Paljude tegevustega suveperiood on nüüd selja taga ja täna saan esmakordselt rahulikult blogi kirjutamiseks laua taha istuda. Tundsin sellest kirjutamisest juba väga puudust! Mitu postitust on juba peas valmis, esimene neist on pärit juulikuu lõpust.
Nagu traditsiooniks kujunenud, tuleb millalgi suve jooksul meile külla onu Varpo, kellega koos kuskile nö ekskursioonile sõidame. Kuna pildirida tuleb pikk, siis ma püüan sõnadega kokkuhoidlik olla, kuigi tean juba ette, et see mul väga ei õnnestu ; )
Panin seekord kokku pika 3-päevase programmi, varasematel aastatel pole graafik nii tihe olnud. Aga kõik punktid said täidetud, ilm oli ilus ja matkakaaslased igati vastupidavad, rõõmsad ja rahul. Nii et küllap mulle jäi midagi külge Tartu Kunstikooli maalipraktikate ja õppekäikude korraldamisest.
Esimene päev oli kõige pikem. Sõitsime Lahemaa rahvuspargis asuvasse Viru rabasse. Mina olin seal väiksena koolipäevil käinud. Lõuna-Eesti lapsele jättis see raba ja eriti mõnus pleekinud puust laudtee kustumatu mälestuse. Just seetõttu valisingi üheks matka osaks raba. Siin ongi mu toredad matkakaaslased …
… Matkailm oli igati sobiv – vahel päike, vahel pilved. Ja see lahe laudtee, mis viib kaugusse.
Õige pea jõudsime vaatetornini, kust igas suunas avanesid võluvad vaated.
Võtsime Haiku oma matkale kaasa, sest arvasime, et ta kindlasti rõõmustab võimaluse üle lõputult jalutada. Üldiselt ta muidugi rõõmustaski, kuid laudteel tabas teda mingi kõndimiskramp. Ta nimelt tardus aeg-ajalt seisma ja et teda edasi kõndima innustada, pidi Tarieli siis ikka hüüdma: “No mine, mine, mine!!!” Kuid õnneks oli see nii laudtee kitsamas osas, laial teel kõndisime kenasti kõrvuti.
Heh, küll seal rabas oli ikka mõnus olla! Päiksest soojaksköetud laudteed mööda oli nii hea astud, et ma olekski tahtnud jääda niiviisi kõndima. Vahepeal olid laiemad puust platvormid, kus tahvlid rabataimestiku ja muu kohta. Kuid neid paiku oli hea kasutada ka väikesteks puhkehetkedeks, näiteks nii …
… või nii.
Ühe rabajärve ääres oli eriti suur platvorm, millel astmed viisid otse vette. Seal päevitas just ujumast tulnud seltskond. Kuigi me polnud päris kindlad, kas seal tohib ujuda või mitte, tekkis ka meil mõte ennast korraks vette kasta. Ja kui me mööda laudteed tagasi tulles samasse paika jõudsime ning ühtki vetteminekut keelavat silti ei leidnud, siis sukeldusimegi Tarieliga imelisse rabavette. Haiku ja Varpo jäid meid kaldale ootama.
Nüüd, vananaistesuvisel septembrikuul, tean öelda, et see jäigi meil selle suve ainsaks supluseks. Aga seda erilisem ja kirkam see on!
Värskes õhus ja eriti peale suplust, tekib alati hundiisu, nii me end siis sööma seadsimegi. Vaade järvele oli imeline. Tarieli ütles selle kohta: “Suht ideaalne!” : )
Kui olime söömise lõpetanud ja veidi leiba luusse lasknud, saabus järgmine seltskond ujuma tulijaid ja kuna nendel oli ka koer (küll väga rahuliku loomuga), siis liikusime meie edasi.
Ah, see rabas olemine puudutas minus midagi ja andis nii palju. Kindlasti, kindlasti tahan siia tagasi tulla – sügisel või talvel on siin kindlasti teistmoodi. Ja ühed sambla moodi vetikad jäid ka seal järvevees pildistamata.
Edasi suundusime Käsmu rannakülla. Ka selle paiga poole on mind alati tõmmanud. Esmakordselt unistasin sellest kohast väiksena, kui vanaema luges mulle Dagmar Normeti raamatut “Une-Mati rannakülas”. See muinasjutuline raamat tekitas tunde, et see paik peab ikka ise ka väga muinasjutuline olema. Kindlasti aitasid selle mulje tekkimisele kaasa Siima Škopi imeilusad pildid. Päriselt sattusin Käsmu samal kooliekskursioonil kui käisime Viru rabas ja edaspidi juba EKA-ajal. Iga kord on mind haaranud üks ja sama vaimustus. Käsmu on nii armas paik! Nii et tingimata tahtsin seekord sinna ka oma kallid viia.
Käisime meremuuseumis …
… ja rannas ning nagu pildil näha, oli tunne ebamaine : )
Jalutasime õhtujahedusse mähkuva Käsmu külatänavatel ja kalmistul. Tarieli ja Varpo kiikusid ühel kummalisel kiigel ; ) …
… aga minul mõlkus ikka meeles soov näha seda suurt elevandikujulist kivi, millest Dagmar Normet oma Une-Matis räägib. Nii et vaestel meestel ei jäänudki muud üle, kui jälle jalad selga võtta ja asuda metsast kivi otsima, sest me täpselt ei teadnud kus see asub.
Ja siis me muudkui kõndisime ja kõndisime, hiljem selgus, et lähenesime kivile kuidagi ringiga. Aga see suur rändrahn, Matsi kivi, oli ka vaatamist väärt. Ta oli tõesti suur ja üleni peene samblaga kaetud, sain sealt mitmeid häid faktuure oma piltide jaoks. Ja see kivi meenutas tõesti maas puhkavat elevanti.
Mõned huvitavad faktid Käsmu kohta (Aarne Vaik):
– Kuulsust on Käsmu kogunud kaptenite külana (100 aastase merenduse ajaloo jooksul on Käsmust võrsunud 124 kaptenit). Tegelikult oli Käsmu pigem naisteküla, sest igal aastal oli merel u. 150 meest. Naiste ja tütarde auks pandi laevadele nende nimed (Elna, Liisa, Linda, Salme).
– Käsmu omapäraks olid valged kaptenimajad, valge värv oli kaptenite privileeg. Kuna palk maksti inglise rahas, siis olid kohalikus kaupluses käibel ka naelad, kohalikus keeles “pudelisildid”.
– Suvituskohana avastas Käsmu kindral Dellingshausen 1840. Sellest ajast alates puhkasid siin kunstnikud, kirjanikud ja ülikoolide õppejõud (alguses baltisakslasedm, siis Peterburi ja Moskva intelligents).
Päike hakkas juba vaikselt looja minema kui me Tallinnasse tagasi jõudsime. Oli ilus päev!
Järgmine päev algas iidsete laevavrakkide külastusega Kadrioru lähedal Tivoli elamurajooni ehitusplatsil. Me polnud päris kindlad, kas need ikka on veel seal või juba konserveerimiseks ära viidud. Kuid meil vedas – üks vrakk oli seal veel alles! Selliste kaugete aegade puudutus mõjub mulle alati võimsalt – vrakid on pärit arvatavasti 14. – 17. sajandist ja sattusid sinna laevahuku tagajärjel.
Mõelda, et me seisime kunagises merepõhjas ja kui põnev on siia kerkivate majade elanikel, sest nende kodude all olid need iidsed laevad …
Seejärel siirdusime raekoja platsile ja ronisime mööda 115 kõrget kivist tahutud astet raekoja torni. Nii lähedal Vanale Toomale ei olnud meist kolmest keegi varem olnud. Ja nüüd alles mõistsime kui jube tal seal torni tipus ikka olla võib ; ) Mina ei julgenud seal kitsal torniplatvormil eriti üldse liikuda ja lihtsalt klammerdusin erinevate esemete külge. Nii et kõik fotod on Tarieli ja Varpo tehtud.
Kuid kõige hullem seisis veel ees – tornist laskumine. Üks asi on järsku keerdtreppi mööda üles ronida, teine (palju keerulisem) on seda mööda alla laskuda. Vahepeal tulid meil vastu järgmised tornikülastajad ja oli eriti koomiline kuidas me siis vastastikku vabandusi pomisedes üksteisest mööduda üritasime. Ma ei kujuta ette kuidas Varpo sai veel pilte teha : )
Siis ootas meid Okupatsioonide Muuseum ja tükike Berliini müüri.
See muuseum oli nagu nimigi viitab, üsna masendav. Eriline ahistustunne valdas mind keldrukorrusel, kus olid eksponeeritud mõnede rõhujate kujud.
Mõned esemed muuseumi igapäevaelu väljapanekus tõid kaasa nostalgialaine. Mina istumas ühel jubedal toolil (ma ei tea miks, kuid Räpinas ei kasutanud minu kooliskäimise ajal hambaarstid tuimestust ja nuuh, puurid olid ka hoopis teised kui tänapäeval) …
… ja mina hoopis mõnusamal toolil.
Varpole tuleb igati au anda – ta ei jäänud meile sugugi alla, teise päeva õhtuks olid meil kõigil jalad vantsimisest suht väsinud. Nii et tegime väikse lõunase pausi ja läksime õhtusele tuurile tutvustamaks Varpole meie lemmikuks kujunenud kutsaga jalutamise kohta – Kopli liine ja eriti sealset kaunist randa.
Tahtsime talle seda paika kindlasti just praegu näidata, sest sel suvel õnnestus linnal Kopli liinid arendajale maha müüa ja võib-olla varsti hakatakse seal juba lammutama ning ehitama. Mis on tore, sest see paik on igati väärt elukeskkond – imeilus vaikne mereäär ja nii lähedal kesklinnale. Tahaks väga, et suudetaks säilitada selline mõnus miljöö nagu seal praegu on – vaikne, rahulik ja isegi unine. Meil oli enne sinna sattumist arvamus, et seal toimub mingi hull asotsiaalide elu nagu paljud inimesed seda ette kujutavad. Kindlasti see mingil ajal oligi nii. Kuid sel suvel oma jooksutiire suurendades oleme selle ala risti-põiki läbi käinud ja ainsad helid, mis mööda sealseid munakiviteid (!) joostes kõrvu kostuvad on õhtuste trammide kauged hääled ja rohutirtsude siristamine.
Heh, nii et loodetavasti suudetakse seda uue arendusega säilitada. Head teada, et majadevahelised munakiviteed on lubatud alles jätta!
Mõned majad on seal veel praegugi päris korras, …
… paljud aga siiski täiesti mahapõlenud.
Haikule meeldib seal väga. Loodame (kuigi see ei tundu väga võimalikuna), et säilib mingi võimalus koeraga meres ujumas käia.
Kolmandal päeval külastasime Bastioni käike. Kuna turistide tung nendesse on väga suur nagu kohapeal teada saime, ei õnnestunud meil pääseda eestikeelsesse gruppi. Bastioni käikudesse saab minna vaid koos giidiga. Nii et registreerisime end inglise gruppi ja läksime ootamise ajaks vaateplatvormile Tallinna vaadet nautima.
Varpo pildistas kuidas mina Tarielit pildistan ja hea ongi – nüüd näeb Tarieli oma silmaga, et võiks vähe normaalsem olla. Hahahaa!
Ja siis ja siis pääsesime me lõpuks Bastioni käikudesse. Kõigepealt vaatasime väikest, kuid väga lahedalt joonistatud animatsiooni Tallinna saamisloost, peategelaseks oli Ülemiste Vanake : ) Seejärel laskusime me keldrikorrusele, kust kohe käikude alguses rõsket jahedust vastu hoovas ja kaasavõetud villane pleed minu õlgadel oli igati abiks (tore, et neid laenutakse seal). Sest olgu ilm nii soe kui tahes, käikudes on aastaringselt umbes 12 kraadi sooja.
Käigud olid üllatavalt kõrged ja pikad (vaatamata sellele, et on osaliselt veel suletud) ja me liikusime edasi minu jaoks isegi liiga tempokalt. Ma kõlan nüüd nagu tõeline pensionär, aga oleks tahtnud tõesti veidi kauem seal aega veeta ja väljapandud esemeid uurida. Seal oli, mida vaadata. Temaatilised eri ajastute ruumid olid lahedat edasi antud helide ja valgusega. Giid oli meil ka tore.
Üks huvitavaim fakt, mida teada saime, oli see, et Propelleri lugu “Punker” räägib just nendest käikudest siin. 80ndatel kujunesid käigud punkarite kooskäimise kohaks.
Sellega lõppeski meie seekordne ekskursioon. Aga lahedaid kohti, kuhu minna, on veel oi kui palju. Aitäh nende kolme laheda rännupäeva eest, mu kallid kaasteelised, Tarieli ja Varpo!
