See pilt jääb mulle alati tähistama üleminekut uude reaalsusse. Joonistamist alustasin 19. veebruaril “vanas heas maailmas” ja pildi lõpetasin 17. märtsil “uues karmis maailmas”. Sellest pidi tulema lihtsalt veidi naljakas ja kevadiselt lootusrikas pilt. Pilt, mis tähistab peatselt saabuva rohelise laine ootust, laine mis uhub üle halli maa, kõikvõimalikud õied vahuks harjal. Kuid selles uues olukorras, kus tuli hoopis haiguse- ja hirmulaine, pidi see pilt olema veel tohutult lootusrikkam ja naljakam.
Sarjas “Breaking Bad” küsib Jessie viidates Iiri perenimedele: “Possum. Since when did they change it to opossum? Opossum makes it sound like he’s Irish or something?” Seda sarja vaadates ja seda lauset kuuldes, tekkiski idee joonistada iiri rahvariietes opossumist pilt, mis illustreeriks iiri vanasõna. The older the fiddle the sweeter the tune ja eesti keeles – Mida vanem viiul, seda kaunim kõla – on pühendatud kõigile iirlastele tänaseks Püha Patricku päevaks. See päev on mulle armas olnud juba teismeeast kui lugesin M. Mitchelli “Tuulest viidud” (mida armastasin juba 13-aastaselt) raamatu järge A. Ripley “Scarlett”. Minu silme ette kerkisid kõik need rohelised väljad ja ristiheinalehed ning vaimustunult riietusin 18. märtsil (Püha Patriku päeval) alati rohelisse. Nii et panin siia pilti kogu selle päeva värviilu ja rõõmsa värskuse.
Ja selle pildiga kõlavad kokku ka minu kallile vanaemale nii armsad Ernst Enno luuleread: “Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad, tuul mängib lillelõhnaga …”