1. märtsil avati Lastekirjanduse Keskuses kolmas Eesti illustraatorite kevadnäitus. Ja ka minul oli au seal oma töödega esineda. Nii lahe tunne on ikka enda pilte oma suurte lemmikute kõrval näha!
Valisin näituseks sellised sinakad, kevadtaeva värvi tööd. Ja sattusin seeläbi kõrvuti oma lapsepõlve ühe helgeima-pildilise kunstniku Ülle Meistriga. Nii suur au ja rõõm!
Ülle Meistri töödest kiirgab alati soojust ja headust …
… Temaga olen hingeliselt seotud mitmel põhjusel. Nagu paljudel teistelgi, oli minu esimeseks õpikuks koolis Ülle Meistri ilusate piltidega aabits.
Peale selle illustreeris Ülle veel ühe minu jaoks tähtsa raamatu – “Merekarbi muinasjutu”. Raamat sisaldab Eesti laste kirjutatud jutte, mis osalesid Sten Roosi muinasjutuvõistlusel. Ka mina kirjutasin ühel aastal muinasjutu ja võitsin sellega Kauni Eesti Keele auhinna. Hiljem valiti minu jutt raamatu esimeseks ning sellest sai ka raamatu pealkiri : )
Mu lugu räägib vanaemast ja lapselapsest, kes elavad teineteisest kaugel. Neid ühendavad muinasjutud, mida vanaema merekarpidesse jutustab ja lapselaps teisel kaldal rõõmuga kuulab. See on tegelikult minu lapsepõlve kokkuvõte – mu armas vanaema luges mulle kõiksugu lugusid ja minule nii meeldis teda kuulata!
Nii et võite arvata, kui sürreaalne oli mul Üllega rääkida (nad nimelt arutasid Maarja Vannasega minu piltide ees, kuidas ma taeva faktuuri tegin). Astusin ligi ja seletasin ja uurisin samamoodi nende nippe. Mõlemad kunstnikud kiitsid mu töö heaks, nii et olin ikka korralikult kõrvust tõstetud : D
Ja siit tuleb järjest rida ilusaid töid – lubage esitleda – Kadi Kurema, …
… ja tema kõrval kohe Regina Lukk-Toompere, kelle piltide tonaalsus omavahel nii hästi sobis …
Regina piltide puhul imetlen alati detaile – selline kiisu …
… ja vaadake neid hiiri!
See pilt oli ka Tarieli lemmik. Ta imetles seda kaua.
Gerda Märtensi tööd on samuti detailirohked ja mahlakate värvidega ning neid vaadates on tunne, et satud välismaale. Neis on mingit suurlinnlikku elegantsi, kuigi mõned esemed on meie lapsepõlveaegsed, juhin tähelepanu morsikannule ja klaasidele ning nostalgilisele valgemummulisele kuivainetoosile, mida on sellel fotol küll vähe näha ; )
Minu jaoks oli esmakordne kohtumine Giulia Landonio töödega. Need hakkasid kohe väga meeldima.
Väga meeldisid ka Anne Pikkovi tööd. Värvid ja lihstsus annavad neid pilte vaadates sellise mõnusa kerguse ja vabaduse tunde.
Ja Viive Noorel armsad madrusekostüümides tegelased.
Ulla Saarel oli väljas üks väga värske ja kevadistes toonides pilt.
Naiskunstnike hulgas jäid silma ka meeste pildid, autoriteks kaks Priitu. Priit Rea on niiii lahedalt terjerikutsikaid joonistanud, et kohe pidin minema ja tema käest piltide tehnika kohta küsima. Priit ütles, et kõik koerad on algusest lõpuni joonistatud, ei mingit fotot (kuigi faktuuride loomiseks kasutab ta fotot küll, nagu ma isegi). Väga kihvt!
Aga sellel pildil kasutas Priit koletiste loomiseks õnnetina.
Priit Pärna tööd paistavad silma oma mõnusa absurdihõngulisusega ; )
Näitusel oli veel palju lahedaid töid, aga need olid need pildid, mis läksid mulle eriliselt südamesse. Nii et minge kindlasti vaatama, näitus on üleval 30. aprillini.
