Täna on ainult “TENET” mõttes ja silme ees. Vahetpidamata. Ja emotsioonid on laes! Tulime Tarieliga just esilinastuselt Mustamäe Keskuse Apollo kinos. See on sümboolne koht, sest sealt kõik algaski. 10. mai 2019 käisime just seal “Tenet`i” castingul. See teekond on olnud nagu tõeline unistuste täitumine, meile kui filmigurmaanidele ja Nolani suurtele austajatele! Geniaalse režissööri hiigeleelarvega (205 miljonit dollarit) film tuli otse meie koduõuele. Tallinn muutus kuuks ajaks Hollywoodi võttepaigaks ja erinevates kohtades: Linnahallis, Pärnu maanteel, Pirital ja Laagna teel hakkasid surisema IMAX`i kaamerad.
Ja kõigil oli võimalus taustanäitlejaks kandideerida. Selgus, et soovijaid oli väga palju, räägiti 10 000 kandidaadist. Igal juhul oli eriline see päev, mil mulle tuli kiri, et olen oodatud suurfilmi “Tenet” võttele. Esmakordselt kuulsin siis filmi nime. Veel kirjutati, et võtted toimuvad kolmel päeval Tallinna kesklinnas. Seda, et kohaks on Linnahall, saime teada alles paar päeva enne võtet. Õnneks Nolan ei dubleeri inimesi massistseenides, seepärast pääses Linnahalli võttele 4000 inimest. Nolani filmidele on omane suur saladuskate. Range saladuse hoidmine pandi ka taustanäitlejate lepingusse kirja. Ja me olemegi vaikinud, vaid Tarieliga vahetasime muljeid. See oli nii põnev, sest olime erinevatel võtetel. Tema valiti ta võõrapärase välimuse tõttu Maarjamäele /Oslo/, kus ta mängis giidi. Mina olin Linnahallis /Kiievi ooperiteater/ teatrikülastaja. Meil mõlemal vedas, sest saime võttel head kohad. Nii et reaalselt nägime ennast kaadris, küll kaugelt ja uduselt, aga ikkagi – oleme seal täiesti olemas! 😀 Tarieli kõndis otse John David Washingtoni ja Dimple Kapadia kõrval ja jäi kaadrisse siis kui tegelasi filmiti selja tagant. Kuid makeing off videos kõnnib ta otse kaamera ees ja Nolani kõrval. How cool is that!
Ja siis ja siis. Lõpuks teavitati mulle võtete kellaajad ja dresscode. Olime Tarieli-Mikaga kamminud poode otsimaks juveelivärvides õhtukleiti. Leidsime topaasikarva maani kleidi, mis nüüd ripub kaunina, kuid kordagi kandmata mu riidekapis ja kannab nime Nolani-kleit. Sest viimasel hetkel tuli muudatus – naistel paluti tulla õhtukleidi asemel heledates või juveelivärvi smart casual rõivastes. Seega haarasin kapist hoopis sinepikarva püksid, helehalli pluusi ja pintsaku ning jalga läksid hõbedased kingad.
Võttepäevad olid pikad, varahommikust hilisõhtuni. Kuid olen ka varem, kunstnikuna filmitegemise juures olnud, seega teadsin, kui kaua kõik aega võtab. Nii et ma olin selleks valmis. Mu päev algas kl 5 paiku. Pesin juuksed ja tegin meigi ning läksin varajasele trammile. Hommikusööki ja kohvi pakuti juba võtteplatsil, mis nägi välja täpselt nagu filmides Hollywoodi suured võtteplatse olen näinud. Hiiglaslikud telgid, pruunides paberkottides jagatavad eined, kus omakorda olid väiksed snäkid pakitud mustadesse kilekottidesse, et need võttepaigal võimalikult nähtamatuks jääksid kui inimesed need saali kaasa võtavad. Telefonid olid võttel keelatud, osad võtsid need siiski kaasa ja jätsid hoiule toidutelkide juurde hoiukappidesse, kuid mina jätsin telefoni hoopis koju. Sürreaalne kogemus tänapäeva nutimaailmas. Kui parasjagu võttel midagi ei toimunud, ja tavaolukorras oleksid inimesed niisama surfanud või tšättinud, siis nüüd nad lihtalt istusid, vaatasid ringi või ajasid omavahel juttu. Oli veidi vana aja tunne. Mul oli kaasas väike Eesti haikude raamat, mida vahel lugesin. Minu sektoriks sai F, mis paiknes Linnahalli saali keskel. Algul paigutati mind üsna tagaritta. Kuid õnneks suunati mingil hetkel, kui palju rahvast korraga tualetti läks, hoopis ette. Nii saangi hea koha 10. reas, otse keldrisse viiva trepi juures, kus oli palju ruumi jalgu sirutada ja vahel isegi seista. Võte kestis peaaegu kella 21ni. Peale igat võttepäeva loositi kõigi osalejate vahel välja auhindu, näiteks oli valikus telekas, roller, Ipad jne. Sellisel võttel viibimine ja selle eest isegi tasu saamine oli nagunii boonus ja nüüd veel auhinnad ka 😉 Lisaks jagati õhtul väravas kõigile veel hiiglaslikke võileibu ja jooke. Ühesõnaga kogu mass sai tunda end kui VIP.
Meid juhendas võttel hea huumorimeelega koordinaator, kelle jutt tõlgiti nii eesti kui ka vene keelde. Tema kaudu saime teada, et meie näitlejatööga oldi rahul ja kiideti korduvalt meie kannatlikust (!), eestlaste suurim voorus 😉 ja koostöövalmidust.
Sain väga võimsa kogemuse suurte inimmasside ülisujuvast liigutamisest ja sama sujuvast tiimitööst. BMF-i tudengid said tõelise jackpoti – sellist praktikakogemust ei ole tavaliselt ju kuskilt võtta. Nolani võttegrupp oli väga proff. Iga liige iga hetk õiges kohas, tegemas asju välgukiirusel. Näiteks teipimas põrandavärviga ideaalselt sobivat värvi teibiga siledaks ühe põrandas paiknevat luuki, et sellest üle jooksev näitleja ei komistaks. Walkie-talkie`st küsiti: “How long it takes?” teipiv mees, vastas: “30 seconds”. Nii ruttu kõik käiski.
Samas suhtlesid taustanäitlejaid koordineerivad inimesed meiega nii pingevabalt ja lõbusalt nagu oleks see jalutuskäik pargis, tegid nalja nii omavahel kui meiega nii et kõigi meeleolu oli vaatamata pikkadele töötundidele lõbus ja ergas. Meie, statistide, näitlemine seisnes põhiliselt oma kohal istumises. Kui esimesel päeval inimesi veel liigutati ja ümber paigutati, siis järgnevatel päevadel pidid kõik püsima oma positsioonidel ja enamus aega lihtsalt “magama”. Saime aru, et meid “uimastatakse”. Enne uimastamist oli veel terroristide tungimine saali ning meie pidime tegema hirmunud kisa, see oli meie suurim aktiivsus võttel. Edasi me ainult magasime. Uinusime sektor sektori haaval, pidime jälgima, kuna naaber uinub ja siis ka ise uneasendisse vajuma. Sellest pidi tekkima suure unelaine mulje. Ja just siis läks action lahti. Meile anti kõrvatropid, sest paugutamist oli meie magamise ajal üsna palju. Üks aknaklaas “lõhuti” ära ja saali käsipuu “lasti õhku”, aga kõik toimus minust kaugemal. Arvasin juba, et koht, kus ma istun, jääb tegevusest välja, kuid ma õnneks eksisin 😀 Viimasel päeval kogunesid inimesed ja kaamerad meie sektori juurde ja John David Washington hakkas harjutama jooksu mööda meie ees laiuvat vahekäiku. Need oli südant kõige kiiremini põksuma panevad hetked. Meist jookseb mööda mees, kelle isa suur fänn olen olnud aastaid. Nüüd filmi näinuna vallutas mu südame ka poeg. Tema energia, liikumine ja muidugi ka suur sarnasus isaga. John Davidis on mingi pinge ja lõdvestumus üheaegselt. Ja huvitav oli näha kuidas ta endise ameerika jalgpallurina endas enne stseeni energiat tekitab hüpates ja lüües endale vastu rinda.
Ühesõnaga, meie magasime rahulikult ja meist jooksis mööda John David Washington ning tema taga jooksis steadicamiga operaator ja kaugemal sõitis kaasa ka rööbastel kaamera. IMAX`i filmikaamera surin pole kunagi olnud nii lähedal. Ahhh, ma olin nii õiges kohas kui veel olla saab ja täielikus filmimaailma lummuses. Sain osaks unenäeost nagu armastas filmi kohta öelda minu kallis lahkunud filmirežii õpetaja, Jüri Sillart. Ja kirsiks tordile, tuli meie sektori juurde John Davidile näpunäiteid jagama ka Nolan ise. Nii et nägin teda ja sain jälgida tema tööd näitlejaga ülilähedalt. Nad “paigutasid pommi” otse meie rea algusesse.
Nüüd lõpuks filmist ka. “Tenet” nagu varasemadki Nolani filmid, ei ava end täielikult esimesel vaatamisel. Nii et meil on Tarieliga plaan minna seda veelkord kinno vaatama, ootame vaid kui suurem rahvamass möödub, et siseneda taas sellesse tagurpidi maailma. Aga mida kohe esimesel vaatamisel saab öelda, on see, et taas on Nolan suurejoonelise filmi teinud. Seekord spioonifilmi. Enim haaras mind muusika. Hästi lihtne, isegi monotoonne heli, millega noor Rootsi helilooja Ludwig Göransson meisterlikult pinget kruvib ja mis mõjub lausa hüpnootiliselt. Nagu Interstellari puhulgi, seda muusikat ei saaks filmist lahutada – nii ideaalse terviku loob see. Filmi pinge ei lahtunud hetkekski, tempo oli kohe algusest peal ja niimoodi lõpuni välja. Võib-olla oli osa ka sellel, et päris palju tegevust toimus Tallinnas ja ma ootasin ja vaatasin pingsalt, kus mõni tuttav koht on. Oli ülilahe näha, et kuigi filmiti seitsmes erinevad riigis, sealhulgas Indias, Itaalias, oli just Eesti paik, kus toimusid võtmestseenid.
Ja muidugi ajaga mängimine. Ja tagurpidi liikumine. Ülicool on see, et Nolan teeb kõik trikid oma filmides võimalikult päriselt. Ühes intervjuus on ta öelnud, et mingil tasandil vaataja tajub seda, mis on rohelisel ekraanil tehtud ja mis tõeliselt. Nii et kui reisilennuk plahvatab, siis see tõesti plahvatab ja kui John Daivid liigub, kaasaarvatud võitlussteenides liikumine, ta tõesti teebki kõik liigutused tagurpidi. Making off videot vaadates oli see nagu tants. Väga lummav!
John Davidi kõrval muutus just suurel ekraanil mõjuvaks Robert Pattisoni stoiliselt pöörasusega harjunud tegelaskuju. Üks on näha teda oma arvutiekraanil ja teine suurel kinoekraanil. See tõesti sobib talle.
Kolmas, kes mulle filmis muljet avaldas, oli Dimple Kapadia. Kaunilt vananenud ja huvitavat karakterit kehastav Bollywoodi näitlejanna.
Superlahe oli see kõik. Kuidas me istusime Apollo kino kõige suuremas saalis. Saal läks pimedaks, ekraan jooksis vaikselt sobivasse suurusesse ja korraks oli mul tunne, ma tean küll, et kohe peaks film algama, aga enne seda võiks ekraani ette astuda Nolan. Ja just seda ta tegigi. Ekraanile ilmus hiigelsuur Nolani nägu, kes tervitas ja tänas Eesti publikut, ütles, et ta nautis väga filmivõtteid meie riigis ja soovis meile: “Enjoy “TENET”!”
