Täna on meie kohtumise päev, 14 aastat tagasi võtsime teineteisel käest kinni ja 9 aastat tagasi panime teineteisele sõrmused sõrme. Kõik ikka sel samal ilusal 30. juulil. Kui eelmisel aastal tähistasime oma pulma-aastapäeva laeval, siis seekord olime hoopis maisemad. Alustasime oma uues lemmikbaaris Odeon. Meile meeldib seal kõik – alustades suurepärast sisekujundusest ning lõpetades sellega, et seal pakutakse ülimaitsvaid kokteile, millele mõnel õhtul lisandub näiteks tasuta jäätis :O Kui lahe saab üks koht olla?!
Ja liikusime sealt edasi restorani Ülo, kus meid külvati üle soe-südamliku hoolitsusega meie ettekandja poolt. Sõime imemaitsvad toimetoite ja jõime proseccot. Ülo on keskendunud just taimsele toidule. Meile oli see mõnus vaheldus, sest oleme üldiselt kõigesööjad.
Ohh, kui mõnus oli oma kalliga lihtsalt istuda ja jutustada selles sumedas õhtus ja pidulikus meeleolus. Vahepeal läksid silmad märjaks ja vahepeal rõkkasime naerada 🙂 Ja vahepeal vahetasime veel kingitusi ka.
Mina kinkisin talle DJ kursuse, sest Tarieli armastab muusikat ja plaadikeerumist võiks ta ju seetõttu ka proovida. Tarieli kinkis mulle samuti midagi plaadiga seotut. Täpsemalt mu esimese digilaua emaplaadist tehtud ehted :O Olin pahviks löödud. Midagi niiiii erilist oskab välja mõelda vaid tema! Ohhh … Ehtekunstnik Keiu Koppel oli selle kauni ja minu jaoks nii erilise mõtte imelisteks eheteks vorminud. Nüüd on mul kõrvarõngad ja ripats, nendega kannan kaasas tükikest oma armsast digilauast, mis on aidanud mul teoks teha oma unistuse – olla kunstnik.
Ohhh, Tarieli, ja selle kõige taga oled ka Sina – minu julgustaja, toetaja ja inspiratsioon. Aitäh Sulle, kallis!!! Küll meil oli jälle ilus pulma-aastapäev!
See on üsna kirjeldamatu tunne, kui tood postkastist esmakordselt oma lapsele tellitud “Tähekese” ja selle kaanel on sinu enda joonistatud pilt.
Aitäh Ilonale, kes mu rahvarõivais vöötorava juuli-augusti kaanepildiks valis! Selline rahvusromantiline pilt läheb hästi kokku ka juulis toimunud 150. juubeli laulu- ja tantsupeoga.
Sel aastal korraldasime lausa kaks koerafotode võistlust. Neist esimese võitis kindlalt Luna. See leebe pilk ja kogu tema rahulik olek kiirgas nii tugevalt, et valik oli lihtne. Ka vanasõna tuli just Luna olekust. Valisin Buddha lause – What we think, we become, eesti keeles – Me oleme see, mida mõtleme.
Kindlasti pidid mu kujutluses sellel pildil olema lootosõied ning India stiilis rõivad. Indiaga seostuvad mul ikka magusroosa, kuldkollane ja taevasinine. See värvivalik meenutab mulle üht armsat roosat kuldsete ornamentidega pühakoda, mida Tarieliga ühel õhtul meie India reisil külastasime.
Luna “istus” kenasti pildile ja võttis mediteerimisasendi sisse, ta pilk oli nii rahulik, et mul polnud vaja sugugi vaeva näha, pilt sai valmis 1-2-3. Inspiratsiooniks vaatasin Luna ja India pilte 😉
Luna pilt lõuendil …
… ja telefonikattel (valisin selle ka enda telefonikatteks, enne oli mul armas setter Fiona) 🙂
Luna on nii armas ja ta pilt meeldib inimestele, see on alati niiii hea tunne!!! Aitäh Luna perele, et nad ta pildi saatsid!
Tarieli: Mika, vaata, lastelaul! Mina (Tarielile): Oi, see ajab Su nutma. Tarieli: Oh, pekki! Mõne aja pärast on Mika rahulik nagu enne. Me Tarieliga mõlemad pühime silmi. #lapsevanemad#sinumoodi#tugevademotsioonid
Täna on Mika 2. sünnipäev. Õhtul lähme temaga esmakordselt jaanitulele. Sünnipäevapidu pidasime juba 22. juunil, see toimus meie mõnusas igapäevases mängupaigas, Kopli pargis. Kutsusime peole sugulased ja nende lapsed. Nö harjutuseks endale tegime seekord väiksema peo, sest me Tarieliga polnud varem lastesünnipäeva korraldanud ning eks me veidi pabistasime ka, et kuidas me toime tuleme 😉 Tahtsime teha pidu õues, sest on ju suvi ja kõigil on õues toredam, kui toas. Muidugi oli meil ka varuvariant siseruumi näol. Õnneks oli ilm ilus ja päikseline, nii et käiku läks plaan A.
Sünnipäevapeo jäädvustas fotodele meie armas Elina Sildre.
Kaunistasime Varpoga pargi suurima ja vanima tamme õhupallide ja pabervanikutega. Olin Mikaga pargis mängides selle koha enne välja valinud, vaadanud, et oleks piisavalt päikest ja varju. Jätsin Varpo ja vanaema Helgi tamme juurde valvesse ja ma tõttasin koju toidu ning teiste sünnipäevakülaliste järgi. Meie kodust on parki kolme minuti tee, nii et oli üsna mugav ja kiire toimetada.
Mika käitus kogu oma peo vältel väga väärikalt. Tõepoolest, ei olnud temaga ühtki muret, ta oli kõigest huvitatud, keskendunud, rõõmus ja mänguhimuline. Õhtuks oli ta kindlasti väsinud nii paljudest emotsioonidest ja inimesest, kuid igal juhul välja ta seda ei näidanud.
Kadi kirjutas fb-s selle pildi kohta, kus Mika lilli vastu võtab, nii ilusasti: “Selle pildi meeleolu on nagu tähtsa riigi kuninganna vastuvõtt vms. Karismaatiline tegelane!” Just selline Mika mu meelest oligi – väike kuninganna oma kuningriigis, kõrgete puude all.
Tarieli oli vahepeal valmistanud soojad toidud lisaks tellitud suupistetele. Katsime tamme alla laua ning palusime külalised istuma. Söömine läks lastel nagu ikka kiiremini ning me Tarieliga pidime olema nobedad, et alustada mängudega enne, kui kõige noorematel igav hakkab. Olime need eelnevalt läbimõelnud ja paberile kirja pannud, saades palju inspiratsiooni minu sõbra, Mara, lapse väga lahedalt sünnipäevalt, kus oli lastele palju erinevaid tegevusi. Eks reaaluses tulid need meie mängud ikka veidi teistmoodi välja, kui mõeldud, kuid tundus, et lastel oli lõbus ja vanemad olid ka meeldivalt üllatunud 😉
Alustasime ema äratundmise mänguga, mis seisnes selles, et lapse silmadele seotakse rätik ning tal lastakse puudutada erinevaid emasid. Nii et puudutuse kaudu tuleb tal oma ema üles leida. Nuuh, see mäng jäi meil veidi pooleli, sest lastele väga ei meeldinud, et neil silmad kinni seoti 😉
Seejärel tuli isade ja laste hüppevõistlus, …
… “Kalapüügimäng” …
… ja asjade katsumise järgi äraarvamine.
Iga mängu ja võistluse puhul said osalejad endale väikseid kingitusi ja auhindu. Nii et elevust jätkus, nii väikestele kui ka suurtele. Aga lapsed said muidugi ka niisama olla ja isekeskis mängida 😉
Mul oli vahepeal sürreaalne tunne, et selle sagina, naeru ja mängu keskel, olen ma üleni selle möllu ja toimetamise sees ja samas vaatan seda nagu oma südames õnnelikult ja rahulikult pealt. Selline tasakaalu ja täiuse tunne. Nii hästi läks kõik ja nii tore oli! Oli südasuvi, park päikest ja laste naeru täis ning kõik meile kallid ja lähedased inimesed olid tulnud meie tütrekesele rõõmu tooma. Mida oskasin veel soovida … Sellist pidu polnud meil varem olnud. Loodan, et Mikal tekkis sellest, kui mitte selge mälestus, siis ilus ja särav mälestusekild kindlasti.
Aeg lausa lendas ning päike hakkas juba vaikselt pargipuude taha vajuma, kui me hakkasime asju kokku panema, et minna koju sünnipäevatorti sööma. Väiksed külalised ilmutasid veidi ka väsimusemärke.
Haiku oli kodus kenasti mie torti valvanud 😉
Torti süües ja veel veidi juttu rääkides, lõppeski Mika sünnipäevapidu. Kinke hakkasime avama ühe kaupa ning seega jätkus neid veel pikaks ajaks. Tahtsime, et üllatusi poleks korraga liiga palju ja et tal oleks toredaid hetki ka järgevatel päevadel. Kuna Mika on veel nii väike, siis toimis see hästi. Eks näis, mis järgmisel aastal saab 😉
Igal aasatl joonistan Mikale sünnipäevaks ka ühe pildi. Seekord kujutasin Mikat tema lemmiktegevuses – raamatut vaatamas ja lisasin ka armsamad multikakangelased Peppa, Maša ja Muumutrolli.
Soovin Sulle veelkord, palju-palju õnne sünnipäevaks, kallis tütreke! Tulgu Su uus aastaring põnev, värviline, naerune ja liikuv ning olgu Su väike süda täis rahu, rõõmu ja lahkust! Armastan Sind nii väga!!!
See metsanotsu pilt on taas Tarieliga koos konstrueeritud pilt. Et oleks võimalikult nummi ja võluks kõik inimesed ära 😉 Notsu mõte oli enne, siis tuli vanasõna (Saksa) – A small gift is better than a great promise, eesti keeles – Väike kink on parem kui suur lubadus. Ja kuna metssigadele meeldivad tammetõrud, siis mida muud see väike tegelane kinkida võiks.
Joonistamisprotsess oli kiire ja mõnus. Notsutüdruku riietusstiiliks võtsin a`la “Väike maja preerias”, sellise armsa lõua alt seotava mütsiga. Kuid hiljem muutus rõivastus hoopis rohkem keskaegseks a`la “Punamütsike” 😉 Nii ongi tore töötada, kui tegelane justkui ise ütleb, millised rõivad talle kõige paremini sobivad.
Toonideks valisin sellised kuldsed pehmed sügisvärvid.
Siinkohal hakkasiki riietus ja korraga ka taustatoon muutuma. Proovisin kleidile veinipunast ning peen lillemustrit ja …
… kuna see sobis nii hästi, siis muutsin ka tausta roosipunaseks.
Õiged värvid leitud, notsu põsed õhetama maalitud ning valmis see pilt saigi. Nüüd juba teame, et populaarseks sai pilt ka. Inimesed hakkasid kohe uurima, millised tooted notsuga tulevad 🙂
Alates veebruarist olen joonistanud pilte oma uue digilaua wacom cintic pro`ga. Ja nüüdseks olen juba kenasti kohanenud – joonistustempo on suurenenud, kuid pildi kvaliteet pole selle all kannatanud, pigem vastupidi ; ) Nu eks mõneti on see ka lihtsalt kogemuse suurenemine. Kuid töövahend ON väga oluline! Tarieli õhutusel me selle investeeringu tegime ja see on end igati õigustanud.
Suurimaks plussiks cintic pro juures pean seda, millega mul uskumatul kombel alguses oli kõige raskem harjuda. Nimelt see, et ma vaatan sinna, kus mu käsi töötab – enda ette, nagu paberile joonistades. Muidu olid mu silmad ikka käest eemal, ekraanil ning silm ja käsi töötasid nö lahus. Olin sellega nii harjunud, et uue lauaga joonistama asudes, segas mu lauale toetuv käsi mind algul tõsiselt. Tõstsin kätt, et vaadata joonistust selle all. Loomulikult oli mu harjumus pigem ebaloomulik, kuid kui oled töötanud 8 aastat nii, siis tunned, kui suur on harjumuse jõud. Nüüdseks ei kujuta ma enam ette teisiti joonistamist. See on niiii mõnus!
Teine suur pluss on see, et ekraan on silmale mahedam, seadistasin selle soojema valgusega ning vähem kontrastseks. Töötan kahe ekraaniga, põhiliselt vaatan uut, millel joonistan. Vanalt, erksamalt ja külmema valgusega ekraanilt kontrollin värve.
Samuti olen pildile lähemal ning kehaasend on loomulikum. Veel mugavam saab laua kasutamine olema, kui soetan digilauale spetsiaalse jala. Selle abil saan töötada ka näiteks seistes või laua endale sülle võttes.
Cinticul on ka käepärane pult, mis lauale kinnitub ning mille seadistasin endale sobivalt. Nii et ma peaaegu ei vajagi klaviatuuri shortcutide jaoks. Ja pilti saab väga mugavalt keerata. Näiteks teatudsuunaliste pindade või karvade joonistamiseks on see ideaalne. Varem ma pildi keeramist eriti ei kasutanud, aga see on vb ka harjumuse asi. Ning viimaks on cinticu ekraan suurem kui mu vana kuvar.
Aga miinustest ka. Kuna praegu mu kasutan laua kaldu hoidmiseks tema olemasolevat tuge, siis ma nurka muuta ei saa. Seega peegeldab uus ekraan laelampe. Katsime ekraani pinna mati kaitsekilega, mis vähendab peegeldust. Kuid samas on sellel teine häda, kattekile on nö kare, ekraan ise on libe. Libedam pind meeldib mulle rohkem. Sest nuuh, ma tõesti ei tea, kas ma olen nii raske käega, kuid igal juhul kuluvad mul taas pliiatsiterad ülikiirelt ära sellel uuel kattekilel. Ning juba on näha ka kriime kilel. Cinticu reklaamvideodes öeldakse küll, et ekraan on väga tugev ning seda kriimustada pole lihne. Ma siiski ei riskinud sellega ning ostsin kaitsekile. Vb siis järgmise kile ostaks sileda.
… ehk pilt, mida ma väga palju muutsin ja väga kaua joonistasin. Kokku tuli ei rohkem ega vähem, kui 27 töötundi. See on ikka väga palju. Olen juba kogenud illustraator ning tavaliselt võtavad sellises mahus pildid mul umbes 10 – 15 tundi. Aga seesinane kass ei tahtnud ega tahtnud mul välja tulla.
Vanasõnaks Ameerikast pärit ütlus – The face is a mask, look behind it, eesti keeles – Nägu on mask, vaata selle taha. Ja peategelane, kassivõistluse võitnud must kass, preili Julie, oli ka olemas. Ning mõte pühendada see Vanasõnade sarja 72. pilt, teatrile, samamoodi. Olen EKAs stsenograafia eriala lõpetanud ja teater on mu elus suurt rolli mänginud. Muidugi võttis aega 71 pildi jagu, enne kui teatrini jõudsin, kuid ega sellega seonduvaid vanasõnu ka väga võtta pole 😉
Alustasin nii.
Lisasin värvid.
Proovisin teisi värve. Siin tuli Tarieli ja ütles, et see on ju kass otse põrgust 😀
Taustavariante oli veel väga palju. Mässasin ja mässasin, sinna kulus palju aega ja võhma. Siis arutasin Tarieliga, et mida teha, ta soovitas, et proovigu ma tapeeti – viia kass interjööri. Proovisin rokokoost inspireeritud roosimustrist, kuna kassi kleit ka selle ajastu võtmes.
Tekkis tunne, et see roosa taust ikka üldse ei toeta mu musta kassi kontseptsiooni ning tuleb proovida midagi neutraalsemat, sest kleidi valgest värvist ei tahtnud ma kuidagi loobuda. Halli fooniga läks üldmulje veidi paremaks küll.
Alles siis kui taustavärv paigas, alustan tegelase joonistamist, nii ka nüüd.
Aga nagu näha, polnud ma selle taustaga ikka päris rahul ja kogu aeg muutsin seda kassi portree ja kleidiga töötades.
Kui mul pilt pooleli on, siis “joonistan” seda mõttes kogu edasi ja ühel õhtul und oodates tuli idee lisada foonile teatri eesriie. Proovisin.
Algul tundus, et töötabki. Kindlasti aitasid sellele muljele kaasa kleidile lisatud mustad triibud, ilma nendeta oli kassi pea justkui lõigatud sinna valge kleidivahu sisse …
… Kuid pildiga edasi töötades, hakkas tugev punane foonil mind ikkagi häirima.
Nii et lõpuks ostustasin siiski halli rokokoo roosidega tapeedi kasuks, mis tõstis kassi, kui pildi peategelase, kõige paremini esile. Samuti eemaldasin kuldsed kaunistused ja tutid seelikuosalt ning muutsin maski valgeks. Muidu sulandusid mask ja nägu liiga kokku.
Lõpuks-lõpuks oli ka see pilt valmis saanud ja nagu kivi langes südamelt.
Täiendamaks süngemat sarja Lucky Son of a Bitch sarjale BFAM joonistasin unistavast sakura pikast samurai pika, kes seisab keset pimedust ja lumesadu. Kirsiõie asemel hoiab ta käes hoopis mõõka. See sari meenutab mulle alati, et ka kõige helgemal inimesel on alati oma tumedam pool.
Selline olid pilt ja tegelane enne.
P.S. Palju õnne sünnipäevaks, kallis Tarieli! Armastan Sind nii kirsiõites kui lumesajus … nüüd ja alati!
Kiirelt olen sellest juba oma aasta kokkuvõttes kirjutanud, kuid tahan siiski põhjalikumalt Mika esimest välisreisi kajastada.
Mõte oli proovida enne 8-päevast Portugali reisi, kuidas on väikese lapsega reisida. Onu Varpo võtsime ka kaasa, sest tema pidi sellel ajal, kui meie Portos oleme, Haikut hoidma – nii et nagu väike tänu-reis talle. Kõik läks üsna sujuvalt, sest enamus aega olime ju laeval ja seal oli lapsega lihtne. Istusime veidi kajutis …
… Mika tutvus oma uue voodiga …
… ja siis suundusime laeva avastama.
Esmalt sõime õhtust ja seejärel läksime mingile lastediskole, kus Lotteks riietatud tegelane midagi asjatas ja eri vanuses lapsed vilkuvate tulede ja valju diskomuusikaga põrandal erinevate mänguautode ja hüppeloomadega ringi tuiskasid. Mika sukeldus sellesse melusse üllatava stoilisusega nagu oleks see tema tavapärane keskkond 😀 Meie läksime temaga kaasa. Kuid me olime ainsad sellised vanemad. Ülejäänud istusid saali ümbritsevatel diivanitel ja skrollisid ülitülpinud nägudega oma nutitelefone. Puhkehetk lapsest – täiesti arusaadav. Kuid see möll tundus mulle, kui noorele lapsevanemale ikka liig raju, et oma väikseke selle keskele üksi jätta.
Lahedad olid kolm miimi, kes kummalgi päeval eri kostüümides laevas ringi liikusid ja lastega sõnatult suhtlesid. Just taolist võiks laeval rohkem olla.
Kõikjal avanesid ilusad õhtused merevaated.
Ühtlasi oli esimene õhtu laeval Tarieli ja minu 13. pulma-aastapäev ja kui laps uinus ning Varpo tema juurde jäi, saime natukeseks tähistama minna. Väiksed tantsud diskol (seekord mitte lastediskol), jalutamine laevatekil ja siider. Siis sukeldusime ise ka oma koidesse. Uskumatu ja ehmatav oli müra ja isegi kerge vibratsioon, mis meid oma pesades lamades tabas. Kui olime üleval ja rääkisime, ei pannud seda kajutis tähele, kuid nüüd, kui muud hääled vaikisid, oli see ikka suht tüütu avastus. Kuidagi siiski uinusime. Mikat ja ka Varpot näisid need helid mitte segavat 😉
Järgmisel päeval oli hommikusöök just sel ajal, kui laev saarestiku vahel sik-sakitades Stockholmi sadama poole tüüris. Idee oli hea, aga tegelikult saime seda kaunist saarestikku alles tagasiteel nautida. Liiga palju oli tegemist enda valmisseadmisega maabumiseks. Sest aega oli ju nii napilt. Kella 16 paiku pidime juba laeval tagasi olema. Arusaadavalt võtavad lapsega kõik tegevused kauem aega. Jätan vahele pikema kirjelduse Tarieli pikkadest jooksudistantsidest ülipalavas hommikus, kuna me ei teadnud (oleks pidanud laevalt küsima), kus asub bussipileti kassa. Bussist pileteid ei müüdud. Lihtsam olnudks Taxifayga liikuda, kuid seda Rootsis polnud. Aga jätkan juba sealt, kui olime õnnelikult Djurgården`i saarel ja Tarieli leidis oma pluusi värviga ideaalselt sobiva värava.
Vist oli ka Mikal sellest pingelangus või oli tema väikse peakese jaoks juba liiga palju infot kogunenud, sest nüüd jäi ta magama. Enne oma esimese lõunauinaku aega. Kuid see oli väga hea, siis saime ka meie veid hinge tõmmata enne Skanseni vabaõhumuuseumisse sisenemist (olime plaaninud vaid ühe koha külastuse – ajaliselt poleks rohkem jõudnud ka). Sõime jäätist ja olime vilus.
Skansen asus jalutuskäigu kaugusel ja värvavast viis köisraudtee üles mäkke. Leidsime end kiviselt pinnalt, mis oli oma põhjamaisele olemusele ebatüüpiliselt ülipalav. Oli vist üks suve kuumemaid päevi.
See vabaõhumuuseum oli väga mõnusalt sopiline, nii et vahel võisid end leida täiesti inimtühjast paigast ning kui poleks teadnud, et asume Stockholmis, siis oleks võinud vabalt tunda end väikses armas vanaaegses Rootsi külakeses oma kirikute, rootsipunaste majade ja muu seesugusega.
Lähtusime kõige rohkem Mika huvidest ja nendeks olid muidugi loomad …
… ja linnud, kes enamasti kõik muuseumi territooriumil vabalt ringi kõndisid.
Aga Mikale meeldisid ka puust loomad 🙂
Juba jõudiski lõuna kätte. Istusime villu ja sõime veidi ning tegime muidugi veel pilte 😉
Jalutasime veel veidi ringi ja jõudsime kohta, kust avanes hea vaade linnale …
… ja seisis lahe nikerdustega maja.
Seejärel hakkasimegi juba tagasi liikuma. Grupijuht Tarieli kiirustas meid õigusega tagant, sest me liikusime üsna aeglaselt ja mul oli ikka vaja veel “viimane” pilt teha 😀 Siin tõesti üks viimane pilt, mille tegin, Varpo jõudis küll liikudes ka veel pildistada. Aga nuuh, ei saa ju jätta jäädvustamata kanajalgadel maja, kui seda kohtad.
Teekond linnast laevale oli ülipalav ja higist nõretav. Kui kohale jõudsime, tundsin, et vee joomisest üksi ei piisa. Tahtsin saada üleni vette, et kogu keha saaks endasse vett imada 😉 Mika uinus ruttu ja Varpo saatis meid suuremeelselt laeva spa-sse, piirdudes ise duššiga ja jäädes lapsevalvesse. Nii armas temast!
Laeva tilluke spa asus ühel alumisest tekkidest ja ahhh, kui mõnus jahe bassein seal oli!!! Mina hulpisingi selles mõnusas vees, kuna Tarieli tõelise eestlasena suurema osa ajast kuumas saunas veetis 😉 Hea mõte peale suve palavaimat päeva 😀
Ahh, kui värskendav see kõik oli. Kui laev sadamast väljus, et loojuvas päikeses saarestiku vahel siht tagasi Eesti poole võtta, oli väga hea seda rahulikult jälgida. Küll seal oli lahedaid saari ja saarekesi. Need kaljused tüünes vees ja soojas õhtus unelevad saared oma väikeste suvemajade, päikest täis terrasside ja paadisildadega …
Algul olid saared suuremad ja asustus tihedam.
Kuid siis majade vahed suurenesid ning jõudsime uhkete villade tsooni.
Samas oli lahe heita pilk laeva järel sõitvatele alustele, kes samamoodi sik-sakitades saarte vahel manööverdasid.
See oli üks armsamaid saari, …
… nii mõnusalt asustatud.
Aga oli ka päris väikseid saarekesi, kuhu tõesti oleks mahtunud vaid üks maja. Kujutlesime Varpoga reelingule nõjatudes, et millisel neist võiksime omada väikest majakest. Ja et kas lained küündiksid tormisel ajal selleni.
Mõnel saarekesel oli väike madal metsatukk, …
… mõnel vaid paar puukest.
Jalutasime soojal tuulevaiksel tekil. Mõnus oli.
Peale saarestikust väljumist, läksime õhtusöögile, mis oli suurepärane. Mika sai esmakordselt maitsta maasikasmuutit, millele oli lisatud suhkrut (seda viimast polnud ta varem saanud). Ning ta jälgis suure huviga kõrvallauas vestelvaid ja naervaid inimesi. Söögid olid väga maitsvad ning valik ülikülluslik, seega oli tõsine oht toiduga liiale minna. nu eks mei veidi läksime kaa 😀
Seejärel suundusime Mikaga mängutuppa. Need kaks väikest vaikset mängutuba olid meile armsaks, ja lapse lõbustamiseks, ka vajalikuks saanud. Sinna lastedisko ruumi me enam ei soovinud minna. Kahjuks olid need väiksed vaiksemad mängutoad veidi “juustused”. Nuuh, kulunud ja nii …
See oli meil lapsega reisides avastus – nagu sisenemine paralleelmaailma. Muidu, täiskasvanuna ja ilma lapseta, poleks me sinna jalga tõstnud. Kuidagi kurvaks tegi, et suurtele on nii palju säravat meelelahutust kõigil tekkidel ja lastele vaid paar väikest ruumikest.
Pärast lapse uinumist, läksime Tarieliga veel tekile sooja öö hämarusse. Laev tegi ühe vahepeatuse Soome sadamas. See oli meie kahe jaoks kuidagi kõige romantilisem hetk sellel sõidul. Seal tukkus öises rahus üks väike asula, mille suurimaks valgusallikaks oligi vist sadam oma tuledega. Väikeste majade vahel sõitis üksik auto, muidu valitses rahu ning liikumatus.
Selline aja peatumise hetk.
Järgmisel hommikul olimegi juba tagasi Tallinnas. Hea algus lapsega reisimiseks oli tehtud – väike harjutus nii talle, kui meile ja Varpole ka meeldis. Jäime kõik rahule 🙂
Hehee, pikk postitus sai valmis isegi enne, kui sellest reisist aasta möödub 😉 Nüüd teeks Mika laeval juba rohkem möllu ning teda püüda ja hoida kuskile kukkumast, ronimast, midagi haaramast, oleks palju raskem. Aga samas mõistaks ta ka paljut rohkem. Nii et uute reisideni!
