Rubriik: Uncategorized

Mai lõpus käisime Tarieliga Riias, vahepeal on igasuguseid asju juhtunud, millest tahan ka kirjutada. Kuid olen kronoloogilisuse austaja ja seepärast tulgu kõik järgimööda. Meie reis oli lühike, kuid toimus nii õigel ajal – enne kiiret suvehooaega saime korraks aja maha võtta. Ilm oli suviselt soe, lausa palav, nii et tundus, nagu oleksime kaugele lõunasse reisinud 🙂 Ma armastan maikuist leherohelist värvi. See on selline pehme toon, mille päike kuldseks värvib ja mida vaadates tundub, et kõik on alles ees. 

Kuid see polnud vaid puhkusereis, vaid meil oli plaanis ka disainipoode külastada. Uurida, mida Riias pakutakse ja kas ka meie asjad võiksid siia sobida. Nii et asusime linna imetledes ühtlasi ka poodidesse teele. Riias on väga palju ilusat arhitektuuri …

… ja sooja oli juba hommikul mõnusalt.

Üks poodidest asus sellise üldse-kõige-lahedama-maja vastas. Ehitusaastaks oli tal minu isapoolse vanaema sünniaasta – 1923 ja …

… seda kaunistav reljeef kujutas maakeral seisvat vombatit?!?! kui jube jabur ja armas!!!

Disainipood, M50, sisaldas palju lahedaid asju (Eesti brändidest oli esindatud Bold Tuesday), …

… mu lemmikud olid need juuksekinnitused.

Tegime väikse lõunapausi ja liikusime edasi. Teel kohtasime lahedaid faktuure, …

… ornamente …

… ja filmikaadreid – “naine suitsetab rõdul” näiteks 😉

Järgmine meelejääv pood oli Muhamors (tähendab “kärbseseent” arusaadavalt).

See oli boheemlasliku tunnetusega ja tõeliselt värviline. 

Isegi kõige karmimad mehed leebusid selle värvipillerkaari keskel.

Ja poe ees oli veel tore väike terrass …

Mälestuseks ostsin endale sealt armsa shibaga rahakoti.

Järgmine pood, Riija, oli kindlasti kõige muljetavaldavam Riia disainipoodidest. Sest esiteks oli siin väga mõnusalt ruumi ja avarust nii põrandapinna kui kõrguse osas.

Ja teiseks leidsime sealt asju, mida teistes poodides polnud. Näiteks selliseid kalad – Tarieli armus kohe ja soetas endale selle “sõbra”, kuigi ütles, et ta ei tea, mida sellega peale hakata 😀 Kuid rõõmu valmistas see kala talle igatahes palju!

Veel oli seal poes selline muhe jalanõude alus. Saime teada, et “Laika” tähendab läti keeles “Aega” (Laiks – aeg). Nii et Lucky Laika võiks pool inglise, pool läti keeles tähendada – Õnnelikku Aega 🙂

Veel olid seal nummid HUGU karud. Väga stiilsed ja moodustavad hea terviku oma alusega. Neid olime ka Eestis näinud. Hea töö!

Vahepeal põikasime ka oma hotellist läbi, et veidi puhata ja hiljem veel linna jalutama minna. Meie toaga oli mingi viivitus ja seetõttu anti meile hüvituseks suurem ruum 🙂 See osutus väga lahedaks kolme aknaga toaks. Mul on akende arvuga mingi teema – mida rohkem, seda parem. Tore ju kui ühest toast saab kiigata kolme suunda.

Hotell asus linnasüdames, seega avanes sealt vaade otse Riia tuiksoonele.

Hommik, …

… õhtu …

… ja öö.

Kõige rohkem avaldas mulle muljet stalinistlik kõrghoone, mida nägi nii paljudest Riia kohtadest, just selle kõrguse tõttu ning tänu ookertellistele värvus maja päeva jooksul paljudesse eri varjunditesse. Meie aknast avanes sellele ideaalne vaade.

Aga meie õhtusest jalutuskäigust ka. Mõtlesime niisama hulkuma minna. Et seekord ei otsi mingeid vaatamisväärusi, vaid lähme sinna, kuhu jalad viivad. Ja läksimegi. Jalutasime pargis ja seejärel viisid jalad meid – üllatus-üllatus, Riia Kunstiakadeemia hoone juurde. Ja pidime mitu korda üle vaatama, et oma silmi uskuda. Riia Kunstiakadeemia asub kirikus! Eriti kontrastselt mõjub see fakt, et Eesti Kunstiakadeemial pole isegi oma hoonet veel praegu 🙁

Kuid see kirik-akadeemia oli igatahes väga-väga võimas! Ilus ja ruumikas hoone ja kui üllatus möödus, siis tundus igati loomulik see kunsti ja pühakoja kooslus. Hoone ette oli paigutatud üks õpilastöö – stiliseeritud Willendrofi Venus / peegelkuul. Väga hea boheemlasliku tunde lõi.

Ka Tarielile meeldis kool väga – tahtis lausa lennata 😀

Piilusime korraks ka sisse. No sellised aknad peaksid olema igal kunstikoolil – väga inspireeriv! Samuti lagede (loe: võlvide) kõrgus.

Üks õpilastöö.

Jalutasime veel ühes pargis.

Mõned asjad on täpselt samad, mis Eestiski 😉

Õhtul logelesime hotellis süües maasikaid ja vaadates halba filmi Mariah Carey´ga 😀 Väga kosutav!

Järgmiseks päevaks olime jätnud vaid paar poekülastust ja endale rohkem vabadust. Seega nautisime rikkalikku hommikusööki (värksed crossandid olid ülihead!!) ja veetsime aega keskhommikuni hotellis pikutades ja lugedes. 

Teisel päeval linnas jalutades märkasime juba rohkem detaile. Näiteks seda, et paljude rõdude alused on kaunistatud. Loogiline, inimene vaatab ju alt üles ja siis on kena, kui on mida imetleda.

Mõned rõdud olid aga üsna halvas seisus. Ilusast ornamendist võib vaid aimata lohe kujutist.

Kahest selle päeva disainipoest oli lahedam stiilses funkmajas asuv, Look at Riga – pood ja 5D kino koos.

Põranda asemel sillutis …

… ja müügil ilusaid asju (Eesti brändidest esindatud Ööloom, Kuma ja Bold Tuesday).

Matkasime ka üle Daugava, et vaadata Läti Rahvusraamatukogu ja selle tohutult laia jõe ületamisel tekkis mul nagu mingi ängistus või hirm. Tuul oli väga tugev ja vesi silla all eriti tormine, nii et tekkis selline tunne, et oled pisitilluke nagu võililleebe tuules ja võid vabalt sinna külma vette pudeneda. 

Rahvusraamatukogu polnud nii ilus kui lootsin, …

… kuid hea et ka sellele poolele linna jõudsime, sest seal oli hoopis teistsugused majad (mida muidugi näeb eeslinnas ka Riiasse sisse sõites). Näiteks otse rahvusraamatukogu vastas seisis selline maja. Riias on kahjuks väga palju renoveerimata maju, mis näeksid korda tehtult täiesti ok välja.

Ja veel kontraste Daugava kaldal. Kõrvuti asetsesid siin ka sellised majad. See õrnroosa klassitsistliku joonega maja on ehitatud 1900 aastate algul nagu suurem osa Riia kesklinna maju, …

… aga mis juhtus 60 aastaga??

Vanalinnas nägime õnneks taas arhitektuuri, millel silm lausa puhkas. Punasest tellisest kiriku kõrval oli endale koha leidnud modernne maja, mis koondas endasse nii uue kui vana. Ilus!

Siis veel lemmiku – stalinistliku maja, milles asub Läti Teaduste Akadeemia, külastamine. See asub bussijaama lähedal ning seega oligi hea seda viimasena lähemalt vaatama minna. Vikipeedia ütleb, et kohalikud kutsuvad hoonet ka Stalini sünnipäevatortiks ja Kremliks.

Stalinistlikke hooneid vaadates on mul alati kahetised tunded – ma imetlen hoonet, mulle tõesti meeldib stalinistliku arhitektuuri suurejoonelisus, kuid tunnen kibedust korra vastu, kui need majad ehitati. Paradoks.

Bussijaama lähedal asus ka suur turg, kust me endale tee peale veel maasikaid kaasa ostsime ja algaski meie tagasisõit. Rahulik kulgemine teineteise ja raamatute rahulikus seltskonnas. Oli väga mõnus lühike reis!

Ja praegu käivad läbirääkimised paari disainipoega, kes võibolla on sügishooajaks meie kaubast huvitatud. Kokkuvõtteks võib veel öelda, et Riias on head ja erilist disaini ja poode, kust seda osta saab, kuid kindlasti vähem kui Tallinnas. Seega neil on veel arenguruumi, kuid tublid on nad ikka!

Ahjaa, Riiast lahkudes, bussijaamas, nägime naist, kes kandis Lucky Laika kõrvarõngaid. Positiivsest emotsioonist haaratuna kinkisime talle postkaarte ja uurisime, kust ta need ehted ostis. Tallinnast, vastas ta, ta käivat kord nädalas Tallinnas tööl. Nii et meie asjad jõuavad juba vaikselt Riiga 🙂

Comments closed

Tarielil oli aprilli lõpus sünnipäev ja seekord kinkisin talle pildi. Pühendasin piisoni talle, sest just see loom iseloomustab teda mitmel põhjusel kõige paremini. Esiteks muidugi vanasõna – “Habe on mehe au”, seejärel tema tahtekindlas (kohati ka jäärapäisus), tugevus ja stoilisus (Tarieli ei usu horoskoope, aga ta on sündinud Sõnni tähtkujus). Kõige tähtsam on aga see, et sünnipäevalaps ise “tundis selle pildi” kohe ära ja tunnistas enda omaks!

See oli eriline tunne meile mõlemale, sest tavaliselt “joonistame” pilte koos. Arutame kõike – alustades ideest, visandist ja lõpetades värvide ja viimistlusega. Nüüd aga joonistasin omaette.

Piisoni rõivad valisin detailideni väljapeetud sarja, “Boardwalk Empire”, kõige stiilsemalt tegelaskujult, Chalky`lt. Väga cool karakter – vaadake ise!

Nelgi napsasin Nucky Thompsonilt : )

Palju õnne veelkord, kalleim!

Comments closed

Kuidagi kujunes nii, et Kuku raadio saate lindistus meie juures kodus jäi mul blogisse kirja panemata. See toimus nimelt märtsis ja saateks Kristi Kooli ja Marit Ummelase juhitud “Naised ei jäta”. Eks ma veidi pabistasin ikka, kuid kokkuvõttes sujus kõik väga kenasti – Kristi ja Marit lõid vaba ja hubase miljöö, nii et rääkides kadus pinge peaaegu üldse. Enne ajasime veidi niisama juttu koos Tarieliga ja näitasime neile Lucky Laika tooteid. Siis läks Tarieli Haikuga jalutama (kuna intervjueeriti vaid mind, kui naist ; ) ja Laika illustraatorit) ja sel ajal oligi meil intekas (13:42 algab) üks-kaks-kolm tehtud.

Siinkohal veel suur tänu Lucky Laika sõbrale Kaisa Seinale, kes “Naised ei jäta” saatetegijad meie juurde juhatas!

Väike puhkus pärast intekat : )

Comments closed

Kaks päeva enne 1. aprilli nägi meie kodu välja nagu võtteplats. Video tegemine murdis mõnusalt meie tavapärast töörutiini ja pakkus meile endale palju nalja. Nii et ärkasime, sõime hommikust ja hakkasime oma erinevaid tegevusi filmima või teksti sisse lugema.

Haiku aitas ka kaasa ja väsis lõpuks kogu sellest filmimisest ära.

Idee teha naljavideo tekkis sellest, et laatadel kohtume ikka ja jälle inimestega, kes küsivad minu joonistustehnika kohta. Kuuldes, et selleks on digimaal, vangutavad nad pead ja pomisevad, et arvuti abil saab kõike teha. Mõtlesime vindi üle keerata ja näidata nagu joonistakski arvuti minu eest pilte. Tarieli mõtles väja uue menüünupu “Art” ja selle alla hulgaliselt valikuid, mida pildile panna.

Joonistatavaks pildiks valisime pildi mopsist nimega Belladonna.

Seni kuni Tarieli tegeles valikute rippmenüüde ülesehitamisega, joonistasin mina meie roosa kleidiga mopsi asemele gooti kleidis ja aksessuaaridega mopsi. Seda oli väga lahe teha, sest kõige aeganõudvam osa – nägu ja kehahoiak olid juba paigas. Riiete ja detailide joonistamine on minu jaoks alati kirss tordil. Olime ise ka üllatunud, kuidas riided ja taust mopsi muutsid ja kui hästi need talle sobisid : )

Tarieli pakkus välja ka kunstistiili muutmise ja muidugi valisime lihtsalt äratuntava – Andy Warholi Marylini. Jällegi – oli endal põnev proovida, kuidas pilt värvide ja stiliseerimisega muutub.

Video tegemisel aitas meid ka see, et olin mopsi joonistamise prostessi salvestanud ja nüüd saime kenasti näidata, kuidas arvuti “pilti genereerib”, kuni mina raamatut loen ja kohvi joon.

Lahe on, et suutsime mõned inimesed ära petta. Enamus vaatas muidugi kalendrisse, kuid leidus ka vähemalt üks inimene, kes ütles, et tema joonistab küll ikka parem oma käega kui hakkab arvuti nuppe klõpsides mingeid juhtnööre andma.

Aprill on tore kuu 😀 Siin ka siis video, mille tegime.

Comments closed

1. märtsil avati Lastekirjanduse Keskuses kolmas Eesti illustraatorite kevadnäitus. Ja ka minul oli au seal oma töödega esineda. Nii lahe tunne on ikka enda pilte oma suurte lemmikute kõrval näha! 

Valisin näituseks sellised sinakad, kevadtaeva värvi tööd. Ja sattusin seeläbi kõrvuti oma lapsepõlve ühe helgeima-pildilise kunstniku Ülle Meistriga. Nii suur au ja rõõm!

Ülle Meistri töödest kiirgab alati soojust ja headust …

… Temaga olen hingeliselt seotud mitmel põhjusel. Nagu paljudel teistelgi, oli minu esimeseks õpikuks koolis Ülle Meistri ilusate piltidega aabits.

Peale selle illustreeris Ülle veel ühe minu jaoks tähtsa raamatu – “Merekarbi muinasjutu”. Raamat sisaldab Eesti laste kirjutatud jutte, mis osalesid Sten Roosi muinasjutuvõistlusel. Ka mina kirjutasin ühel aastal muinasjutu ja võitsin sellega Kauni Eesti Keele auhinna. Hiljem valiti minu jutt raamatu esimeseks ning sellest sai ka raamatu pealkiri : ) 

Mu lugu räägib vanaemast ja lapselapsest, kes elavad teineteisest kaugel. Neid ühendavad muinasjutud, mida vanaema merekarpidesse jutustab ja lapselaps teisel kaldal rõõmuga kuulab. See on tegelikult minu lapsepõlve kokkuvõte – mu armas vanaema luges mulle kõiksugu lugusid ja minule nii meeldis teda kuulata!

Nii et võite arvata, kui sürreaalne oli mul Üllega rääkida (nad nimelt arutasid Maarja Vannasega minu piltide ees, kuidas ma taeva faktuuri tegin). Astusin ligi ja seletasin ja uurisin samamoodi nende nippe. Mõlemad kunstnikud kiitsid mu töö heaks, nii et olin ikka korralikult kõrvust tõstetud : D

Ja siit tuleb järjest rida ilusaid töid – lubage esitleda – Kadi Kurema, …

… ja tema kõrval kohe Regina Lukk-Toompere, kelle piltide tonaalsus omavahel nii hästi sobis …

Regina piltide puhul imetlen alati detaile – selline kiisu …

… ja vaadake neid hiiri!

See pilt oli ka Tarieli lemmik. Ta imetles seda kaua.

Gerda Märtensi tööd on samuti detailirohked ja mahlakate värvidega ning neid vaadates on tunne, et satud välismaale. Neis on mingit suurlinnlikku elegantsi, kuigi mõned esemed on meie lapsepõlveaegsed, juhin tähelepanu morsikannule ja klaasidele ning nostalgilisele valgemummulisele kuivainetoosile, mida on sellel fotol küll vähe näha ; )

Minu jaoks oli esmakordne kohtumine Giulia Landonio töödega. Need hakkasid kohe väga meeldima.

Väga meeldisid ka Anne Pikkovi tööd. Värvid ja lihstsus annavad neid pilte vaadates sellise mõnusa kerguse ja vabaduse tunde.

Ja Viive Noorel armsad madrusekostüümides tegelased.

Ulla Saarel oli väljas üks väga värske ja kevadistes toonides pilt.

Naiskunstnike hulgas jäid silma ka meeste pildid, autoriteks kaks Priitu. Priit Rea on niiii lahedalt terjerikutsikaid joonistanud, et kohe pidin minema ja tema käest piltide tehnika kohta küsima. Priit ütles, et kõik koerad on algusest lõpuni joonistatud, ei mingit fotot (kuigi faktuuride loomiseks kasutab ta fotot küll, nagu ma isegi). Väga kihvt!

Aga sellel pildil kasutas Priit koletiste loomiseks õnnetina.

Priit Pärna tööd paistavad silma oma mõnusa absurdihõngulisusega ; )

Näitusel oli veel palju lahedaid töid, aga need olid need pildid, mis läksid mulle eriliselt südamesse. Nii et minge kindlasti vaatama, näitus on üleval 30. aprillini.

Comments closed

Sai valmis veel üks uus pilt sarjale Gustav & Auleid. Teemaks valisin seekord pulmapäeva ja tegelasteks loomulikult tuvipaari, sest neid kujutatakse ju ikka kui armunuid – öeldakse, et “kudrutasid armsalt nagu turteltuvid”

Kuna uuendasime seda Lucky Laika sarja, siis nüüd joonistan G & A sarja piltidele ümber ka vanaaegse fotoraami ja lisan mõne paberikortsu või teralise faktuuri.

Mind inspireerinud pildid.

Comments closed

Veebruar on meie sõprade ja sugulaste sünnipäevade osas rikas kuu. Nii et just saabusime Lõuna-Eestist tähistamast ja nüüd saan ka uue vanasõnapildi avaldada. Pilt on pühendatud tädi Riinale, keda iseloomustab mu meelest hästi vanasõna – Huumorimeel tasakaalustab meie samme kõndides köiel läbi elu (A sense of humor is the pole to balance our steps on the tightrope of life). Pildi peategelaseks valisime eriti kauni hallitähnilise kasukaga rebase, kes on pärit California Kanalisaartelt. 

Selles pildis on palju Tarieli ideid, näiteks see, et köiel kõndija võiks olla rebane, et ta võiks kõndida otse, vaataja suunas, ning et tal võiksid olla kätised. Need mõtted haakusid minu peas üsna ruttu ja niiviisi, meie koostöös, see pilt sündiski. Pildi teeb eriliseks veel see, et tegelane on nähtaval pealaest jalatallani (vanasõna piltide puhul ebatavaline). Ning teistmoodi on ka alt üles suunaga valgus. See tekkis joonistamise käigus, kuna tahtsin luua kõrgel õhus kõndimise tunnet. Toonile lisandus toon ja nii tekkisiki päikeseloojang, mis kumab ka rebase riietel.

Mõned inspiratsiooni pildid.

Comments closed

Mõte, joonistada pilt pääsukestest, tekkis mul eelmise aasta lõpus. Plaanisin nii, et see valmiks vabariigi aastapäevaks. Just selle aja paiku pöörduti minu poole Tähekesest, et kas ma ei tahaks joonistada pilti veebruari numbri kaanele. Mina muidugi tahtsin 😀 ja nii ma selle pääsukeste teema neile ka välja käisin. Idee sobis ja ma asusin joonistama. Otsisin vanasõna vabaduse, riigi vms teemal ja leidsingi ühe väga armsa sõnumi – Oma maa on armas igaühele. 

Pühendasin pildi oma emale, keda tema ema nooruses hellitavalt “Pääsukeseks” või “Pääsuks” kutsus. Lisaks sellele on mu emal veebruaris sünnipäev – nii et selline mitmetähenduslik pilt.

Veebruarikuu Tähekese kaante vahelt leiab palju ilusaid pilte ja meie armsa vabariigi sünnipäevale pühendatud luulet. Ulla Saar joonistas samuti pääsulinde, …

… Katrin Ehrlich illustreeris Heljo Männi luuletust rosinakuklist, …

… Kertu Sillaste pilt õpetab õigesti käsi pesema …

… ja muheda koomiksi lisasid muidugi Joonas ja Elina Sildre : )

Ilusat homset pidupäeva meile kõigile! 

Comments closed

5. jaanuaril avati Eesti Lastekirjanduse Keskuses Kadi Kurema ja Külli Grünbach-Seina näitus “Jaburad, vigurid ja etturid”. Kadi joonistas pildid ja Külli köitis neist põnevad raamatud, ainueksemplarid. Käisin näituse avamisel ja imetlesin kunstnike terviklikku tööd, kuid siis polnud mul fotokat kaasas. Nii et tuli uuesti minna, seekord juba koos fotokaga. 

Juba 2011, kui osalesin esmakordselt Lastekirjanduse Keskuses illustraatorite näitusel, avaldas mulle väga muljet Kadi oskus mängida paspartuuga. Ta lõikab sellesse julgelt erineva suurusega auke ning paigutab sinna graafikat või joonistab midagi ning lisaks sellele maalib paspartuu peale. Tema tegelased on enamasti väiksed, rõõmsameelsed ja joonistatud peene tundlikkusega. Aga mis ma ikka seletan, vaadake ise!

Minu suured lemmikud on Kadi muinasjutupildid. Okasroosikese printsi hobune : )

Lumivalgekesele armsate pöialpoiste isiklikud asjad – kõiki asju on 7, kuid sokke 13 ; )

Tuhkatriinu oma tõllas ja kinga jalga proovimas.

Väga lõbusad olid ka Mutionu peo tegelased …

… ja Alice jabur teelaudkond.

Ning muidugi nende piltide ümber Külli Grünbach-Seina poolt loodud raamatud.

Näitus on veel avatud 27. veebruarini – nii et veel jõuate minna imetlema! : )

Comments closed

Lumi (pilt valmis siis, kui lumevaip veel maas oli) ning hubane-tubane olemine inspireeris mind joonistama lund ja jääd. Hülgeid tahtsime juba mõnda aega mõnele pildile saada.

Leidsin laheda saksa vanasõna – Kingitused hoiavad sõpruse soojana. See ei ole meil tuntud vanasõna, kuid on minu meelest väga armas ja õige. Pealegi on nii tore oma kallitele kingitusi teha ja seda mitte ainult Valentinipäeval!

Hoidke oma armsaid!

Comments closed