Mika kasvab liiga kiiresti suureks. Kui ta polnud veel aastane, siis ootasime Tarieliga ikka, et saaks ta juba suuremaks. Kuid nüüd on aeg minu meelest liiga kiiresti käima hakanud ja juba on meie väike tütreke kohe-kohe 1,5 aastane. Nii suur ja nii asjalik. Tegutseb omaette ja “venib” üha pikemaks. See armas pontsakus on tal ikka veel olemas, kuid see kaob iga päevaga. Aga oi-oi-oi-oi, kui nummi ta ikka on! Ja veel – ta ei püsi hetkegi paigal.
Ja nii palju faase ja tegevusmuutusi on tal ka. Õnneks pean päevikut ja kirjutan kõik usinasti üles, muidu ei suudaks nende arengutega üldse sammu pidada. Alles oli Mikal raamatuvaatamise faas, nüüd on see selja taha jäänud ning muutunud toolileronimise faasiks. Alles meeldis talle uinuda mu enda lemmikuks kujunendud hälliliaulu “Kui mina olin väiksekene” saatel, kui juba uinub ta vaid issi kaisus, kes räägib talle mingeid vaid-neile-kahele-teadaolevaid-jutte.
Ja nii see kõik kujuneb, liigub ja lainetab ja miski pole jääv. Meie noor võrseke kasvab hoogsalt ja meie lihtsalt imetleme teda. Nu kasvatada tuleb muidugi ka juba, sest juba ta jälgib meid tähelepanelikult oma suurte silmadega.
Aga hällilaulu panen ikka siia kirja. Jäägu see maamärgiks ühe pisikese ajastu lõpul. Laul kasvas minuga kuidagi kokku, sest laulsin seda Mikale lõputult palju. Muidugi oli ka teisi, kuid see läks eriti hinge. Ja kui sõnadele mõelda, siis olen nii tänulik oma tööle, mida saan teha kodus. Ei pea mina hälli heinamaale viima!
Kui mina olin väiksekene
Kui mina olin väiksekene, alleaa, alleaa,
kasvasin ma kannikene, alleaa, alleaa.
Ema viis hälli heinamaale, alleaa, alleaa,
kandis kiige kesa peale, alleaa, alleaa.
Pani käo kiigutama, alleaa, alleaa,
suvilinnu liigutama, alleaa, alleaa.
Seal siis kägu palju kukkus, alleaa, alleaa,
suvilindu liialt laulis, alleaa, alleaa.
Mina meelta mõtelema, alleaa, alleaa,
võtelema, võtelema, alleaa, alleaa.
Kõik mina panin paberisse, alleaa, alleaa,
raiusin ma raamatusse, alleaa, alleaa.