Eile öösel ärkan äkki sügavast unest.
Tarieli ja Mika magavad rahulikult. Aeglane ja unine mõte liigub mu peas, et peaksin minema ja Mikale teki peale panema, aga kuidagi ei jaksa. Korraga kõlab mu peas käsklus: “Mine pane oma lapsele tekk peale! Mis ema sa oled?!”
Ajan end uniselt püsti, katan Mika tekiga ning poen ruttu oma voodisse tagasi.
Hääl peas tunnustavalt: “Hea ema!” Järgmisel hetkel juba magan.
Comments closedKui meie armas Haiku sel kevadel siit maailmast lahkus, siis Mika esialgu ei pööranud sellele väga suurt tähelepanu. Me rääkisime talle ilma keerutamata, et Haiku on surnud, lisamata sinna kontseptsiooni vikerkaaretagusest maast. Ta võttis surma teemat üsna rahulikult nagu lapsed selles vanuses ikka, saamata ilmselt täielikult aru selle lõplikkusest.
Vahel ta ikka ütles: “Meie Haiku on surnud?” Aga kui see kõik alles värske oli, siis võis ta vahel ka küsida: “Kus Haiku on?” või “Kuhu Haiku läks?” justkui unustades, et teda enam pole.
Siis tuli periood, kui Mika rääkis nii: “Minu Haiku on surnud. Aga pole hullu, meil on temast pilte!” Sellega mõtles ta, et kui väga suur Haiku igatsus peale tuleb, siis saame pilte vaadata ja teda niiviisi meenutada.
Saabus suvi paljude rõõmude ja tegevustega ning Mika peaaegu ei rääkinudki enam Haikust. Tarieli arvas, et küllap Mika on ikka liiga väike, et meie koera nii palju mäletada. Et ta unustab ta juba peagi täielikult. Kuid mina, kes ma vähemalt oma meelest, mäletan asju juba väga varasest lapsepõlvest, ei tahtnud seda uskuda.
Ja nüüd, sügisel, räägib Mika taas Haikust rohkem. Eriti õhtuti, poeb ta minu juurde, ohkab ja ütleb: “Igatsen Haikut!” Siis me räägime sellest, et on OK kedagi kallist igatseda kui ta surnud on. Ja räägin ka sellest, et Haiku elas meiega pika õnneliku elu ning oli lahkudes vana ja haige. See vist lohutab Mikat, kuid mu enda silmad lähevad seda rääkides tihti märjaks. Nii on – igatsen Haikut!
Mikal on kujunenud naljakas ütlus minu kohta, kui ma nö pudistan. Näiteks midagi maha loksutan, käest pillan või muidu kohmakas olen. Siis ütleb Mika ikka: “Ohh, emme, sa oled rohutirts!” 😀
Comments closedSelle aasta maikuus lahkus meie armas Haiku. Tema üks suurimaid hirme oli ilutulestik. Joonistasin selle pildi Haiku mälestuseks.
Refleks tema hirmust on säilinud ka minus. Alati kui novembris-detsembris suvalisel ajal paugutamist kuulen, võpatan sisemiselt ja lähen veidi pingesse kuna meenub see, kui raske see oli meie koerale. Paljud koera- ja kassiomanikud teavad seda tunnet. Samuti häirib kuudepikkune ilutulestik väikelaste und.
Lisasin pildile palve – mitte paugutada niisama, vaid suunata kogu tuleilu ja aupaugud ainult uusaastaöösse! Ja panin selle üleskutse FB-sse, soovitusega jagada seda sõnumit. On tunda, et paljud inimesed mõtlevad samamoodi, sest praeguseks on Haiku pilti jagatud juba üle 600 korra.
Mikas on midagi, mis väga paljudele inimestele mõjub. Oleme juba harjunud, et inimesed teda heldinult vaatavad ja temaga juttu tahavad ajada. Meie sõprade puhul on see ootuspärane, aga seda teevad ka täiesti võõrad inimesed! Viimasel ajal on inimesed hakanud Mikale ka kingitusi tegema. Kui me elaksime Portugalis, olen sellest siin blogis kirjutanud, kuidas seal lapsi jumaldatakse, siis oleks seda lihtsam mõista. Kuid me elame siiski põhjamaiselt kinnises Eestis. Me Tarieliga oleme nendest väikestest tähelepanuavaldustest meie lapse vastu alati rõõmsalt üllatunud ja ütleme teineteisele sosinal silmi pööritades: “Mulle küll keegi niiviisi asju ei kinkinud!”
Mõned näited.
Oleme Balta turul, et Meie Gruusiast mõned hatšapurid kaasa osta. Mika tantsib energiliselt müügikohast kostva muusika saatel. Meist möödub sünge olekuga müüja, võtab tellimuse vastu, pakib kuumad hatšapurid meile kaasa ning küsib Tarielilt asjalikult: “Kas võin teie lapsele piruka kinkida?”
Loomulikult võib 🙂 Süngus on kadunud ja päike särab!
Kalamaja Pagariäri – nagu näha meie pere armastab küpsetisi 😀 Tarieli ostab Mikale peale tantsutrenni porgandipiruka. Teenindaja küsib temalt: “Kas ma võin lapsele ühe suhkruküpsise anda?”
Muidugi võib!
Mardilaat (2019) – oleme Lucky Laika asjadega väljas ja meie kõrval müüb oma tooteid SUVA. Kaks naismüüjat ei suhtle palju, kuid on sõbralikud. Tulen Mikaga laadale Tarielit vaatama, Mika ütleb naabritele kenasti “Tere!” ja sukeldub koos minuga laadamellu, tulles tagasi värskest puidust laastude, lambavillanutsaku ja väikse riidest nukuga. Kõik need asjad kingiti talle võõraste inimeste poolt, lihtsalt niisama. Ma isegi püüdsin tõrjuda või tasuda (nuku eest eriti), aga see ei tulnud kõne allagi. Mikale laat muidugi väga meeldib ja tuleme ka järgmisel päeval. Täna on SUVA müüjad kohe Mika juures, esitavad talle küsimusi ja imetlevad teda. Eelmisel päeval ostsime talle neilt mõnusad paksud piparkoogimustriga sokid. Nüüd kingivad müüjad talle veel ühe paari ja keelduvad igasugusest rahast.
Sokkidega on Mika eriti hästi varustatud – seda suuresti tänu Kaisale, kes on Lucky Laika fänn, meie peretuttav ja üldse armas inimene. Kuid kes kindlasti ei peaks kuduma meie lapsele sokke. Nuuh, Kaisast pole üldse midagi rääkida. Tal on Mika jaoks pea alati mingi kingitus kaasas, kui ta meie majast möödub. Küll on selleks vikerkaarevärviline vannivaht, kaneelirull, laste värvi- või laulusõnade raamat, mullitaja või õhupallid.
Mänguasjamuuseumis. Kui läksin Margega tema raamatu piltide osas rääkima, Mika ja Tarieli ka kaasas, sai Mika Margelt kingiks karuga seljakoti, karu kõhust leidis Mika mullitaja.
Balti jaam – saadame onu Varpot rongile ja lähme ka ise korraks vagunisse. Mika proovib, kuidas on rongiistmel istuda. Tuleb piletimüüja ja küsib, et kuhu me sõidame. Selgitame, et tegelikult oleme vaid saatmas. Tädi hakkab kohe Mikaga rõõmsalt kudrutama ja ütleb, et annab talle pileti niisama, siis on ikka nagu päris 🙂 Ja lasebki oma masinast välja tasuta pileti. Mika tänab ja jälle on tükk aega tore tunne kõigi südames.
Põhjala tehas – Mika kõnnib vanaema Helgiga kasvuhoonete vahel, nad käivad seal tihti õues peetavaid kanu vaatamas. Neile tuleb kasvuhoonete juures vastu naine, nad vestlevad veidi ja naine kingib Mikale tomati. Enamasti oleme Mikaga koos kui ta neid väikseid kinke saab, kuid sellest tomatist räägib ta meile ise. Taas vahetame me Tarieliga oma ümmargute-silmade-pilgu, kuid Mika ei tee teist nägugi. Tema jaoks on see tavaline, et ta teretab ja naeratab alati ning talle naeratatakse vastu ja enamgi veel!
Järelikult meie Mika tõesti ON ERILINE, ja seda mitte ainult meie meelest 😀 Ja kindlasti ON ka EESTLASED palju lahkemad ja spontaansemad kui ma arvata oskasin.
Comments closedKui sa hommikul ärkad ja arvad, et tuleb täiesti tavaline päev ja kui lõuna paiku saad kirja koos pildiga. Ja siis sa lihtsalt istud oma töölaua taga suu lahti ja jõllitad seda 
Jah, see on esimene tatoo minu joonistatud pildist. David Tšehhist lasi selle endale teha ja nagu näha on ta lisanud ka eestikeelse tervituse pesukaru juurde. Olen ikka veel hämmeldunud ja tänulik. David – see on suurim kompliment, mida saab ühele pildile teha. Aitäh! 
#arukaspesukarutegutseb#mika
Tuleme Mikaga lasteaiast koju.
Mika: Lauluõpetaja ütles, et kui koroona läbi saab, siis saavad emmed-issid ka laulutundi tulla vaatama. Praegu ei saa, sest koroona on … meile natuke pähe kinni jäänud!
Tõesti, nii on, Mikake!
Näitan Mikale lõigu Disney multifilmist “Tuhkatriinu” (1950) ja küsin, kuidas see talle meeldib.
Mika (õhkab): See on parem kui Eesti Vabariik!
Eile käisin Mika esimesel esilinastusel, oleks teadnud, et võib tulla ka kahekesi, oleksime muidugi Tarieliga mõlemad läinud. Aga tema andis džentelmenina mulle eelõiguse. Istusin Solarise Apollo suures saalis ja ootasin põnevusega, millal meie tütrekest suurel ekraanil näen – see oli väga eriline tunne!
Film ise oli minu jaoks kahjuks natuke õhuke. Idee oli küll intrigeeriv – ikkagi spioonid Eestis. Aga loo jutustamine ei haaranud nagu kaasa. Kunstniku- ja operaatoritöö samas meeldis. Ja siis – seal ta oligi! Priit Võigemasti tegelaskuju võttis põrandale kukkunud foto üles ja sai teada, et Mika filmiema, imeilus Ieva Andrejevaite on spioon 🙂 Meie tibu istus ülikavala ja millegi väga hea asja ootel oleva näoga oma filmiisa süles ja oli ülinummi. Aasta tagasi kui see foto tehti oli ta ju vaid 2 a 3 kuud vana. Miniatuure asjalik inimene. Ieva oli temast nii vaimustuses, et tegi enda instagrammi jaoks Mika ja tema filmiõe Tuuliga palju pilte 😉
Ja Mikaga eraldi 🙂
Ja siis tehti palju pilte filmi jaoks. Mika oli hästi rahulik ja kohati isegi liiga tõsine, vaatas suuril silmil seda, mis tema ümber toimub. Kuid nagu filmis nägin, õnnestus fotograafil ta siiski ka kavalalt naeratama panna. Tarieli jälgis samal ajal kaadri taga, et Mikaga kõik korras oleks ja et ta end hästi tunneks. Ma ise püüdsin ennast tagasi hoida ja mitte liiga palju pildistada nagu mul see pidev pildistamise komme on 😉 Ei tahtnud ju päris-fotograafi segada ja nii ma väga korralikku pilti ei saanudki. Aga väikse filmijupi sain sellest sündmusest siiski ka teha. Seal on näha kuidas Mikat Risto sülle istuma seatakse nagu väikest nukukest.
Umbes selline oli foto (allpool), mida filmis kasutati. Päris õiget fotot me endale kahjuks ei saanudki. Kuid igal juhul oleme üliõnnelikud ja rahul, et Nordic Face Mika sellesse filmirolli välja valis. Suurena on tal seda kindlasti nii lahe vaadata ja tiitritest oma nime lugeda. Mul oli nii uhke tunne kui suurel ekraanil taustanäitlejate reas – Mika Lipartia – kirjas oli! Meie väike täheke, sära sama kirkalt edasi!
Mika räägib väga palju ja tal on suur sõnavara. Nagu tema lasteaiaõpetaja Eva kirjutas: “Mika väljendab ennast lihtsalt suurepäraselt ja intelligentselt!” 🙂 Need sõnad on lausa muusika meie kõrvadele. Aga teistmoodi, lõbus, muusika on ka need naljakad sõnad. Mika ütleb mingi sõna, mida ta ei oska veel õigesti öelda, oma tõlgenduse. Näiteks minu viimase aja lemmikud on:
– Hemato-komm – Hematogeen šokolaad
– Kons-piim – Kontenspiim
– Laamat – Raamat (Mika oskas juba 1-aastaselt R-tähte öelda, kuid raamatut nimetab ta vahepeal, minu meelest hellitavalt, “laamatuks”)
– Ninasäärmed – Ninasõõrmed
– Härapuntsel – Rapuntsel
– Pasketid – Spagetid