Kuu: mai 2019

Alates veebruarist olen joonistanud pilte oma uue digilaua wacom cintic pro`ga. Ja nüüdseks olen juba kenasti kohanenud – joonistustempo on suurenenud, kuid pildi kvaliteet pole selle all kannatanud, pigem vastupidi ; ) Nu eks mõneti on see ka lihtsalt kogemuse suurenemine. Kuid töövahend ON väga oluline! Tarieli õhutusel me selle investeeringu tegime ja see on end igati õigustanud.

Suurimaks plussiks cintic pro juures pean seda, millega mul uskumatul kombel alguses oli kõige raskem harjuda. Nimelt see, et ma vaatan sinna, kus mu käsi töötab – enda ette, nagu paberile joonistades. Muidu olid mu silmad ikka käest eemal, ekraanil ning silm ja käsi töötasid nö lahus. Olin sellega nii harjunud, et uue lauaga joonistama asudes, segas mu lauale toetuv käsi mind algul tõsiselt. Tõstsin kätt, et vaadata joonistust selle all. Loomulikult oli mu harjumus pigem ebaloomulik, kuid kui oled töötanud 8 aastat nii, siis tunned, kui suur on harjumuse jõud. Nüüdseks ei kujuta ma enam ette teisiti joonistamist. See on niiii mõnus! 

Teine suur pluss on see, et ekraan on silmale mahedam, seadistasin selle soojema valgusega ning vähem kontrastseks. Töötan kahe ekraaniga, põhiliselt vaatan uut, millel joonistan. Vanalt, erksamalt ja külmema valgusega ekraanilt kontrollin värve. 

Samuti olen pildile lähemal ning kehaasend on loomulikum. Veel mugavam saab laua kasutamine olema, kui soetan digilauale spetsiaalse jala. Selle abil saan töötada ka näiteks seistes või laua endale sülle võttes.

Cinticul on ka käepärane pult, mis lauale kinnitub ning mille seadistasin endale sobivalt. Nii et ma peaaegu ei vajagi klaviatuuri shortcutide jaoks. Ja pilti saab väga mugavalt keerata. Näiteks teatudsuunaliste pindade või karvade joonistamiseks on see ideaalne. Varem ma pildi keeramist eriti ei kasutanud, aga see on vb ka harjumuse asi. Ning viimaks on cinticu ekraan suurem kui mu vana kuvar. 

Aga miinustest ka. Kuna praegu mu kasutan laua kaldu hoidmiseks tema olemasolevat tuge, siis ma nurka muuta ei saa. Seega peegeldab uus ekraan laelampe. Katsime ekraani pinna mati kaitsekilega, mis vähendab peegeldust. Kuid samas on sellel teine häda, kattekile on nö kare, ekraan ise on libe. Libedam pind meeldib mulle rohkem. Sest nuuh, ma tõesti ei tea, kas ma olen nii raske käega, kuid igal juhul kuluvad mul taas pliiatsiterad ülikiirelt ära sellel uuel kattekilel. Ning juba on näha ka kriime kilel. Cinticu reklaamvideodes öeldakse küll, et ekraan on väga tugev ning seda kriimustada pole lihne. Ma siiski ei riskinud sellega ning ostsin kaitsekile. Vb siis järgmise kile ostaks sileda.

Ja nüüd tagasi joonistama : D 

Comments closed

… ehk pilt, mida ma väga palju muutsin ja väga kaua joonistasin. Kokku tuli ei rohkem ega vähem, kui 27 töötundi. See on ikka väga palju. Olen juba kogenud illustraator ning tavaliselt võtavad sellises mahus pildid mul umbes 10 – 15 tundi. Aga seesinane kass ei tahtnud ega tahtnud mul välja tulla. 

Vanasõnaks Ameerikast pärit ütlus – The face is a mask, look behind it, eesti keeles – Nägu on mask, vaata selle taha. Ja peategelane, kassivõistluse võitnud must kass, preili Julie, oli ka olemas. Ning mõte pühendada see Vanasõnade sarja 72. pilt, teatrile, samamoodi. Olen EKAs stsenograafia eriala lõpetanud ja teater on mu elus suurt rolli mänginud. Muidugi võttis aega 71 pildi jagu, enne kui teatrini jõudsin, kuid ega sellega seonduvaid vanasõnu ka väga võtta pole 😉

Alustasin nii.

Lisasin värvid.

Proovisin teisi värve. Siin tuli Tarieli ja ütles, et see on ju kass otse põrgust 😀

Taustavariante oli veel väga palju. Mässasin ja mässasin, sinna kulus palju aega ja võhma. Siis arutasin Tarieliga, et mida teha, ta soovitas, et proovigu ma tapeeti – viia kass interjööri. Proovisin rokokoost inspireeritud roosimustrist, kuna kassi kleit ka selle ajastu võtmes.

Tekkis tunne, et see roosa taust ikka üldse ei toeta mu musta kassi kontseptsiooni ning tuleb proovida midagi neutraalsemat, sest kleidi valgest värvist ei tahtnud ma kuidagi loobuda. Halli fooniga läks üldmulje veidi paremaks küll.

Alles siis kui taustavärv paigas, alustan tegelase joonistamist, nii ka nüüd.

Aga nagu näha, polnud ma selle taustaga ikka päris rahul ja kogu aeg muutsin seda kassi portree ja kleidiga töötades.

Kui mul pilt pooleli on, siis “joonistan” seda mõttes kogu edasi ja ühel õhtul und oodates tuli idee lisada foonile teatri eesriie. Proovisin.

Algul tundus, et töötabki. Kindlasti aitasid sellele muljele kaasa kleidile lisatud mustad triibud, ilma nendeta oli kassi pea justkui lõigatud sinna valge kleidivahu sisse …

… Kuid pildiga edasi töötades, hakkas tugev punane foonil mind ikkagi häirima.

Nii et lõpuks ostustasin siiski halli rokokoo roosidega tapeedi kasuks, mis tõstis kassi, kui pildi peategelase, kõige paremini esile. Samuti eemaldasin kuldsed kaunistused ja tutid seelikuosalt ning muutsin maski valgeks. Muidu sulandusid mask ja nägu liiga kokku. 

Lõpuks-lõpuks oli ka see pilt valmis saanud ja nagu kivi langes südamelt. 

Comments closed