Mina: “Kuidas Sulle tänane päev meeldis?” Mika (1,8): “Okey!”
Comments closedRubriik: Uncategorized
Üle pika aja tegin tööprotsessist pildirea ka. Tundus kohe alguses, et tuleb huvitav pildi kujunemine ja ma ei eksinud. Selle pildi kombineerisime koos Tarieliga. Eks ma iga pildi puhul tahan ju, et see meeldiks peale minu enda ka paljudele inimestele. Aga vahel tulevad ikka sellised pildid, mida me nimetame keskmiselt populaarseteks või lausa ebapopulaarseteks. Nii mõtlesimegi, et joonistan nüüd ühe “publikumagneti” 😉 Ja võin juba etteruttavalt öelda, et see õnnestuski (FB-s on kohe näha, kui pilt inimestele meeldib). Sel aastal joonistatud laama ja pöialpoiss on pigem vähem meeldivad pildid, siilikesed lõkke ääres on ka popp.
Leidsin kogemata väga laheda Soome vanasõna, mida polnud varem kuulnud: “Other land blueberry, own land strawberry” eesti keeles “Võõras maa mustikas, oma maa maasikas”. Siis vaatasime Mikaga “Suurt illustreeritud sõnaraamatut” ja loomade osast leidsin ülinummi vöötorava. Tema valisimegi peategelaseks. Mõtlesime, et taust võiks olla selline samblaroheline ja mustikasinine. Kuna loomake elutseb Lõuna-Ameerikas, siis sai pilt veidi muinasjutuline – väljamõeldud maa rahvariietes sooja maa loomake Euroopa metsas, kesk maasikaid ja mustikaid. Meile meeldib ja inimestele ka. Win win!
Tööprotsess oli selline. Tausta teen koos visandiga alati valmis, pärast vaid timmin toone ja hele-tumedust, sest taust hakkab kohe tegelast mõjutama. Nii et eraldi teha neid ei saa.
Seejärel lisasin oravale värvid ja hakkasin tema pead joonistama.
Siinkohal tuli Tarieli ja ütles, et orava nägu on freaky, aga et peaks olema nummi.
Tegin ninaosa lühemaks ja põski ümaramaks. Läks küll armsamaks. Lisasin ka fotod mustikavartest, et näha tervet kompat.
Timmisin veel nägu, lisasin riietele linase tekstuuri, korvile puidu tekstuuri ja joonistasin mustikapõõsad.
Seeliku kollane hüppas liiga esile, seega muutsin selle siniseks ja joonistasin maasikaid täpsemaks.
Joonistasin vöötoravale paeltega tanu pähe ja lisasin taustale heleduse, et looma pea sellest paremini eristuks. Lisasin seelikule vöödid ja mustikatele kastepiisad. Kõik värvid keerasin ka erksamaks. Ja valmis ta saigi.
Oh, mida meie aasta ja 9 kuune Mika juba kõike oskab. Ma ei kujutanud ette, et enne 2-aastaseks saamist ta nii palju teeb-toimetab-jutustab 😀 Ja see on nii lahe! Just täitus tal aasta potilkäimist. Ta sai selle hämmastavalt ruttu selgeks ja on juba mitu kuud täiesti mähkmevaba. Ta oskab ise süüa (ok, supiga on veel veidi keeruline). Ja käsitleb lusikat juba väga osavalt. Oleme harjutanud, et ta ennast toiduga ei mäkerdaks ja nüüd ta ulatabki käe või suu, kui sinna kogemata siiski toitu läheb. Nii et kena ja puhas on ta.
Paar päeva tagasi hakkas ta ennast oma nime pidi hüüdma. See on nii-nii armas, kui ta ise “Mika” ütleb. Enamus sõnu ongi tal kahesilbilised. Kuna vaatame koos palju looma- ja linnuraamatuid, siis ta ja nimetab ka keerulisemaid linde nagu näiteks “lunn” või “paabu” (paabulind). Põhisõnad on muidugi “emme”, “nämmi”, “tudi” “padi” ja “teki”. Aga ka sellised naljakad sõnad nagu “marta” (mis tähendab tema keeles mandariini) või “murti” (mis tähendab multikat). Märtsi alguses panin kirja sõnad, mida ta ütleb ja hämmastusin, et sain neid üle saja ning tuleb iga päev juurde. Just sõnu, mida ta ise ütleb, sest aru saab ta vist juba peaaegu kõigest, mida me räägime. Nii et mõistetavaid sõnu on tal palju-palju rohkem. Kuidagi plahvatuslikult on meie tibu rääkima hakanud. Veel pole lauseid, kuid me saame juba aru, mida ta meile öelda tahab. See on super tunne!
Foto: Hele-Mai Alamaa
Õhtuti on nüüd nii, et mina lähen esimesena Mikat uinutama ja seejärel Tarieli. Kumbki umbes 15 min, siis tibu juba magab. Minuga Mika jutustab, justkui seletab mulle kõik oma päevased tegemised ära ja siis tuleb Tarieli, kellega koos ta uinub. Nii et meil on nüüd enne und oma tüdrukutejutud 🙂
Ja me näeme järjest rohkem, kuidas ta on meie moodi 😉 Talle meeldib väga süüa (see on ka meie lemmikuid tegevusi). Ta on lühikest kasvu nagu meie, talle meeldib pikutada nagu meilegi (kuigi seda saame vähem teha, kui enne Mika saabumist ;)). Ja veel mõned väiksed asjad, mida ise märkame. Ta puhkab silmi nagu mina – pilk läheb ühte punkti ning jääb sinna tükiks ajaks pidama. Ning talle meeldivad hapud maitsed, näiteks külmutatud marjad ja sidrun nagu Tarielilegi.
On väga eriline tunne oma tütrekese arengut jälgida ja olla kõigi nende “esimeste kordade” juures. Mu päevik on neid ülestähendusi täis, kuid praegu oli tunne, et panen veidi ka blogisse kirja.
Comments closedKolmas vanasõna pilt sel aastal ja esimene pilt, mille joonistasin oma uue digilaua Cintic Pro`ga (nõuab veel harjumist, aga tunne on juba mõnus ja iga hetkega omasem), kujutab väikest lindu, pöialpoissi.
Otsisin sobivat vanasõna ja kuidagi jõudsin kurbuse teemani. Sõnale “pisar” leidsin palju vasteid ja nii ilusaid nukrusega seotud vanasõnu. Valisin Portugali vanasõna – A small tear relieves a great sorrow, eesti keeles – Väike pisar leevendab suurt kurbust.
Näitan ka, kuidas valmis selle pildi taust. Pole seda ammu teinud ja selle pildi puhul on hea näidata.
Vajasin pilvetagust päiksekuma ja seetõttu “sulatasin” enda pildistatud fotosid üksteise sisse. Eks pintsliga joonistades oleks ka saanud, aga tahtsin hästi sumedat tausta. Ja ütlen ausalt – nii on ka kiirem 😉
Kõigepealt võtsin kaks fotot ja ühe värviüleminekutega kihi …
Eriti lahe kokkusattumus on see, et see päikseloojang on pildisatud Portugalis, Porto linnas. Ja vanasõna ju ka just sellest riigist pärit 😀 Armastan selliseid kokkulangevusi. Midagi on maailmas jälle justkui paika läinud. Ideaalselt.
… ja “segasin” need omavahel kokku, seejuures muidugi lõigates ära tumeda majade silueti esiplaanilt ja jättes alles vaid päiksepaiste 🙂
Siia lisasin linnukese jaoks õrnalt läbipaistva oksa.
Ja jäigi üle veel linnuke oksale joonistada ja veidi värve soojemaks kruttida. Piece of cake ja pilt oligi valmis. Tööaeg: 10 tundi.
Nüüd on Vanasõna sarjas juba nii palju pilte, et saan olemasolevatele “paarilisi” joonistada.
Kui leidsin Taani vanasõna – Blacksmith`s children are not afraid of sparks, eesti keeles – Sepa lapsed sädemeid ei pelga, mõtlesime Tarieliga kohe, et need sepa lapsed on muidugi siilikesed. Suur siil-sepp, on meil juba olemas – Igaüks on oma õnne sepp. Nii et pilt sai justkui jätku 🙂
On üks ilus Hiina vanasõna, mis juba kaua aega oli mu mõttes kumisenud: If you have two loaves of bread, sell one and buy a lily, eesti keeles – Kui sul on kaks viilu leiba, osta ühe eest liilia.
Mu meelest väga-väga kaunis ja ilu eest seisev vanasõna. Nii et just selle takusetera pildigaga alustasingi uut aastat. Loomaks tahtsin kedagi eriti leebet ja sellepärast valisingi laama.
Te vaid vaadake neid silmi.
Jaanuari alguses käisid meie kodus külas ja meist lugu tegemas ajakirja “Pere ja Kodu” ajakirjanik Ester Vaitmaa ja fotograaf Hele-Mai Alamaa. Väga-väga tore ja esmakordne kogemus oli rääkida oma elu-, armastuse- ja töölugu ning püüda ise samal ajal kaunilt fotole jäädvustuda 🙂
Ise kujutasime Tarieliga seda umbes nii ette, et fotograaf teeb paar klõpsu ja ajakirjanik räägib meiega siis pärast pikemalt juttu. Aga tegelikkuses oli nii, et kaks tundi möödusid nagu lennates ja terve selle aja Hele-Mai muudkui pildistas meid. Ester esitas küsimusi ja vahepeal meelitas koera lavašitükiga pildile või tegi Mikale nägusid. Nii et meeskond töötas suurepäraselt.
Aga muidugi jäime sellise korraldusega väga rahule, sest saime nii palju ilusaid fotosid …
… sealhulgas musipilte.
Ja pildid meie kummagi töötoast. Tarieli oma (ajalooline pilt, sest kogu see ladu liigub meie päris-lattu ära) …
… ja minu töötuba. Me Mikaga kanname mõlemad väikseid hõbedast sõlgi, mis Tarieli meile kinkis, kui Mika sündis. Esiteks sellepärast, et olen ja seega ka Mika on, setu päritolu. Ning teiseks sellepärast, et me elame praegu Sõle tänaval 😉
Mika “töötab” ka aeg-ajalt minu toas. Mõõdab ja sorteerib asju 😉 Hihii! Appi, kui nummi ta ikka on.
Siis veel mõned naljapildid, kus üritasime Lucky Son of a Bitchi siidsalli pildistada 😉
Mikaga köögis. Pakkusime külalistele veidi Setu ja Gruusia mõjutustega toitu. See on lahe jäädvustus, sest Hele-Mai suutis meie kirjut kööginurka ka kuidagi lahedalt maaliliseks muuta. Ja niiviisi olen Mikat toimetades kandnud ja kannan, nagu vist kõik emad omast käest teavad.
Haikust sai ka mõned armsad pildid.
Ning peale seda külastust kirjutas Ester suurepärase loo, rääkides lisaks Lucky Laika helgele maailmale ka meie tumedamast brändist Lucky Son of a Bitch. Koos piltidega saime endale ajakirjas ruumi lausa viis lehekülje jagu. Nii et oleme super-rahul 🙂 Aitäh veelkord Estrile, Hele-Maile ja ajakirja peatoimetajele, Kerttu Jänesele!
… oli viimane pilt, mille joonistasin 2018. See valmis koostöös Eesti Kennelliiduga ja seetõttu polnud mul üle pika aja konkreetset koera modelliks. Joonistasin erinevate fotode põhjal ja nagu ikka võimalikult tõutruult 😉 Eesti Kennelliidu logol on Eesti hagijas ning liidu 20. aastapäeva puhul said nad sellele tõule ka sertifikaadi.
Vanasõnaks sai tõule kohaselt – Do not wait until tomorrow to hunt, eesti keeles – Kui minna jahile, siis täna.
Siit tulevad veel mõned pildid, mis ma eelmisel aastal joonistasin. Samojeed Happy on kolmas meie koeravõistluse võitjatest. Valiku tegime juba kevadel, kuid kuna pilt pidi tulema talvine, joonistasin selle jõuluhooajaks valmis. Praegu, kui neid ridu kirjutan, langeb õues taas laia lund.
Leidsin väga muheda zen-vanasõna: No snowflake ever falls in the wrong place – Ükski lumehelves ei lange valesse kohta. Tahaks elus ka rohkem nii tunda, et kõik, mida teed või otsustad, on just see õige. Väga rahustav vanasõna igal juhul.
Ja samojeed Happy on ka nii armas, tõeline lumekoer. Põhjapõtradega kampsuni soovitas talle selga panna Tarieli 😉
Happy näoilme vastab alati tema nimele, olgu lumes …
… või päikeses.
Uus, 2019, aasta on nii toimekalt alanud (mäletan selliseid aasta alguseid, mil esimestel päevadel vaatasime Tarieliga päevad läbi sarju ja filme – nüüd töötasime juba 1. jaanuaril), et veel jaanuari lõpus on eelmise aasta kokkuvõte tegemata. Kuid tahan seda kindlasti teha, sest neid kokkuvõtteid on pärast nii hea võrrelda. Niisiis 2018. aasta oli meil üsna reisirohke, eriti arvestades, et me vahepeal suhteliselt paiksed olime.
Aasta algas meil koos minu onu ja Tarieli emaga meie kodus. Ja see oli meie esimene täis aasta koos Mikaga. Seega meie väiksele ja kokkuhoidvale perele eriti eriline!
Jaanuaris joonistasin palju. Veebruaris, kui Mika sai 7-kuuseks, oli meil Meeli Küttimiga armas fotoshoot.
Märtsis ja aprillis mõtlesime Tarieliga uue sarja välja ja ma joonistasin sellele esimesed pildi ka – “101 mütsi”.
Mais oli mul ülilahe Räpina kooli kokkutulek. Mõnesid klassikaaslasi polnud näinud 22 aastat – just nii palju aega tagasi lõpetasin ma põhikooli ja asusin õppima Tartu Kunstikooli. Nii-nii armas oli oma ammuseid kaaslasi taas näha – midagi väga sooja ja helget jäi südamesse.
Juunis maaliti Mikast esimene maal. Peeter Krosmann kunstnikuks!
Juunis sai Mika ka 1-aastaseks. Tähistasime seda erilist sündmust vaikselt ja koduselt. Oli armas olemine ja väike piknik Kloogarannas, kaasas Helgi ja Varpo.
Ilm oli Jaanipäevale kohaselt jahe, kuid õnneks ei sadanud.
Juulis saime kätte ja pildistasime ISE oma ilusaid uusi tooteid – kasevineerist ökonumpsikutest serveerimisaluseid. Tõesti isuäratavad pildid tulid 🙂
Oma 13. pulma-aastapäeva pidasime seekord laeval, käisime Stockholmi kruiisil. Varpo oli ka meiega. Tänu talle saime õhtul veidi Tarieliga kahekesi laevatekil istuda ja tähistada. Seal oli tõesti ilus. Romantilised merevaated ja üks väga ilus ja eriline peatus Soome sadamas. See vist oligi meie lemmikhetk seal, …
… sest Stockholmis olemine läks väga kiirelt – oli aega ju vaid loetud tunnid. Seega käisime vaid Skansenis …
ja siis juba tagasi laevale.
Septembris käisime kogu perega EKA uue maja avamisel. Oli eriline ja pidulik tunne taas oma koolimajas olla. Katuseterrassid olid eriti lahedad – sealt näeb merd ja vanalinna.
Järgmine reis oli meil juba aasta tagasi plaanitud, piletid Portosse ostetud ja korter üüritud. Pidime oktoobri alguses minema Tarieli, mina, Mika ja Helgi, et vanaema saaks lapsukest hoida. Kuid siis juhtus selline hull asi, et Helgi murdis labajala luu ja kipsiga sai vaid kodus liikuda (õnneks nüüdseks jalg juba ilusti paranenud). Nii kahju, et me ei saanud neljakesi minna, kuid varusime Helgile toitu ja naabrid olid abivalmis teda aitama, kui vaja, nii et otsustasime ikkagi sõita. Sellest tuli esimene meie vaid-pere-reis.
Meie Porto kodu vaade rõdult.
Portugalis oli kõik nii soe – nii ilm, kui inimesed. Esmakordselt olime võõraste inimesete keskel ümbritsetud soojast poolehoiust ja hoolivusest, meie lapsukese vastu. Kõik imetlesid teda, viipasid talle, üks vanatädi andis talle isegi musi. No Portos on lihtsalt imeline olla lapsevanem.
Veel samal kuul, oktoobri lõpus, lendasime me Londonisse, sest Tarieli kinkis mulle pulma-aastapäeva puhul pileti Frida Kahlo näitusele Victoria ja Alberti muuseumis. Selgus aga, et Frida näitus on nii popp, et kõik piletid on kuni näituse lõpuni välja müüdud. Kuid Tarieli on järjekindel inimene ja nii leidis ta muu võimaluse. Ta ostis mulle muuseumi liikmestaatuse (mis on muidugi kallim kui pilet). Et ma ikka näeksin oma iidoli näitust, kuigi ma ütlesin, et Londoni reis on ju ka niisama supertore. No igal juhul – mul oli imeline kohtumine Fridaga ja Tarieli ise ei näinudki näitust, kuna oli sel ajal Mikaga ja liikmestaatust tal ka polnud. Nad vaatasid muid näituseid, aga teadagi, kuidas Mikaga midagi vaadata on 😉 Vot selline mees on mul! Õnneks oli Tarieli ise Londonist sama suures vaimustuses, kui mina Fridast. Linnal oli talle sobiv vibe.
Kohustuslik turistikas kuningalossi ees.
Mina oma suurte lemmikutega.
Isa ja tütar Sky Gardeni taimeseina juures. See on väga põnev koht, 35. korrusel asuv aed hea vaatega Londonile, mille Tarieli enne reisi avastas. Pilet on tasuta, kuid tuleb end registreerida ja õigel ajal kohal olla.
Novembri alguses saime endale Lucky Laika kauba jaoks lõpuks kauaoodatud lao. Suur tellimus Hiinast – bambustaldrikud – maandusid juba seal. Meie korteri pind saab taas samm-sammult “meie omaks”, sedamööda, kuidas asju kodust eest ära kolime. Nii mõnus! P.S. Praegu see küll enam nii tühi pole nagu sel pildil 😉
Novembris oli meil ka Lucky Laika vanasõnapiltide ja Kadri Hinrikuse kirjutatud lugudega raamatu “Sõna vägi on suurem kui sõjavägi” esitlus. Koolibri kirjastus andis raamatu välja ja korraldas ka esitluse. Nii äge!
Detsembri alguses ilmus Pere ja Kodu ajakiri “Beebi”, milles ka minu kolumn meie pere alguses Mikaga. Aitäh Estrile, selle pakkumise eest! Esmakordselt kirjutasin ajakirjale 🙂
Ja detsembris tegime palju tööd. See on meil aasta kõige kiirem kuu, tundub, et iga aastaga läheb üha kiiremaks 😉 On vaja üha rohkem (sest meie firma kasvab) tooteid sorteerida, edasimüüjatega suhelda, messiasju ajada, tellimusi kokku panna jne.
Esmakordselt olid (on siiani veel, sest müügiaeg pikenes) meie asjad müügil Helsingis TRE poe jõulumüügis. See on nagu suur kaubamaja, kus tooted on laudadel väljas, mitte väike disainipood. Ja praeguseks teame, et meil läks seal hästi. Saatsime mitu korda kaupa juurde ka 🙂
See kõik on tore ja innustav. Kuid samas joonistada ei jõudnud ma poolteist kuud üldse 🙁 Osaliselt oli see nii mu kehva aja planeerimise, osaliselt Mika olemasolu ja osaliselt ka meie kõigi pikkade külmetushaiguste tulemus.
Kuid kui lugesin kokku kõik selle aasta joonistustunnid, tabas mind korraks šokk – tunde oli vaid 228. Võrdluseks eelmised aastad: 2017 – 333, 2016 – 550 ja 2015 – 490 tundi. Nii et lausa 100 tundi vähem, kui eelmisel aastal. Kuid ikkagi on mul hea meel, et ma oma töötunnid kirja panen. Muidu “tundub”, et joonistasin rohkem vms, aga siin on aus tulemus olemas. Pilte joonistasin aga kummalisel kombel arvuliselt rohkem (töökiirus on suurenenud?) kui eelmisel aastal. 2018 – 21 pilti, 2017 – 16 pilti.
– Pilte Lucky Laikale 19 tk
– Pilt Lucky Son of a Bitchile 1 tk
– Pilt Mikale 1 tk
Nii et pole hullu ja on teada, et tuleb lihtsalt joonistada-joonistada-joonistada. Praeguseks mul juba kaks pilti valmis ja kolmas töös. Ja muidugi peale töö nautida ka aega Mikaga, sest see aeg, mil ta on väike, lendab ju nii kiiresti ja pärast muudkui igatsed seda taga.
2018. aasta oli ikka tõesti teguderohke, selle üle on nii hea meel!
Comments closed