Märkamatult on üks kuu mu blogis vahele jäänud. Tekkis kiiks, et iga kuu vähemalt üks postitus. Eriti veel nüüd, kui nii palju põnevat seoses pulmadega on toimumas. Olgu siis see kirjutis novembrikuusse kuuluv ; )
Me oleme nüüd 8 nädalat tantsinud. Igal pühapäeval oli meil tantsutund (õigemine poolteist tundi) ja peale seda püüdsime ikka nädala sees ka paar korda tantsida. Naljakas oli see, et alati peale tantsutrenni ootas meid Haikuga jalutamine. Ja sellepärast tantsisime tihti koerte jalutusplatsil. Me ise küll ei näinud, aga arvan, et oleks olnud päris lõbus vaatepilt – kaks kummikutes ja jopedes inimest võtavad elegantse tantsuhoiu ja hakkavad keset heinamaad keerutama.
Tantsimine on meile mõlemale kogu elu väga meeldinud. Ja kui me nüüd professionaalide juures harjutasime tekkis meil jälle (olime ka varem sellest rääkinud) hinge väike kahetsus, et me lapsena polnud saanud peotantsu õppida. Mina tantsisin alg-ja põhikooli ajal rahvatantsurühmas ja Tarieli käis balletitunnis. Aga tegelikult igatsesime mõlemad hoopis peotantsu tantsida. No pole hullu. Otsustasime, et oma lapse paneme kindlasti tantsutrenni (muidugi kui see talle endale meeldib).
Erinavaid tantse harjutades kogesime nii positiivseid, kui ka negatiivseid emotsioone. Hea oli see, et tantsimine meeldis meile mõlemale väga ja lausa eufooriline tunne (vähemalt mul), tekkis siis, kui mõni samm või liigutus hästi välja tuli. Aga veidi kehvem oli see, et olime millegipärast mõlemad kindlad olnud, et meil kohe kõik hästi läheb. Et me ei eksi ja üldse – kõik on väga lihtne. Kuid tegelikult osutus asi siiski keerulisemaks. Tantsuhoid kippus ära vajuma, liigutused ei olnud vahel rütmis ja sammud läksid segi. Samas ei juhtu jala peale astumist meil peaagu üldse. Algul arvasime, et trambime teineteise varbad villi ; ) Õpetajad aga näitasid meile ära lihtsa nõksu, kuidas teineteise jalgu vältida – tuleb seista veidi diagonaalis, mitte otse teineteise vastas.
Meie tantsuõpetajateks olid toredad noormees ja neiu. Väga rahulikud ja kenad inimesed. Trennis käis meil 13 paari ja saal oli piisavalt suur, et me kõik sinna ära mahuks. Tegelikult jäi ruumi ülegi. Viimane trenn toimus detsembrikuu alguses ja meie tantsusaal oli juba jõuluehtes – kuusk ja puha. Õpetajad olid meile juba eelmisel korral öelnud, et viimane trenn tuleb pikem (ligi 3 tundi) ja rohkem tantsuõhtu laadis. Ja et koos meiega tantsivad ka edasijõudnud. Õpetajad soovitasid meil ka veidi pidulikumalt riidesse panna, sest fotograaf pidi tulema meie pidulikku päeva jäädvustama. Kõik ilusti korraldatud. Kaetud oli isegi kohvilaud piparkookide ja glögiga : ) Mängisime õpetajate eestvedamisel veidi ka seltskondlikke mänge ja tegime partnerite vahetusi, aga eestlastele omaselt jäi kõik siiski üsna vaoshoituks. Aga tore oli sellest hoolimata.
Mina sain sellest päevast eriti hea õppetunni – pean õppima keskenduma, ükskõik, mis ümberringi toimub. Tantsisin teistsuguses keskkonnas hoopis kehvemini. Ei suutnud fotoka välgusähvatuste ja kogenenud tantsupaaride tõttu pea üldse keskenduda. Ja vaene Tarieli pidi minuga kurja vaeva nägema. Sest ma: vahtisin ringi, püüdsin fotograafile naeratada, unustasin pidevalt samme ära ja alustasin vale jalaga. Peale selle kõikus mu meeleolu eufoorilise rõõmu ja kurbuse vahel. Eks proovi siis sellise tüdrukuga tantsida. Aitäh, Musi, et Sa minuga ikka tantsid.
Lemmiktantsuks on meil kujunenud rumba. Mõnusa tšilli rütmiga ja avastamisrõõmu pakkuv. Selles mõttes, et kui kuulata, siis on paljud aeglased lood just rumba rütmiga. Ja muidugi tango!
Kevade poole – veebruaris algab siis uus tantsukursus edasijõudnutele. Me ootame juba pikisilmi : )