõudis esmakordselt lasteni Saku Suurhallis toimunud “Laps ja Pere” messil. Projektijuht Martin Vilen tervitas messikülastajaid boksis, mille seinu katsid minu joonistatud pildid. Väga lahe oli näha oma joonistatud tegelasi minu enda suuruselt. See oli üks ilus, soe ja  värviküllane ning mis peamine, tervislikult toitumise boks. Lapsed said seal süüa värskeid ampse kapsast, kaalikast, porgandist, lillkapsast ja suvikõrvitsast, pikutada patjadel ja vaadata “Lotte” multikat ning muidugi värvida värviraamatu pilte : )

See boks tekitas tõesti värske köögivilja isu nagu ka pildilt näha : )

Värviraamatus leidub lisaks piltide värvimisele ka toredaid ülesandeid. Näiteks millised juuksed võiks joonistada Porgandipreili Pillele? …

… või milline võiks olla su portree kujutledes, et sa oled kapsas ; ) …

… või nuputada, milline toit valmib potis.

Piltide värvimise vahepeal sai jälle värsket kapsast krõmpsutada.

Comments closed

… laenan mõttes Goethe sõnu. Teen seda ikka, kui näen mõnd ilusat või kordumatut asja. Tänasel päeval on selleks kuupäev 11.12.13. Ei saanud kuidagi jätta sellisel päeval postitust tegemata ; )

Foto: Elina Sildre

Comments closed

Eile õhtul ja täna öösel kogunesid mu kõige-kõige kallimad sõbrad minu ümber ja moodustasid oma heade soovide, kallistuste ja naeratustega minu ümber suure sädeleva õnnetunde. Nad tõid mulle imelisi kingitusi, mis olid just need õiged! Küllap nad tunnevad mind nii hästi : ) 

Nad ütlesid toredaid tooste, laulsid “elagu” ja tõstsid mind 33 korda õhku. Ja see kõik liigutas mind nii, et silmad läksid mul ikka mitu korda märjaks ; ) Lisaks sellele sain palju häid soove sõpradelt ja sugulastelt telefoni-, meili- ja fb vahendusel, mis tegid terve selle kauni 8nda detsembri veelgi kaunimaks.

Aitäh teile kallid sõbrad! Just teiega veedetud aeg teeb mu elu nii eriliseks ja õnnelikuks!

Comments closed

Juba väiksest peale olen armastanud muinasjutte. Mulle meeldisid nad kõik. H.C. Anderseni mõtlikud ja sageli kurva lõpuga muinaslood, mis maalisid mu silme ette traagilisusest kantud imeilusaid pilte. Vendade Grimmide jutud, mille puhul tundub, et olen neid teadnud nii kaua kui ennast mäletan. Justkui polekski neid lugusid mulle ette loetud, vaid oleksin need sündides endaga kaasa saanud. Lisaks muidugi terve hulk erinevate maade muinasjutte värvirõõmsast sarjast „Saja rahva lood“.

Elina Sildre tehtud fotolt võite juba aimata, milline on mulle kõige südamelähedasem muinasjutu-printsess : )

Mingil hetkel elus mõtlesin, et nüüd on muinasjuttude aeg läbi. Kuid see ei osutunud tõeks, sest muinasjutud tulid minuga igale poole kaasa ja pigem nende mõju suurenes. Ma tahtsin seda kuidagi väljendada, kuid ei leidnud veel sobivat stiili.

Esimese väikse ukse avas 2011. aasta kevadel Viive Noore kutse joonistada Vendade Grimmide näituse jaoks kaks pilti. Valisin „Kuldse linnu“ ja „Okasroosikese“. Tekkis mõte joonistada terviklik muinasjutu sari. Kuid veel polnud mul kindlat nägemust, milline võiks olla selle sarja piltide ühtne idee. 

Alles 2013. aasta kevadel tundsin, et olen valmis illustreerima oma ideaal-muinasjuttu „Lumivalgeke“. Töötasin selle pildi kallal väga kaua ning pingsalt. Vahel tundus mulle, et ma jään alla, et muinasjutt on minust palju tugevam ja võimsam. Kuid ühel ilusal päeval, kui asusin Lumivalgekese kleidile juba 100-ndat mustrit joonistama, proovisin graafilise joonemustri asemele hoopis üht enda tehtud fotot.

Ning korraga oli see kauaotsitud võti leitud ning uks muinasjutumaailma minu ees lahti. Lumivalgekese kaudu, kelle kleit räägib kogu loo hirmsast ja pimedast metsast. Metsast, kuhu õnnetu printsess põgeneb, kus loomad-linnud ning head päkapikud teda aitavad. Metsast, kus teda varitseb kuninganna saadetud surmauni ning kus lõpuks prints ta leiab ning ellu äratab.

Lumivalgekese järel on mulle armsad ka Okasroosike ja Tuhkatriinu. Just sellepärast alustasingi Lucky Laika „Must-valgete muinasjuttude“ sarja nende kolme kaunitariga. Must-valge koloriidi valisin seepärast, et jätta kõrvale kõik ebaoluline, ka värvide pillerkaar ning tuua vaataja silme ette kõige olulisem muinasjutus – peategelane ning tema saatus. Olen põiminud loo meeleolu või mõne tähtsa paiga tegelase rõivastesse ja vaid ühe erksa värviga, mis loost tulenevalt varieerub, toonud esile olulised detailid – õun, värten, kristallkingake jne.

Lumivalgeke

Okasroosike

Tuhkatriinu

Kuna talv ning eriti jõulud on aeg, mil muinasjutu ja reaalse elu vahelised piirid hägustuvad, siis toogu need lumena valged ja jäälillena hõbedased  pildid valgust ja sära meie põhjamaisesse pimedusse. Muinasjutulist talve teile kõigile!

Comments closed