Kuu: oktoober 2016

Lisaks taksikoer Kallele valisime koerakonkursil välja ka armsa ja ülirõõmsa näoga Topsi. Kuigi meile väga meeldivad erinevad tõukoerad, siis tahame me alati valida ka ühe segaverelise kutsa, sest nad on nii lahedad! Topsi fotosid vaadates tekkis tunne, et teda peaks kuidagi eriti rõõmsana kujutama, nii valisimegi teda iseloomustamaks vanasõna – Parem olla õnnelik, kui olla kuningas.

No te vaadake seda näoilmet 🙂 

Koos Topsiga osales fotovõistlusel ka tema sõber Sebastian. Mõlemad kutsad on umbes poolteist aastat vanad ning kannavad must-valgeid kasukaid, kuid suuruse vahe on neil muidugi hämmastav. Pererahva sõnul moodustavad nad hea majavalvurite meeskonna: Sebastian on suur ja Topsi haugub kõvasti!

Aitäh koeraomanik Kätlinile ja Topsile ning Sebastianile ka suur pai!

Comments closed

Kuna koerafotode võistlusele laekus nii palju lahedaid pilte, siis ei suutnud me taas piirduda vaid peavõitja valimisega, vaid valisime võitjateks veel kaks koera. Üks nendest oli lahe taksikoer Kalle. Kalle omaniku Merily sõnul on Kalle legendaarne tegelane, kelle sünnipäevale tuleb terve suguvõsa kokku ja nooremad loomad on tema järgi oma nime saanud. Tegemist on juba soliidses eas härrasmehega, Kalle saab peagi 11-aastaseks, seetõttu on tal ka kena hall habe. Iseloomu jagub Kallel kuhjaga, nimelt olevat ta päris suur mossitaja, kes näiteks trakside selga panemise tõttu võib olla 10 minutit morn selle ülekohtu pärast.

Kui ma Kalle pilti nägin, siis tuli mulle silme ette vanaaegses detektiivivormis koer, seda ideed toetas muidugi ka Kalle nimi. Vanasõnaks – Kõik, mis juhtub, juhtub põhjusega.

Merily kirjutas oma koerast üldse väga sisukalt ja hästi, nii et see aitas joonistamisel palju kaasa. Näiteks ütlest ta, et kui takse võrreldakse viineritega, siis Kalle meenutab rohkem sardelli 😀 Muidugi olid suureks abiks ka lahedad fotod.

Ja siin on Kalle juba koos pildiga endast. Tänud Merily`le ja Kallele!

Comments closed

Suvel korraldasime oma ajaloos juba teise koerafotode konkursi, peaauhinnaks pilt võitnud koerast lõuendil. Selle võistluse pani kindlalt kinni iiri setter Fiona!

Kui ma nägin fotot temast, siis ma tõesti kohe armusin nagu Tarieli ütles. Nuuh, igal juhul oli midagi tema silmades, mis mind köitis ja joonistama kutsus. Fiona omanik, Meeli Küttim, on andekas fotograaf ja kindlasti mängis rolli ka fotol loodud kaunis dekoor ja meeleolu. Kõik detailid olid paigas, ma ei suutnud loobuda isegi sellest sinisemustrilisest kuldrandiga tassist.

Vanasõnaks – Lugedes raamatuid kaob kurbus südamest. See on mulle südamelähedane rahvatarkus, sest ma väga-väga armastan lugeda 🙂 

Meeli inspireeris mind katsetama ka sarnaste värvide kooskõla, tumeroosa foon ja Fiona kleit, mis on peaaegu sama tooni. Muutsin selle vaid hommikukuueks ja tekitasin teisi faktuure, kuid üldine tonaalsus jäi samaks. Tekkis selline mõnus mustsõstramoosi tooni kooslus, särav ja soe.

Nüüd juba teame, et see pilt meeldib inimestele, võibolla just nende säravate ja soojade värvide pärast. Ja iga kord kui seda vaatan, meenub suvine moosikeetmine, kui sai riisuda seda kuuma ja lõhnavat moosivahtu. Mmmm …

Meeli pildistas Fionat ka lõuendiga temast. No vaadake seda pilku!!!

Veelkord suur aitäh Meelile ja Fionale!

Comments closed

Siit tuleb, samuti suvel valminud, Vanasõnade sarja 40nes pilt. Mõtlesin, et selles peaks olema midagi erilist ja pidulikku, sellepärast valisin peategelasteks tiigrid ja vanasõnaks – Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. See oli mu armsa vanaema lemmik-vanasõna ja ma olen ka püüdnud seda tarkust meeles pidada. 

Tiigrid sobisid ka sellepärast hästi, et nende puhul on olemas nii hõbedane (valge), kui ka kuldne (tavaline Bengali tiiger). Valge tiiger on üks Bengali tiigri vorm, sellise valge tiigri sünniks peab olema mõlemal vanemal valget värvi geen, sest see on retsessiivne. Valge tiiger pole albiino, tal on sinised silmad ja kehal pruunid triibud. Selline tiiger on väga haruldane!

Inspiratsiooniks Eduard Wiiralt “Lamav tiiger”, mis samuti meeldis mu vanaemale ka väga.

Comments closed

Hakkan nüüd järjest lisama oma suvel joonistatud Vanasõnade sarja pilte, et hiljem oleks hea ülevaade ning pildid ilusti järjekorras. Viimati lisasin blogisse piisoni, mis valmis suve algul, seejärel tulidki kohe merihobukesed ehk hippocampused (lad. k).

Joonistasin need inspireerituna oma merihobukese prossist, mis lebas mu laual ja natuke sellepärast ka, et on Merekultuuriaasta. Üldse on merihobukesed ühed kummalisemad ja muinasjutulised loomad, välimuselt nagu tillukesed eelajaloolised lohed või malemängu ratsud. Lahe on ka see, et nende keha värv muutub vastavalt neid ümbritsevale taustale, sulades sellega ühte. Merihobukesed on monogaamsed ja nende eripäraks loomariigis on veel see, et rasedust kannab isane loom. Nad on küll väga viljakad loomad, kuid sellele vaatamata on nad väljasuremisohus liik, Punasesse raamatusse on kantud 38 merihobukese liiki.

Nende eriliste loomade vanasõnaks valisin – Merel on sada südant.

Kuna pildi peategelased on väga iseloomuliku kehaehitusega, …

siis loobusin ma ruttu mõttest neile riideid selga joonistada ja keskendusin peakatetele. 30ndate aastate voolujooneline peakate sobis pruudiloori juurde väga hästi ja peigmehele valisin loomulikult kõvakübara.

Comments closed

… sai täna 10-aastaseks! Ta sai palju kallistusi, sõi hakklihatorti ja oli sama armas nagu iga päev. Ainult meie siin Tarieliga nostalgitsesime ja mõtlesime aja kulgemisele. Kuid ikkagi on kummaline hoolitseda kutsa eest tema beebieas, kogeda tema teismelise- ja keskiga ning siis korraga tajuda, et ta on koera-aastates sinust juba vanem. Heeh, Haiku on maailma numpsikum, tüütum, lõbusam, närvilisem, mänguhimulisem, hellem ja toredaim neljajalgne sõber. Ja seda mitte ainult meile – tal on mitmeid sõpru inimeste maailmas, kellele ta armsaks on saanud ja kes on aidanud teda hoida ning kelle juures ta ikka külas käib: Onu Varpo, Tarieli ema ja Liine (kes koos Paulaga Haikule täna hommikul isegi sünnipäevalaulu laulis)! 🙂 Aitäh teile, armsad abilised!

Omanimelises sarjas kirjeldab Derek väga hästi ühe koera olemust: “Dog is the most entusiastic animal in the world. If I ask him – Do you want to play? He says – Definitely, it`s my best thing!” Ja nii on ka Haikuga kui pakkuda talle jalutama minekut või mängimist. Ta on kohe üliõnnelik ja entusiastlik, isegi kui väljas kallab vihma või ulub tuul. Aitäh Sulle, armas sõber, Sind vaadates on meil iga päev tuju parem!

Comments closed