Skip to content

Rubriik: Uncategorized

Tähekese 2019 aasta kalender

Ka sel 2018. aastal valiti üks minu pilt Tähekese kaanele 🙂 Seekord sain maikuu. Nii-nii hea meel, et jänkudega pilt ehtis Emadepäeva kuu ajakirja kaant, sest just see pilt on Mikale pühendatud. Kõik kaanepildid rändavad ka Tähekese toredasse kalendrisse!

Kalender on väga armas. Aitäh Ilona Kivirähkile mu pilti valimast ja kalendreid saatmast!

Kaanepildi on joonistanud Anne Linnamägi.

Kõik teised pildid olid ka nummid, aga minu erilised lemmikud on Catherine Zaripi oktoober … 

Priit Rea november.

Head algavat 2019. aastat kõigile!

Comments closed

Hällilaulust ja muust

Mika kasvab liiga kiiresti suureks. Kui ta polnud veel aastane, siis ootasime Tarieliga ikka, et saaks ta juba suuremaks. Kuid nüüd on aeg minu meelest liiga kiiresti käima hakanud ja juba on meie väike tütreke kohe-kohe 1,5 aastane. Nii suur ja nii asjalik. Tegutseb omaette ja “venib” üha pikemaks. See armas pontsakus on tal ikka veel olemas, kuid see kaob iga päevaga. Aga oi-oi-oi-oi, kui nummi ta ikka on! Ja veel – ta ei püsi hetkegi paigal.

Ja nii palju faase ja tegevusmuutusi on tal ka. Õnneks pean päevikut ja kirjutan kõik usinasti üles, muidu ei suudaks nende arengutega üldse sammu pidada. Alles oli Mikal raamatuvaatamise faas, nüüd on see selja taha jäänud ning muutunud toolileronimise faasiks. Alles meeldis talle uinuda mu enda lemmikuks kujunendud hälliliaulu “Kui mina olin väiksekene” saatel, kui juba uinub ta vaid issi kaisus, kes räägib talle mingeid vaid-neile-kahele-teadaolevaid-jutte. 

Ja nii see kõik kujuneb, liigub ja lainetab ja miski pole jääv. Meie noor võrseke kasvab hoogsalt ja meie lihtsalt imetleme teda. Nu kasvatada tuleb muidugi ka juba, sest juba ta jälgib meid tähelepanelikult oma suurte silmadega.

Aga hällilaulu panen ikka siia kirja. Jäägu see maamärgiks ühe pisikese ajastu lõpul. Laul kasvas minuga kuidagi kokku, sest laulsin seda Mikale lõputult palju. Muidugi oli ka teisi, kuid see läks eriti hinge. Ja kui sõnadele mõelda, siis olen nii tänulik oma tööle, mida saan teha kodus. Ei pea mina hälli heinamaale viima!

Kui mina olin väiksekene
 
Kui mina olin väiksekene, alleaa, alleaa,
kasvasin ma kannikene, alleaa, alleaa.

Ema viis hälli heinamaale, alleaa, alleaa,
kandis kiige kesa peale, alleaa, alleaa.

Pani käo kiigutama, alleaa, alleaa,
suvilinnu liigutama, alleaa, alleaa.

Seal siis kägu palju kukkus, alleaa, alleaa,
suvilindu liialt laulis, alleaa, alleaa.

Mina meelta mõtelema, alleaa, alleaa,
võtelema, võtelema, alleaa, alleaa.

Kõik mina panin paberisse, alleaa, alleaa,
raiusin ma raamatusse, alleaa, alleaa.

Comments closed

Dia de Muertos ja buldogid

Täna, 2. novembril, on Eestis Hingedepäev ja Mehhikos Dia de Muertos ehk Surnute Püha. Täna süütame küünlad ja mõtleme oma armsatele lahkunutele.

Joonistasin pildi meie sarjale BFAM. Meeldetuletuseks – see on meie teise brändi Lucky Son of a Bitchi sari, kus Lucky Laika pildid omandavad tumedama varjundi. Nii muutusidki buldogid Dia de Muertose stiilis tegelasteks.

Koerte omanik, Liina, tegi uuest lõuendist Lola ja Pepega ka laheda pildi.

Comments closed

Valge paabulind

Tarieli ütles ükspäev midagi mu blogist otsides: “Su blogi on ikka sigalahe! Sa teed postitusi harva, kuid need, mis teed on väga ägedad!” Mul hakkasid sellise kiituse peale muidugi kõrvad liikuma. Postitusi tuleb tõesti harva, kuid mul on palju mõttes, millest kirjutada ja ma tahan seda korralikult teha. Nii et olgu see paabulinnu postitus ka veel lühike ning siis tuleb jälle midagi mahukamat.

Vanasõnapilt järjekorranumbriga 65 on valge paabulinnu päralt. Vanasõnaks – Iga lind on uhke oma sulgede üle. Hakkasin alguses seda muinasjutulist lindu kui pruuti joonistama, kuid siis tuli meelde, et paabulindudel on uhked sabad vaid isaslindudel. Nii valisingi uue vanasõna ja lisasin kikilipsu 😉 

Inspiratsioon.

Comments closed

Grifoon Porthos

Koertevõistluse järgmine võitja, kokku oli neid meil ka seekord kolm, oli grifoon Porthos.

Kohe, kui selle numpsiku fotot nägin, teadsin, et tahan teda joonistada ja tema nimest tulenevalt, muidugi musketärina kujutada. Ka vanasõna sai selle järgi valitud – He fights with spirit as well as with the sword ehk Tema vaim on sama terav, kui ta mõõk.

No te vaadake, kui vapralt ta poriga võitleb, või õigemini porist väljagi ei tee! Tõeline võitlejahing.

Inspiratsiooniks olid muidugi sinistes rüüdes kuninga kaardivägi, mitte punased kardinali-mehed. Kuigi punane värv oli ahvatlev 😉

Comments closed

Koolibri

Koolibri joonistamine oli juba enne plaanis, kuid nüüd, mil teeme koostööd kirjastus Koolibriga, oli just sobiv aeg see lind pildile püüda 🙂 Raamatusse läheb see ka. Praegu käib raamatu küljendamine, nii et töö käib.

Otsisin vanasõna, mis selle väikse linnuga sobida võiks ja leidsin ideaalse – Väike on kaunis. Nii lühikest vanasõna meil sarjas ei olegi (peale “Aeg on raha”) – nii et sobib selle tillukese lendajaga ideaalselt. 

Pean lisama ka mõned faktid koolibri kohta, sest kuulasin hiljuti järjejuttu “Imelised linnud” (J. Robbins), kus räägiti ka koolibridest:

– Euroopa maadeavastajad nimetasid neid Lõuna-Ameerika džungites lendavaid küütlevaid linde “Hoias Maladoras” ehk “Lendavad Kalliskivid”. Nimelt on neil pigmendi asemel sulgedes kristallisarnased rakud, mis panevad koolibri sulestiku päikesekiiri murdes sädelema. 

– Maailma väikseim on habekoolibri, kes kaalub vaid 2 grammi (umbes nagu 2 kirjaklambrit) ja suurim suur koolibri, kelle kaaluks on 20 grammi.

– Koolibri teeb süües, tuules liikuva õiega samas rütmis liikudes 90 – 100 tiivalööki – pange nüüd tähele – sekundis. Võrdlusena näiteks tuvi teeb 9 – 10 tiivalööki sekundis.

– Koolibri süda on hernetera suurune ja lööb 1260 korda minutis.

Nii et need sädelevad kalliskivilinnud on tõelised energiakogumid – ilu ja jõu kehastused. Inspiratsiooniks kasutasin muidugi imelisi fotosid koolibridest …

… ja art deco stiilis riietatud daame.

Järgneb ka koolibri pildi valmimise jada.

Toitu pakkuvaks õieks valisin muidugi hibiskuse.

Väike art deco kaelaehe …

… muutus pitskraeks ning …

… juukseid ehtinud sulg kadus, jäid vaid vesilokid.

Comments closed

Austraalia lambakoerad Rocco ja Raphael

Nüüd tulevad järjest ka pildid Lucky Laika koeravõistluse võitjatest. Sel aastal tegid meiega koostööd ka Fionafoto – Pet photography ja Platinum koeratoit. Kes kumbiki valis välja oma võitjad ning pakkus auhindadeks vastavalt fotosessiooni ja koeratoitu. Nii et meie koeravõistlus kasvab 🙂 

Rocco ja Raphael võlusid meid oma unistavate silmade ja armsa hoiakuga, mida ka pildile jäädvustada püüdsin. Kui ütlen ausalt, et päris rahul ma selle tööga pole. Püüdsin anda endast parima, nagu iga pildi puhul, kuid miski jäi puudu. Samas leian, et kunstnik võib ja peabki vahel ka oma nõrku külgi näitama.

Vanasõnaks valisime – Jagatud rõõm on suurim rõõm – sest need koerad on lihtsalt nii nummilt koos ning kindlasti jagavad teineteise muresid ja rõõme.

No te vaid vaadake neid. Ahhh …

Comments closed

Emad ja tütred

See pildirida on tehtud juba 13. mail, emadepäeval. Mu õel, Dinnul, tekkis hea mõte võtta kokku kõik meie pere emad ja tütred ning teha üks fotoshoot. Täpselt emadepäeval sai see teoks. Meie endi ema säras õnnest oma tütarde ja tütretütarde keskel. Nüüd on tal kaks suurt ja kaks väikest tüdrukut (Mika on siin 11-kuune ja Ricarda 3 aasta ja 9-kuune). Armas ja omamoodi on see, et minust nooremal õel on vanem tütar kui minul 🙂

Tüdrukuteõhtu tunne oli, kui riietasime end kokkulepitult roosadesse toonidesse. Mika oli just ärganud ja sellepärast veidi ehmunud olemisega. Aga Ricarda andis talle lahkelt oma kaisujänkut mängimiseks ja nii ta hakkas tasapisi naeratama.

Fotograafiks oli meil Maiki Noormägi.

Aitäh, õeke, tore pildistamine oli! 

Comments closed

Serveerimisalused

Umbes kuu aega tagasi saime kätte oma uued tooted – kasevineerist serveerimisalused ja jäime väga rahule, sest värvid on ilusad ja trükk detailne. Lisaks on tegemist tõelise öko-tootega – need on valmistatud Rootsis käsitsi ja vee baasil värvidega ja neid võib pista nii nõudepesumasinasse kui sügavkülma. 

Fotoshoot oli kihvt – ostsime palju maitsvaid (ja ilusaid) asju, pildistasime, komponeerisime ja sõime. Toitu selliselt aluselt suhu pista on tõesti lõbus ja maitsvam, kui tavaliselt taldrikult või vaagnalt 😀 Unistuste töö!

Comments closed

Uus sari – 101 mütsi

Juba on esimesed tootedki uue sarja piltidega valmis ja pildid ise seega juba ammu enne 😉 Pole lihtsalt jõudnud neid siin esitada. 

Ühel päeval tuli meil Tarieliga mõte teha sari mütsidest. Mõtteid uuteks sarjadeks on muidugi väga palju, kuid kõiki ei jõua kahjuks realiseerida. See mütsisari aga hakkas nii meeldima, et asusin kohe joonistama. Otsustasime teha nii moodsaid, kui vanaaegseid peakatteid ja eksponeerida neid lahedate ja armsate loomade peas.

Nii sündisidki pildid järgmisest peakatetest: 

Nokkmüts Full Cup

Turbanmüts

Beanie

Lillepärg

Lisasin taustaks erksad värvid, need lõid pildid eriti särama. 4 mütsi joonistatud, 97 veel teha 😀

Comments closed