Kuu: märts 2019

Kiirelt olen sellest juba oma aasta kokkuvõttes kirjutanud, kuid tahan siiski põhjalikumalt Mika esimest välisreisi kajastada.

Mõte oli proovida enne 8-päevast Portugali reisi, kuidas on väikese lapsega reisida. Onu Varpo võtsime ka kaasa, sest tema pidi sellel ajal, kui meie Portos oleme, Haikut hoidma – nii et nagu väike tänu-reis talle. Kõik läks üsna sujuvalt, sest enamus aega olime ju laeval ja seal oli lapsega lihtne. Istusime veidi kajutis …

… Mika tutvus oma uue voodiga …

… ja siis suundusime laeva avastama.

Esmalt sõime õhtust ja seejärel läksime mingile lastediskole, kus Lotteks riietatud tegelane midagi asjatas ja eri vanuses lapsed vilkuvate tulede ja valju diskomuusikaga põrandal erinevate mänguautode ja hüppeloomadega ringi tuiskasid. Mika sukeldus sellesse melusse üllatava stoilisusega nagu oleks see tema tavapärane keskkond 😀 Meie läksime temaga kaasa. Kuid me olime ainsad sellised vanemad. Ülejäänud istusid saali ümbritsevatel diivanitel ja skrollisid ülitülpinud nägudega oma nutitelefone. Puhkehetk lapsest – täiesti arusaadav. Kuid see möll tundus mulle, kui noorele lapsevanemale ikka liig raju, et oma väikseke selle keskele üksi jätta.

Lahedad olid kolm miimi, kes kummalgi päeval eri kostüümides laevas ringi liikusid ja lastega sõnatult suhtlesid. Just taolist võiks laeval rohkem olla.

Kõikjal avanesid ilusad õhtused merevaated.

Ühtlasi oli esimene õhtu laeval Tarieli ja minu 13. pulma-aastapäev ja kui laps uinus ning Varpo tema juurde jäi, saime natukeseks tähistama minna. Väiksed tantsud diskol (seekord mitte lastediskol), jalutamine laevatekil ja siider. Siis sukeldusime ise ka oma koidesse. Uskumatu ja ehmatav oli müra ja isegi kerge vibratsioon, mis meid oma pesades lamades tabas. Kui olime üleval ja rääkisime, ei pannud seda kajutis tähele, kuid nüüd, kui muud hääled vaikisid, oli see ikka suht tüütu avastus. Kuidagi siiski uinusime. Mikat ja ka Varpot näisid need helid mitte segavat 😉

Järgmisel päeval oli hommikusöök just sel ajal, kui laev saarestiku vahel sik-sakitades Stockholmi sadama poole tüüris. Idee oli hea, aga tegelikult saime seda kaunist saarestikku alles tagasiteel nautida. Liiga palju oli tegemist enda valmisseadmisega maabumiseks. Sest aega oli ju nii napilt. Kella 16 paiku pidime juba laeval tagasi olema. Arusaadavalt võtavad lapsega kõik tegevused kauem aega. Jätan vahele pikema kirjelduse Tarieli pikkadest jooksudistantsidest ülipalavas hommikus, kuna me ei teadnud (oleks pidanud laevalt küsima), kus asub bussipileti kassa. Bussist pileteid ei müüdud. Lihtsam olnudks Taxifayga liikuda, kuid seda Rootsis polnud. Aga jätkan juba sealt, kui olime õnnelikult Djurgården`i saarel ja Tarieli leidis oma pluusi värviga ideaalselt sobiva värava.

Vist oli ka Mikal sellest pingelangus või oli tema väikse peakese jaoks juba liiga palju infot kogunenud, sest nüüd jäi ta magama. Enne oma esimese lõunauinaku aega. Kuid see oli väga hea, siis saime ka meie veid hinge tõmmata enne Skanseni vabaõhumuuseumisse sisenemist (olime plaaninud vaid ühe koha külastuse – ajaliselt poleks rohkem jõudnud ka). Sõime jäätist ja olime vilus. 

Skansen asus jalutuskäigu kaugusel ja värvavast viis köisraudtee üles mäkke. Leidsime end kiviselt pinnalt, mis oli oma põhjamaisele olemusele ebatüüpiliselt ülipalav. Oli vist üks suve kuumemaid päevi. 

See vabaõhumuuseum oli väga mõnusalt sopiline, nii et vahel võisid end leida täiesti inimtühjast paigast ning kui poleks teadnud, et asume Stockholmis, siis oleks võinud vabalt tunda end väikses armas vanaaegses Rootsi külakeses oma kirikute, rootsipunaste majade ja muu seesugusega.

Lähtusime kõige rohkem Mika huvidest ja nendeks olid muidugi loomad …

… ja linnud, kes enamasti kõik muuseumi territooriumil vabalt ringi kõndisid.

Aga Mikale meeldisid ka puust loomad 🙂

Juba jõudiski lõuna kätte. Istusime villu ja sõime veidi ning tegime muidugi veel pilte 😉

Jalutasime veel veidi ringi ja jõudsime kohta, kust avanes hea vaade linnale …

… ja seisis lahe nikerdustega maja.

Seejärel hakkasimegi juba tagasi liikuma. Grupijuht Tarieli kiirustas meid õigusega tagant, sest me liikusime üsna aeglaselt ja mul oli ikka vaja veel “viimane” pilt teha 😀 Siin tõesti üks viimane pilt, mille tegin, Varpo jõudis küll liikudes ka veel pildistada. Aga nuuh, ei saa ju jätta jäädvustamata kanajalgadel maja, kui seda kohtad.

Teekond linnast laevale oli ülipalav ja higist nõretav. Kui kohale jõudsime, tundsin, et vee joomisest üksi ei piisa. Tahtsin saada üleni vette, et kogu keha saaks endasse vett imada 😉 Mika uinus ruttu ja Varpo saatis meid suuremeelselt laeva spa-sse, piirdudes ise duššiga ja jäädes lapsevalvesse. Nii armas temast!

Laeva tilluke spa asus ühel alumisest tekkidest ja ahhh, kui mõnus jahe bassein seal oli!!! Mina hulpisingi selles mõnusas vees, kuna Tarieli tõelise eestlasena suurema osa ajast kuumas saunas veetis 😉 Hea mõte peale suve palavaimat päeva 😀

Ahh, kui värskendav see kõik oli. Kui laev sadamast väljus, et loojuvas päikeses saarestiku vahel siht tagasi Eesti poole võtta, oli väga hea seda rahulikult jälgida. Küll seal oli lahedaid saari ja saarekesi. Need kaljused tüünes vees ja soojas õhtus unelevad saared oma väikeste suvemajade, päikest täis terrasside ja paadisildadega …

Algul olid saared suuremad ja asustus tihedam.

Kuid siis majade vahed suurenesid ning jõudsime uhkete villade tsooni.

Samas oli lahe heita pilk laeva järel sõitvatele alustele, kes samamoodi sik-sakitades saarte vahel manööverdasid.

See oli üks armsamaid saari, …

… nii mõnusalt asustatud.

Aga oli ka päris väikseid saarekesi, kuhu tõesti oleks mahtunud vaid üks maja. Kujutlesime Varpoga reelingule nõjatudes, et millisel neist võiksime omada väikest majakest. Ja et kas lained küündiksid tormisel ajal selleni. 

Mõnel saarekesel oli väike madal metsatukk, … 

… mõnel vaid paar puukest.

Jalutasime soojal tuulevaiksel tekil. Mõnus oli.

Peale saarestikust väljumist, läksime õhtusöögile, mis oli suurepärane. Mika sai esmakordselt maitsta maasikasmuutit, millele oli lisatud suhkrut (seda viimast polnud ta varem saanud). Ning ta jälgis suure huviga kõrvallauas vestelvaid ja naervaid inimesi. Söögid olid väga maitsvad ning valik ülikülluslik, seega oli tõsine oht toiduga liiale minna. nu eks mei veidi läksime kaa 😀

Seejärel suundusime Mikaga mängutuppa. Need kaks väikest vaikset mängutuba olid meile armsaks, ja lapse lõbustamiseks, ka vajalikuks saanud. Sinna lastedisko ruumi me enam ei soovinud minna. Kahjuks olid need väiksed vaiksemad mängutoad veidi “juustused”. Nuuh, kulunud ja nii …

See oli meil lapsega reisides avastus – nagu sisenemine paralleelmaailma. Muidu, täiskasvanuna ja ilma lapseta, poleks me sinna jalga tõstnud. Kuidagi kurvaks tegi, et suurtele on nii palju säravat meelelahutust kõigil tekkidel ja lastele vaid paar väikest ruumikest.

Pärast lapse uinumist, läksime Tarieliga veel tekile sooja öö hämarusse. Laev tegi ühe vahepeatuse Soome sadamas. See oli meie kahe jaoks kuidagi kõige romantilisem hetk sellel sõidul. Seal tukkus öises rahus üks väike asula, mille suurimaks valgusallikaks oligi vist sadam oma tuledega. Väikeste majade vahel sõitis üksik auto, muidu valitses rahu ning liikumatus.

Selline aja peatumise hetk.

Järgmisel hommikul olimegi juba tagasi Tallinnas. Hea algus lapsega reisimiseks oli tehtud – väike harjutus nii talle, kui meile ja Varpole ka meeldis. Jäime kõik rahule 🙂

Hehee, pikk postitus sai valmis isegi enne, kui sellest reisist aasta möödub 😉 Nüüd teeks Mika laeval juba rohkem möllu ning teda püüda ja hoida kuskile kukkumast, ronimast, midagi haaramast, oleks palju raskem. Aga samas mõistaks ta ka paljut rohkem. Nii et uute reisideni!

Comments closed

Mina: “Kuidas Sulle tänane päev meeldis?” Mika (1,8): “Okey!”

Comments closed

Üle pika aja tegin tööprotsessist pildirea ka. Tundus kohe alguses, et tuleb huvitav pildi kujunemine ja ma ei eksinud. Selle pildi kombineerisime koos Tarieliga. Eks ma iga pildi puhul tahan ju, et see meeldiks peale minu enda ka paljudele inimestele. Aga vahel tulevad ikka sellised pildid, mida me nimetame keskmiselt populaarseteks või lausa ebapopulaarseteks. Nii mõtlesimegi, et joonistan nüüd ühe “publikumagneti” 😉 Ja võin juba etteruttavalt öelda, et see õnnestuski (FB-s on kohe näha, kui pilt inimestele meeldib). Sel aastal joonistatud laama ja pöialpoiss on pigem vähem meeldivad pildid, siilikesed lõkke ääres on ka popp.

Leidsin kogemata väga laheda Soome vanasõna, mida polnud varem kuulnud: “Other land blueberry, own land strawberry” eesti keeles “Võõras maa mustikas, oma maa maasikas”. Siis vaatasime Mikaga “Suurt illustreeritud sõnaraamatut” ja loomade osast leidsin ülinummi vöötorava. Tema valisimegi peategelaseks. Mõtlesime, et taust võiks olla selline samblaroheline ja mustikasinine. Kuna loomake elutseb Lõuna-Ameerikas, siis sai pilt veidi muinasjutuline – väljamõeldud maa rahvariietes sooja maa loomake Euroopa metsas, kesk maasikaid ja mustikaid. Meile meeldib ja inimestele ka. Win win!

Tööprotsess oli selline. Tausta teen koos visandiga alati valmis, pärast vaid timmin toone ja hele-tumedust, sest taust hakkab kohe tegelast mõjutama. Nii et eraldi teha neid ei saa.

Seejärel lisasin oravale värvid ja hakkasin tema pead joonistama.

Siinkohal tuli Tarieli ja ütles, et orava nägu on freaky, aga et peaks olema nummi.

Tegin ninaosa lühemaks ja põski ümaramaks. Läks küll armsamaks. Lisasin ka fotod mustikavartest, et näha tervet kompat. 

Timmisin veel nägu, lisasin riietele linase tekstuuri, korvile puidu tekstuuri ja joonistasin mustikapõõsad.

Seeliku kollane hüppas liiga esile, seega muutsin selle siniseks ja joonistasin maasikaid täpsemaks.

Joonistasin vöötoravale paeltega tanu pähe ja lisasin taustale heleduse, et looma pea sellest paremini eristuks. Lisasin seelikule vöödid ja mustikatele kastepiisad. Kõik värvid keerasin ka erksamaks. Ja valmis ta saigi.

Comments closed

Oh, mida meie aasta ja 9 kuune Mika juba kõike oskab. Ma ei kujutanud ette, et enne 2-aastaseks saamist ta nii palju teeb-toimetab-jutustab 😀 Ja see on nii lahe! Just täitus tal aasta potilkäimist. Ta sai selle hämmastavalt ruttu selgeks ja on juba mitu kuud täiesti mähkmevaba. Ta oskab ise süüa (ok, supiga on veel veidi keeruline). Ja käsitleb lusikat juba väga osavalt. Oleme harjutanud, et ta ennast toiduga ei mäkerdaks ja nüüd ta ulatabki käe või suu, kui sinna kogemata siiski toitu läheb. Nii et kena ja puhas on ta.

Paar päeva tagasi hakkas ta ennast oma nime pidi hüüdma. See on nii-nii armas, kui ta ise “Mika” ütleb. Enamus sõnu ongi tal kahesilbilised. Kuna vaatame koos palju looma- ja linnuraamatuid, siis ta ja nimetab ka keerulisemaid linde nagu näiteks “lunn” või “paabu” (paabulind). Põhisõnad on muidugi “emme”, “nämmi”, “tudi” “padi” ja “teki”. Aga ka sellised naljakad sõnad nagu “marta” (mis tähendab tema keeles mandariini) või “murti” (mis tähendab multikat). Märtsi alguses panin kirja sõnad, mida ta ütleb ja hämmastusin, et sain neid üle saja ning tuleb iga päev juurde. Just sõnu, mida ta ise ütleb, sest aru saab ta vist juba peaaegu kõigest, mida me räägime. Nii et mõistetavaid sõnu on tal palju-palju rohkem. Kuidagi plahvatuslikult on meie tibu rääkima hakanud. Veel pole lauseid, kuid me saame juba aru, mida ta meile öelda tahab. See on super tunne! 

Foto: Hele-Mai Alamaa

Õhtuti on nüüd nii, et mina lähen esimesena Mikat uinutama ja seejärel Tarieli. Kumbki umbes 15 min, siis tibu juba magab. Minuga Mika jutustab, justkui seletab mulle kõik oma päevased tegemised ära ja siis tuleb Tarieli, kellega koos ta uinub. Nii et meil on nüüd enne und oma tüdrukutejutud 🙂

Ja me näeme järjest rohkem, kuidas ta on meie moodi 😉 Talle meeldib väga süüa (see on ka meie lemmikuid tegevusi). Ta on lühikest kasvu nagu meie, talle meeldib pikutada nagu meilegi (kuigi seda saame vähem teha, kui enne Mika saabumist ;)). Ja veel mõned väiksed asjad, mida ise märkame. Ta puhkab silmi nagu mina – pilk läheb ühte punkti ning jääb sinna tükiks ajaks pidama. Ning talle meeldivad hapud maitsed, näiteks külmutatud marjad ja sidrun nagu Tarielilegi. 

On väga eriline tunne oma tütrekese arengut jälgida ja olla kõigi nende “esimeste kordade” juures. Mu päevik on neid ülestähendusi täis, kuid praegu oli tunne, et panen veidi ka blogisse kirja.

Comments closed