Koeravõistluse teiseks võitjaks oli vahva corgipoiss Eric. Kui tema fotot nägime, siis ei saanud seda naeratamata vaadata 🙂 Ja vanasõna valimine läks ka kuidagi loomulikult. Omanik kirjutas, et Ericule meeldib väga süüa. Seega – Tühi kõht on parim kokk – sobis ideaalselt.
Tarieli kahe koera ja ühe hot dogiga 😉
Eric oma pildiga.
Nüüd siis ka veidi piltitest, mis mul vahepeal valminud on. Meie kevadise koeravõistluse piltide joonistamine venis eriti pikaks, sest juuni lõpus sündis Mika. Lola ja Pepe pildiga alustasin tegelikult juba 30. mail, kuid valmis sai see mul alles 29. juuli : D Nii et kaks kuud võttis aega. Tunde kulus 33, kuid imselt just suurte pauside tõttu, mis tööpäevade vahele jäid.
Koeravõitluse esimesed võitjad on prantsuse buldogid Lola ja Pepe, kes teevad kõike koos ja seetõttu valisime ka armastusega seotud Rootsi vanasõna – Elu ilma armastuseta on nagu aasta ilma suveta. Meie, põhjamaa inimesed, mõistame seda vanasõna eriti hästi : )
Sellised on Lola ja Pepe päriselus – ülilahedad numpsikud!
Pilt on minu jaoks eriline, sest see oli esimene, mis valmis koos Mikaga (ta magas vahel mu kõrval korvis või süles, kui seda joonistasin).
Käisime lõuendit ka õitsvate kibuvitsade taustal pildistamas. Seda pilti vaadates on mul nii suvine tunne. Selline tunne nagu aeg peatub sellel pehmel suvekuul ja ma loen lõputult Astrid Lindgreni raamatuid. Just suviti tekib mul soov lasteraamatuid lugeda. Nüüd Mikaga saab see tunne aastaringseks – juba nii ootan, et saaks talle kõiki neid lemmikraamatuid ette lugeda.
Lisan ka talvise pildi Lolast ja Pepest enda lõuendiga …
… ja suvise pildi endast lõuendiga.
Vahepeal on Mika juba 3-kuuseks saanud ning terve september (ja ilmselt ka oktoober), möödus meil katsikute tähe all. Mikat tuldi vaatama nii kaugelt kui lähedalt, käisid sugulased ja sõbrad. Nii tore tunne on, kui sinu last uudistatakse ja imetletakse. See annab nii palju energiat.
Kõik on roosa ja pitsivahuline, ka šampus, milles Mika varbaid niisutada ; ) On tunne nagu käiksid head haldjad meie lapsele kõike paremat eluks kaasa soovimas. See on nii tähtis ja eriline tunne. Oleme õnnelikud ja tänulikud!
Täna oli ajalooline päev, sest käisime Mikaga esimest korda näitusel Maarjamäe lossi aidahoones vaatamas “Soome 100 asja”! Hea ja eriline tunne oli. Kui kassatädi juurde astusime, siis ma naljaviluks ütlesin: “Tere! Meil on siin kaks täiskasvanut ja üks beebi!”
Ja minu üllatuseks vastas kassatädi: “No aga siis on teil ju pere! Ja tuleb perepilet.” Hakkasime kõik naerma ja me rääkisime ka sellest, et beebi esmakordne näitusekülastus. Tädi ütles, et siis on see küll pidulik sündmus. Oli tõesti. Ja esmakordselt elus ostsime perepileti. Kuigi me enne Mikat tundsime end ka Tarieliga kahekesi olles igati perena, siis nüüd lõpuks oleme seda ka teiste inimeste jaoks : )
Näitus oli muidu tore, kuigi väljapanek vb veidi igav ja tekste vähe eksponaatide juures (ise pidi raamatust juurde lugema). Kuid oli ka mõni põnev fakt. Näiteks kuidas said Fiskarsi käärid endale oranzi värvi – tootmisliinil olnud Fiskarsi mahlapressist oli vormi jäänud oranzi värvi. Nii et kogemata ; )
Olid ka mõned ammused lemmikud. Näiteks muumitroll …
… ja Aalto tuntud vaasi puust vorm.
Maarjamäe lossi muuseumikompleks tehakse ilusti korda ja avatakse vist järgmisel aastal (ka sealne filmimuuseum). Hoov nägi juba väga kena välja, nii et siia on põhjust kindlasti tagasi tulla.
Õhtul kodus vaatasime “Meie lugu” Bruce Willise ja Michelle Pfeifferiga ning sõime pitsat. Täiuslik laupäev!
Vaikselt hakkan oma igapäevasesse elu- ja töörütmi naasma. Nii tore on kõiki neid asju jälle nagu esmakordselt teha – joonistada, tooteid sorteerida, blogi kirjutada, filme vaadata. Umbes kolm nädalat oli rütm hoopis teistsugune ja me kohanesime uue elukorraldusega.
Jaaniööl, 24. juunil, sündis Mika Lipartia – meie ilus ja üliarmas tütar. Kõik läks kenasti ja Mika on väga tubli laps – sööb ja magab hästi. Meie leiame end vahel lihtsalt teda imetlemas ning palju on olnud selliseid aja peatumise hetki.
Sellel pildil on Mika ühe nädala vanune.
Nimi “Mika” oli meil juba enne ta sündi valitud. Mind inspireeris Kaido Kama poja nimi – Majjai, mis tähendab võro keeles kobrast. Kuid mulle tundus see indiaani nimena ning just seetõttu hakkasin netist põlisameeriklaste nimesid otsima. Leidsin igasuguseid imelikke ja naljakate tähendustega, kuid korraga märkasin Sioux hõimude nime “Mika” – intelligentne pesukaru või väike tark pesukaru. Naersime Tarieliga, kuid õhtul Trad.Attacki kontserdil olles rääksime ja tunnetasime ning kontserdi lõpus oli selge, et just “Mika” ongi kõige õigem nimi meie tütrekesele.
Tarieli tegi hiljem põhjaliku uurimistöö selle nime kohta ja leidis, et see on ka popp Jaapani tüdrukunimi (kusjuures mõlemas maailma paigas on nimi ise sündinud, pole millestki tuletatud). Jaapanis on nimel isegi kaks tähendust “Noor kuu” või “Ilus lõhn”.
Mika on nüüd ühe kuu ja kahe nädala vanune. See kimonodega fotosessioon ongi tema esimesel minisünnipäeval tehtud, et tähistada ka tema nime päritolu.
Selle aasta alguses saime kokku Nurme Looduskosmeetika juhataja Marit Tiitsiga ja arutasime kohvitassi juures, kas me võiks äkki koostööd teha.
Meil Tarieliga oli juba ammu mõte, et tahaks Lucky Laika Vanasõna piltidega seepe teha. Nii vahva oleks ju porgandiseep jänku pildiga karbis või tõrvaseep, mille karbil on siil. Kui siiani polnud see idee teostunud, siis sellest kohvikukohtumisest peale läks kõik väga kiiresti ja sujuvalt, mis on äris niiii tore ja hea tunne!
Maritile meie pildid meeldisid ning ta valis koos oma inimestega välja 8 pilti seebikarpide ja 3 pilti huulepalsamite jaoks. Ning litsentsi alusel valminud seebidja huulepalsamid olid justkui võluväel juba aprilli alguses valmis : )
Iga karbi peal on lisaks tooteinfole kirjas ka vastava pildi kohta käiv vanasõna.
Oleme selle sujuva koostöö üle väga õnnelikud ning on ikka eriline tunne küll, kui pesed käsi omaenda seebiga 😀
Käsitööseebid nendes erinevates karpides on küll kõik sama koostisega, kuid see-eest väga mõnusad ja hea lõhnaga. Need on naturaalse kollase tooniga porgandiseebid, mille sees rikkalikult A- ja E-vitamiini ning mis lõhnavad magusa tsitruse järgi.
Huulepalsam on valmistatud avokaadovõi ja avokaadoõli baasil ning sellele annab lõhna ja huultele kerge õhetuse rohemünt.
See kevadine jänkupilt on inspireeritud mu tütreootusest. Tuli selline tunne, et tahaks joonistada midagi ema-tütre teemal ning ka kevad sobis ideaalselt sellesse valemisse. Vanasõnaks mu meelest väga-väga ilus Vene vanasõna – It is never winter in the land of hope, eesti keeles – Lootuste maal talve ei ole.
See pilt pidi olema eriline veel selle poolest, et on Lucky Laika Vanasõnade sarja 50nes pilt. Kuid kogemata lugesin valesti ja 50ndaks pildiks osutus hoopis kõrberebane (vt allpool) : )
Jänesed on juba 51. Kuid sellest pole hullu midagi. Lihtsalt kuna meie esimene pilt oli valge kaarte mängiv jänes, kes on meile nii palju õnne ja edu toonud, siis tahtsime, et kui uued jänesed tulevad, oleks see kuidagi pidulik.
Siin ka jänkudega pildi areng.
Ahjaa, jänkud on Euroopa jänesed : ) Neid leidub ka meie metsades.
“… Oled sa vaadanud,
oled sa näinud,
millised silmad on tal?
Silmad nii mõtlikud,
silmad nii ootel …”
See ammu loetud Maimu Linnamägi luuletus kumiseb viimasel ajal sageli mu mõttes, sest räägib last ootavast emast.
See ootus on eriline ja hoopis teistmoodi kui kõik teised ootused. Ja me oleme Tarieliga väga õnnelikud, veel rohkem kokku kasvanud selle aja jooksul kui see üldse on võimalik.
Meie tütar peaks sündima juuli alguses ja ta on kogu meie suguvõsas esimene suvelaps, kes tuleb koos maasikate, karikakarde ja pääsukestega. Nii minu kui Tarieli kõik sugulased ja ka enamus meie sõpru on sündinud sügisel, talvel või varakevadel. Nii et lõpuks ometi saame tähistada üht erilist sünnipäeva suvel!
Nüüd olen ma juba mõni number suurem, sest see pilt on tehtud veebruari alguses, umbes 5ndal kuul, praegu on mul juba 6 kuu.
Juba ammu tahtsin joonistada kõrberebase portreed ja siin ta nüüd ongi!
Kõrberebane on mu meelest nii lahe loom, eriti ägedad on muidugi tema hiiglaslikud kõrvad : ) Seega otsisingi vanasõna, mis räägiks kõrvadest või kuulmisest. Ja leidsingi, ingliskeelse väga tabava vanasõna – Judges should have two ears, both alike, mis eesti keelde ümberpanduna võiks kõlada – Kohtunikul peavad olema võrdselt kuulvad kõrvad.
Turteltuvide järel joonistasin pildi lendoravast, nii et on olnud üks igati lennukas aasta algus : ) Nagu teada, on lendorava levik Eestis ja Euroopas üldse kahanemas ning ta on võetud kaitse alla. Tegemist on väga-väga armsa loomakesega ning loodame, et ta siiski jääb meie metsi enda olemasoluga rikastama. Lendorava valisime järgmiseks vanasõna-loomaks osalt ka seetõttu, et Lucky Laika fb-lehel inimestelt küsides, kes võiks olla järgmine loom, nimetas keegi just teda.
Vanasõnaks valisime seda kartlikku loomakest iseloomustama Tai rahvatarkuse – Who is timid in the woods boasts at home, millest meie tõlkes sai ka eestikeelne vanasõna – Arglik metsas, julge kodus.
Alguses olid mul pildi värvid kuidagi tuhmimad ja siis tundusid ka lendorava mustad, tulnukalaadsed, silmad liiga domineerivad. Seetõttu valisingi vesti värviks sooja ja erksa punase nagu näha ülemisel pildil.
Seinale tegin veidi männiokkatapeeti …
… ja 20ndate aastate kootud-vesti-inspiratsiooni sain siit.
