… valisime koeravõistluse teiseks võitjaks, illustreerimaks Egiptuse vanasõna: He who understands music understands the cosmos, eesti keeles – Kes mõistab muusikat, mõistab kosmost.
Otsisime keskmisest suuremate kõrvadega koera. Nii leidsimegi Q, kellel oli lisaks suurtele kõrvadele ka arukas ilme ning ideaalselt kosmose teemaga kokku kappiv nimi 🙂
Armas Q metsas …
… ja mina tema lõuendiga muusikat nautimas 😉
Suvel valmis mul pilt koerafoto võistluse ühest võitjast, husky Norast. Sel korral toetas võistlust ka Platinum koeratoit, kes andis igale võitjale lisaks 5 kg koeratoitu. Nii et kutsad rõõmustasid kindlasti rohkem oma võidu üle. Ja kui tavaliselt valime enne koera ja seejärel lisame vanasõna, siis seekord olid meil kaks vanasõna olemas ning me otsisime sobivaid koeri.
Husky Nora sobis oma vaheda jääsinise pilgu ja jõulise olekuga ideaalselt Albert Einsteini lausele (mis mu meelest kõlab nagu vanasõna): Be a voice, not an echo, eesti keeles – Ole hääl, mitte kaja. Siinkohal me vaidlesime ka Tarieliga. Tema arvas, et see võimsa hääle omanik peaks olema mees, mina arvasin, et maailmas on niigi palju meeshääli olnud. Ning nagu näha, siis naised võitsid 😉
Traagilise saatusega Amy Winehouse`i look inspireeris mind ja seega tuli Norast rokkstaar.
Vaadake seda pilku, …
… seda stiili …
… ja seda emotsiooni! Nora on kindlasti hääl, mitte kaja!
Nora pilt sobis hästi ka lõuendile!
… on pilt, mille pühendasin oma vaprale sõbrale Kaisa Seinale, kes asutas MTÜ Meeta – metastaseerunud rinnavähiga patsientide aitamiseks. Kaisal endal on ka see raske haigus. Imetlen teda, sest ta teeb ja jõuab rohkem, kui enamik terveid inimesi, aidates teisi ja olles seejuures nii positiivne. Minu meelest on ta tõeline sõdalane!
Pihlakad pildi taustal viitavad Meeta sümbolile, pihlakakobarale. Vanasõnaks “Star Treki” rahva Klingoni ütlus – Today I am a worrior, eesti keeles – Täna olen sõdalane.
Kaisa eestvedamisel istutati 13. oktoobril Löwenruh parki ka pihlapuu. Fotod: Jana Mätas
Kaisa pidas kõnet, …
… Kristi Kool, kehastunud Lydia Koidulaks (kes suri metastaseerunud rinnavähki), luges Koidula luulet …
… ja muidugi oli pargis niisama ka mõnus olla. Tundus nagu oleks kogu päike alla pargi vahtrapuu lehtedesse langenud, kuigi ilm oli kohati pilvine ja kõledavõitu.
Kaisa kinnitas kõigile kohaletulnutele rinda sellesama rebase sõdalase märgi. Andku pihlapunane jõudu ja vaprat meelt kõigile meetadele!
Comments closedKaua pole ma ühtki oma joonistust lisanud. Nii et hakkan seda nüüd järjest tegema, sest joonistanud olen vahepeal päris palju. Oma järge on tükk aega oodanud jõehobu-mammi, kellest valmis pilt juba maikuus. Illustreerisin seekord Hiina vanasõna – A person without a smiling face must never open a shop, eesti keeles – Naeratuseta inimene ei tohiks kunagi poodi avada.
Pildiga oli selline lugu, et mõttes oli see juba ammu, kuid ikka ei riskinud teha. Oli nimelt selline vähe karmim idee. Vanasõnaks – If mama ain`t happy, ain`t nobody happy. See Ameerika kantrilaulust tuntuks saanud fraas tähendas minu ja Tarieli jaoks, ilma et oleksime seda isegi omavahel arutanud, et on mingi mammi a la nagu mammi filmist “Siin me oleme”, kes pole mitte kunagi mitte millegagi rahul. Ning see tähendab, et rahul ei saa olla ka mitte keegi teine, kuna seesama mammi rikub kõigi teiste tuju oma mossis olekuga. Võtsin julguse kokku ja joonistasin üsna kurja olemisega jõehobu.
Kuid siis hakkasime uurima ja selgus, et see vanasõna tähendab enamiku inimkonna jaoks hoopis seda, et kui ema ei ole õnnelik, ei saa ka lapsed ja ülejäänud pere õnnelikud olla. Nii et esimest korda meie Vanasõnade sarja ajaloos – joonistasin ma pildi ümber, enne otsisin muidugi sobiva vanasõna mossis jõehobule.
Enne nägi pilt välja selline.
… esimest korda lasteaeda. Eks see oli mulle üks suur vabaks laskmise ülesanne. Lasta tal minna, sest ta on seisnud juba pool aastat erinevate lasteaedade värava taga, jälgides seal mängivaid lapsi ja küsides meilt paluvalt: “Kuna?” Mulle ikka tundub, et ta on nii väike. Isegi kui ta vahepeal mänguhoos äkki peatub, end armsalt minu poole kallutab ja rahustavalt ütleb: “Ära muretse, emme! Meil on kõik hästi!”
Neil ja veel nii paljudel hetkedel näen ma temas Tarielit. Mika on heatujuline, arukas, asjalik, väga uudishimulik ja ka üsna jäärapäine laps. Need omadused on tal Tarielilt, aga tal on ka minu jutukus, väga hea mälu, ettevaatlikkus ja pehmus. Ikka muretsen, kas ta saab seal hakkama. Meie kumbki Tarieliga lasteaias ei käinud ja vb seetõttu oli kooliminek mulle üsna suur šokk. Ma nimelt polnud väga palju lastega suhelnud ja nö enda kohta “karjas” otsima pidanud. Tarielil samas, polnud probleeme, kuid otsustasime, et anname oma tibule siiski võimaluse igapäevaselt omavanustega olla ja areneda. Suhtlemine, nii suurte, kui väiksete inimestega, talle meeldib. Ka igal hommikul samal ajal ärkamine on osutunud meie kõigi jaoks heaks. Lasteaed asub meie kodust kahe minuti kaugusel, nii et me ei pea õnneks väga vara ärkama. Kell 8 oleme kõik kolmekesi vannitoas ja peseme hambaid, et hommikust süüa ja kell 9 lasteaeda jõuda. Muidu ikka uimerdasime ja tõusime kauem. Nii saame ka ise Tarieliga rutem oma tööde kallale asuda.
See postitus algas mul 2. okt., praegu on 12. okt., sellepärast saan juba kirjutada, kuidas Mikal läinud on. Esimesel viiel päeval läks kõik ülihästi – Mika ei jõudnud uut lasteaia-päeva ära oodata ja kodus rääkis sellest palju. Pigem ei tahtnud ta sealt ära tulla. Kuuendal päeval tuli nutt, mis küll rühmaruumi jõudes kohe katkes, sest ta suunati otse maalima. Ka ülejäänud päev möödus hästi ja talle järgi minnes, tuli mulle vastu rõõmus Mika. Pärast lasteaeda pidime ta veel vanaema juurde viima. Seal teatas Mika, et ta ei taha olla ei vanaema juures, ega kodus, vaid viidagu ta kohe lasteaeda tagasi. Kuid me tegime nii nagu õpetaja soovitas ja jätsime ta järgmisel päeval koju puhkama. Ühesõnaga mulle tundub, et lasteaeda minekuks oli Mikal õige aeg ja kindlasti kogeb ta seal rohkem ja huvitavat, kui vaid meiega kodus olles. Ilusat lasteaiateed Sulle, mu kallis numpsik!
Comments closed