Rubriik: Uncategorized

Olen ikka mõelnud, et tahan elada nagu filmis, kus kõik sündmused, tunded ja värvid on suuremad ja puhtamad kui tavaelus. Kuid ikka soovin, et need oleksid rõõmsad, edasiviivad, võibolla vahel mugavusstsoonist väljatoovad, aga mitte kunagi traagilised. Kahjuks muutis üks suur kaotus minu ja meie kuldse filmilindi osaliselt must-valgeks … Siit maailmast lahkus varakevadel meie lähedane sõber. Kui suur tühjus ja valguse kadu see on, tundub siiani hoomamatu … Kui tihti ta ikka ja jälle mõttesse-südamesse-unenägudesse ilmub ning tema puudumine toob alati nagu uue ahastuse endaga. Kuid ma ei hakka seda võrdlemagi ängiga, mida tunnevad tema lähedased. Minu suur ja sügav kaastunne neile!

Selle kõige keskel olles, olen hakanud järjest rohkem väärtustama rutiini, muutumatust ja argipäeva stabiilsust. Kahjuks ei suuda me ise kogu oma elu kontrollida. Igaüks on oma õnne sepp ja ei ole ka … 

Justkui paralleelselt selle must-valge filmiga, jooksis ka meie tavapärane elu. Rahulik ja armas – Mika kasvamise ja meie perefirma töö rütmis. Siin läks kõik sel aastal üsna sujuvalt.

– Veebruar Ilmus ajakirjas “Pere ja Kodu” lugu meist ja meie tööst kodukontoris. 

– Aprill Hakkasime rohkem suhtlema armsate naabrite Mihkli ja Anahiga. Meist said sõbrad.

– Aprill Lahkus meie kallis ja väga-väga lähedane sõber. Kõik meie ümber muutus vaikseks.

– Juuni Osalesime Tarieliga Christopher Nolani “Tenet” filmvõttel massistseenides, mina Linnahallis ja Tarieli Maarjamäel. See oli eriline elamus – kõige põnevam sellel aastal kindlasti! Meile, suurtele filmi- ja eriti Hollywoodi fännidele, oli see nagu õnnistus, mis tuli meile otse koju kätte. Ja veel Nolan`i film. Ta on üliandekas ning peaaegu kõik tema filmid on mu lemmikute seas, “Inception” ja “Interstellar” kindlasti. Kui professionaalselt töötas Hollywoodi võttegrupp ja kui lahedad olid need hetked, mil hüüti “Action!” ning IMAX-kaamerad hakkasid nii lähedal surisema. Ma olen niiii tänulik ja õnnelik, et sain neil võtetel osaldeda. Ja ei jõua “Tenet`i” esilinastumist ära oodata!

– Juuni Tähistasime Mika 2. sünnipäeva õues koos sugulaste, pääsukeste ja maasikatordiga.

– Juuli Ilmus minu kaanepildiga “Täheke”, Mika jaoks esimene oma “Täheke”.

– Juuli Käisime laulupeol. Mika-Helgi-Varpo jaoks oli see esmakordne sündmus. 

– Juuli Tähistasime Tarieliga 14. pulma-aastapäeva. Ta kinkis mulle mu esimese digilaua emaplaadist tehtud ehted. Supermees on mul!

– August Road-trip Tartu-Cesis-Valmiera-Võru-Soelaane. Lätis ka Varpo meiega. Mõnus trip.

– September Mika käis esmakordselt Mesikäpa lastejooksul. Meie Tarieliga jooksime sel aastal rohkem kui kunagi varem. Alustasime mais ja septembriks oli meie jooksuring juba 12 km. Tarieli jooksis lausa 15 km välja, mina lõpetasin külmemate ilmade saabudes. 

– September Berliinis, koos Helgiga. Väga tore reis oli ja nii soojad ilmad. 

– SeptemberMikal toimusid Lumo reklaamvõtted.

– Oktoober Mika hakkas käima lasteaias.

– Oktoober Mikal toimus filmi “O2” fotoshoot.

Kõik need asjad juhtusid esmakordselt …

– Veebruar ja mai … toimusid Lucky Laika geiša-pika pildiga Fazer Geiša kampaaniad valentini- ja emadepäeval.

– Mai … Lucky Laika inglise-eesti sõnapaaridega postkaart muutus viraliks. Seda jagati 86 korda ja nägi 17 000 inimest.

– Juuni … osalesime Tarieliga Hollywoodi filmis.

– Juuli … vaatasime Tarieliga (kes varem seda näinud) esmakordselt sarja “Twin Peaks”. Vaatasin sel aastal ka teisi sarju, kuid just see jättis mulle sügavaima elamuse. Kummardus David Lynchile ja Angelo Bandalamentile ja muidugi kogu meeskonnale, sest harva juhtub, et ühele väga heale sarjale tehakse 25 aastat hiljem väga hea kui isegi mitte parem järg. Mu elu oleks vaesem kui ma poleks seda sarja näinud! 

– Juuli … müüsime litsentsi välismaale ja läbi aegade suurima litsentsi Eestis.

– Juuli … jooksime Tarieliga oma suvepalaval jooksuringil korraga Stroomi rannas vette ja jätkasime jooksu märjal liival, osaliselt laines. Ülimõnus ja väga värskendav! 

– August … käisime Tarieliga drag qeenide showl. Samal päeval tegin ka esmakordselt Tarielile habemeikebaana, millega ta üritusel tähelepanu pälvis. 

– August … looduslik botox-süst ülahuulde. Kogesin selle ilu ja valu. Kumbagi poleks soovinud, kuid kogemus ikkagi. Mina sain herilastel kokku neli, Tarieli ühe sutsu.

– September … saabus kõige rohkem kaalunud saadetis –  Lucky Laika uus toode, kuumaalused.

– November … Lucky Laikal on Poolas selline fänn, kes tänuks meie loomingu eest, saatis meile endale kingituse. Aitäh Sulle, Kasia! Ja Soomes selline, kes vaadates mu geiša samurai pilti, hakkas liigutusest ja emotsioonist nutma. Aitäh Sulle, Arita!

Nüüd veel joonistustunnid – neid kogunes 2019 aastal 382. Võrdluseks 2018 – 228,  2017 – 333, 2016 – 550 ja 2015 – 490 tundi. 

– Pilte Lucky Laikale 24 tk

– Pilte Lucky Son of a Bitchile 3 tk

– Pilte Mikale 2 tk

Kokku: 29 tk

Võrdlusekd, joonistasin 2018 – 21 pilti, 2017 – 16 pilti. 

Juhuu, lõpuks ometi ka aasta kokku võetud ja mis muud kui joonistama ja blogima. Kuid, mis kõige tähtsam – nautima oma elu, peret ja tööd! Ilusat kestvat aastat teile, armsad!

Comments closed

Täna on jõululaupäev ja Mika sai täna täpselt kahe ja poole aastaseks. Ta on veel nii väike ja samas juba nii üllatavalt suur ja asjalik! Enne veel kui ta sai 2,5 aastaseks on ta juba mänginud oma elu esimesed rollid. Oleme Tarieliga nii uhked, et meie tütreke on jäädvustatud nii reklaami- kui ka filmilukku. 26. septembril (2019) toimus Soome kinnisvarafirma Lumo reklaamvõte. Eesti agentuur Nordic Face valis Mika väikse tüdruku Maija rolli 🙂 

Kuna oleme Tarieliga suured filmifännid (mina ka endine filmikunstnik), siis mõistagi on Mika võttele saamisel osa sellest, et kogu see kaameratagune maailm tõmbab meid endid. Teisalt tahame Mikale juba varalikult pakkuda huvitavaid elamusi ja seda, et ta õpiks uutes olukordades hakkama saama, et ta julgeks võõraste inimestega suhelda. Tundub, et iseloomult ongi Mika hea suhtleja ja ei häbene kedagi – läheb ja ütleb julgelt: “Tere! Mina olen Mika!” 

Selgus, et selle reklaami jaoks, on vaja Mika juukseid lühemaks lõigata. Kuna Mika mängis tüdrukut, keda näidatakse järk-järgult kasvamas, oli vaja et eri vanuses Maijadel oleks sarnane soeng.

Mul endal oli muidugi kahju nendest väljakasvanud õrnadest beebijuustest. Kuigi millalgi varem olin juba ise neid veidi kärpida tahtnud, sest juuksed olid kuidagi ebaühtlase pikkusega. Siis oli jälle Tarielil kahju hakanud. Nii et me polnudki selle hetkeni Mika juukseid puutunud, tukk välja arvatud. Ja tema kaunid kiharad voogasid üle terve selja.

Mika ise oli väga rahulik ja keskendunud nagu tõelisele filminäitlejale kohane. Kuna olime talle enne ka rääkinud, et juuksur lõikab ta juukseid, siis küllap ta oli selleks valmis. Õigemini tundus, et ta ei teinud sellest eriti välja. Igal juhul vaatas end huviga peeglist ja istus rahulikult ning üsna liikumatult. Niiii tubli tüdruk!!!

Soeng sai ilus! Seejärel tuli kostüümiproov. Kunstnik oli talle valmis pannud kollase sviitri ja roosa pihikseeliku, sukapüksid ja loomanägudega papud valis ta meie asjade hulgast. Kokkuvõttes andis ta Mika välimusele hinnangu: “She looks like candy!” 

Üldse oli kogu võttemeeskond Mikast võlutud. Kõik, kes teda nägid, naeratasid ning nummitasid teda. Mika käitus väga armsalt ja viisakalt. Oli rahulik ja tõsine ning nosis hea meelega krõbuskeid ja ka väikseid kummikomme (muidu anname Mikale vähe selliseid maiustusi). Toit on üks asi, mis Mika täiesti kohale naelutab. Muidugi jooksis ja mängis ta ka, aga vaid seal, kus lubasime.

Üldse olime me Tarieliga ise rohkem ärevil kui tema. Ei teadnud ju täpselt, kuidas ta võttel käitub. Aga väga tore, et Mika mänguema, Kaidi, tuli kohe Mikaga tutvust sobitama. Nii said nad enne võtet tuttavaks ja Mika istus hiljem kenasti Kaidi süles.

Mika puhkab võtte vaheajal … ühe silmapilgu 😉

Veel sätiti Mika rõivaid ja oldigi valmis filmima stseeni, kus väike Maija läheb ema-isaga arsti juurde.

Oeh, meie Tarieliga saime vaid eemal seista ja pealt vaadata ning loota, et Mika ei hakkaks nutma. Selleks olidki meil need kummikommid varutud. Aga me alahindasime oma tütart – ta oleks ka ilma maistusteta ilusti toime tulnud. Võõrastega käitus ta hoopis rahumeelsemalt kui kodus. Ta oli tõsine ja vaikne, justkui tajudes, et nüüd ongi see oluline hetk, milleks kõik need inimesed valmistusid. Kaidi ütles hiljem, et Mika süda hakkas kiiremini lööma küll, kui nad uksest sisse astusid.

Vaatasime monitorilt, mis “arstikabinetis” toimub. 

Tehti umbes 3 – 4 duublit. Ja oligi Mika töö tehtud. Muide, see oli ka tema elu esimene tasustatud töö (palga eest ostsime Mikale aktsiaid). Režissöör tuli meid eraldi tänama ja ütles: “Perfect! She has natural talent!”

Mika täiskasvanud Maijat mängiva Soome näitleja süles.

Meil endil tekkis selline pingelangus, et olime Tarieliga veidi eufoorilisedki 😀 Läksime selle eduka ja piduliku päeva tähistamiseks välja sööma. Seal jooksis Mika muidugi ringi ja tundis end väga vabalt.

Usun, et ta sai sealt hea emotsiooni, sest ta siiamaani räägib, kuidas ta oli filmivõttel ja tegi seal tööd 🙂

Läks mööda vaid paar nädalat, kui meile Nordic Face`st taas helistati ja pakuti Mikale uut rolli. Seekord juba filmis – “O2”. Võtsime ka selle töö vastu, sest see oli veel lihtsam. Vajati väikest tüdrukut perefotole. Ja muidugi võlus ka see põnev spioonifilm 😉

Nii et leidsimegi end 14. oktoobril Tallinna kesklinnas otse filmivõtete keskelt. Estonia Teatri taga filmiti üht tänavastseeni ja meid saadeti kostümeerija juurde. 

Mika tundmas ennast vabalt ja mugavalt tänapäevases outfitis …

… ja Mika tundmas end sama vabalt eelmise sajandi 20ndate outfitis 🙂

Sel korral toimus kostüümi kohendamine juba ilma krõbuskiteta. Mika seisis sirgelt ja rahulikult nagu mannekeenile kohane.

Selgus, et Mikal on selles filmis ka õde, päriselus nimega Tuuli. Koos oli neil lõbus pildistamist oodata.

Filmis kasutatavat perepilti veel avadada ei tohi, sest film pole valmis. Aga ongi põnevam! Ootame suure huviga esilinastust ja muidugi ka uusi rolle meie säravale Tähekesele! Suur-suur aitäh Nordic Face`le, kes Mikale selliseid kaamera-kogemusi pakkus! Väga sujuv ja hea koostöö 🙂

Comments closed

Kirjutasin hiljuti rebasest sõdalasest. Pildist, mille pühendasin Kaisale. Nüüd kinkis Kaisa meile oma raamatu. Raamatu, mis koosneb metastaatilise rinnavähiga inimeste, nende lähedaste ja meditsiinitöötajate intervjuudest. Aitäh!

Raamatu pealkiri on “Me armastame elu!” Pihlakapilt sellepärast, et MTÜ Meeta sümbolikson just pihlamarjad ning mulle väga meedib Klaudia Tiitsmaa joonistatud Meeta logo, …

… mis ilutseb ka raamatu tagakaanel.

Lugesin seda raamatut ja alguses tundus väga raske. Kuid kokkuvõttes mõjus kogumik üllatavalt positiivselt ja lootusrikkalt. Ning Kaisa tõi teiste metastaatilise rinnavähiga inimeste ja nende perekondade ellu taaskord helgust ja selgust. Huvitavad olid intervjuud erinevatest vaatenurkadest, see andis ruumilse pildi.

Ja kõige põnevam veel kujuteldav intervjuu Liidia Koidulaga, kes samuti põdes metastaatilist rinnavähki, millest vist vähesed teavad. 

Nii et soovitan lugeda. Raamat kahjuks raamatupoodidesse ei jõua ning seda saab osta Meeta kodulehelt. Tulu läheb väga ilusaks heategevuslikuks eesmärgiks – korralda haigetele ning nende peredele unistuste päev.

Palju jõudu, jaksu ja sooje kallistusi supertublile Kaisale! 🙂

Comments closed

… ehk kohe, kui hakkas lähenema Mehhiko püha Dia de Muertos, (Eestis tähistame Hingedepäeva), võtsin Siisu pildi taas ette. Nagu popimate piltidega ikka teen, joonistasin nüüd Siisu tumedama poole. See on pilt meie sõsarbrändi Lucky Son of a Bitch`i BFAM sarja jaoks. Inspiratsiooniks oli mulle Santa Muerte ehk Püha Surm, keda tihti kujutatakse pruudirüüs ja kes justkui otsib endale maa pealt kosilast.

Seekord katsin Siisu heleda pea tumeda pärjaga. Mustad lilled loovad hea kontrasti rõõmsavärvilise kimbuga pruudi käes. Õiteks kasutasin muidugi Mehhiko nn surnute lille cempazuchitl`i, meil tuntud kui peiulill (tageetes). Nimelt usutakse Mehhikos, et selle õie tugev lõhn aitab leida hingedel tee tagasi maa peale.

Comments closed

Siisu on üks meie kassivõistluse võitja. Tema jaoks oli Ameerika vanasõna juba olemas – Don`t marry a girl who wants strawberries in January, eesti keeles – Ära võta naist, kes nõuab jaanuaris maasikaid. Nii et otsisin kassi, kellega sobiksid maasikad ja kes tunduks selline enesekindel ja nõudlik preili 😉 

Siisu puhul on veel see lahe, et ta elab Elvas. See paik on meile Tarieliga armas, sest seal saime endale ka kunagi Haiku.

Siisu kena olek ja nägu osutusid aga keerulisemaks joonistada, kui arvata oskasin. Nii et mässasin tema pildiga omajagu (täpsemalt 23 tundi), näitan teile ka kui hädas ma olin. Alustasin nii – tagantjärele näib nagu oleksin joonistanud mitte kassi, vaid ilvest 😀

Esmalt joonistasin talle kätte mets- ja pähe aedmaasikad.

Muutsin näo kuju ümaramaks. Läks sarnasemaks.

Proovisin maasikate asemel maasikaõitest pärga.

Lõpuks siiski loobusin pärjast. Ning kohe pääsesid nii silmad kui ka kimp paremini mõjule. Kuid nüüd hakkas mind häirima kleit oma puhvvarrukate ja mustriga 😉

Tegin kleidi liibuvamaks ja mustri peenemaks.

Lisasin tiaara, …

… ja tegin selle väiksemaks, et see ei varjaks Siisu ümarat peakuju. Puistasin lumehelbeid, tiaara särasid ja andsin kimbule kuma.

Ja valmis ta saigi. Nüüd tean juba, et Siisu pilt meeldib paljudele inimestele ja ta jõuab ka paljudele meie toodetele. 

Selline on Siisu ise. Tervitused talle ja ta pererahvale!

Comments closed

… valisime koeravõistluse teiseks võitjaks, illustreerimaks Egiptuse vanasõna: He who understands music understands the cosmos, eesti keeles – Kes mõistab muusikat, mõistab kosmost.

Otsisime keskmisest suuremate kõrvadega koera. Nii leidsimegi Q, kellel oli lisaks suurtele kõrvadele ka arukas ilme ning ideaalselt kosmose teemaga kokku kappiv nimi 🙂

Armas Q metsas …

… ja mina tema lõuendiga muusikat nautimas 😉

Comments closed

Suvel valmis mul pilt koerafoto võistluse ühest võitjast, husky Norast. Sel korral toetas võistlust ka Platinum koeratoit, kes andis igale võitjale lisaks 5 kg koeratoitu. Nii et kutsad rõõmustasid kindlasti rohkem oma võidu üle. Ja kui tavaliselt valime enne koera ja seejärel lisame vanasõna, siis seekord olid meil kaks vanasõna olemas ning me otsisime sobivaid koeri.

Husky Nora sobis oma vaheda jääsinise pilgu ja jõulise olekuga ideaalselt Albert Einsteini lausele (mis mu meelest kõlab nagu vanasõna): Be a voice, not an echo, eesti keeles – Ole hääl, mitte kaja. Siinkohal me vaidlesime ka Tarieliga. Tema arvas, et see võimsa hääle omanik peaks olema mees, mina arvasin, et maailmas on niigi palju meeshääli olnud. Ning nagu näha, siis naised võitsid 😉 

Traagilise saatusega Amy Winehouse`i look inspireeris mind ja seega tuli Norast rokkstaar.

Vaadake seda pilku, …

… seda stiili …

… ja seda emotsiooni! Nora on kindlasti hääl, mitte kaja!

Nora pilt sobis hästi ka lõuendile!

Comments closed

… on pilt, mille pühendasin oma vaprale sõbrale Kaisa Seinale, kes asutas MTÜ Meeta – metastaseerunud rinnavähiga patsientide aitamiseks. Kaisal endal on ka see raske haigus. Imetlen teda, sest ta teeb ja jõuab rohkem, kui enamik terveid inimesi, aidates teisi ja olles seejuures nii positiivne. Minu meelest on ta tõeline sõdalane!

Pihlakad pildi taustal viitavad Meeta sümbolile, pihlakakobarale. Vanasõnaks “Star Treki” rahva Klingoni ütlus – Today I am a worrior, eesti keeles – Täna olen sõdalane.

Kaisa eestvedamisel istutati 13. oktoobril Löwenruh parki ka pihlapuu. Fotod: Jana Mätas

Kaisa pidas kõnet, …

… Kristi Kool, kehastunud Lydia Koidulaks (kes suri metastaseerunud rinnavähki), luges Koidula luulet …

… ja muidugi oli pargis niisama ka mõnus olla. Tundus nagu oleks kogu päike alla pargi vahtrapuu lehtedesse langenud, kuigi ilm oli kohati pilvine ja kõledavõitu.

Kaisa kinnitas kõigile kohaletulnutele rinda sellesama rebase sõdalase märgi. Andku pihlapunane jõudu ja vaprat meelt kõigile meetadele!

Comments closed

Kaua pole ma ühtki oma joonistust lisanud. Nii et hakkan seda nüüd järjest tegema, sest joonistanud olen vahepeal päris palju. Oma järge on tükk aega oodanud jõehobu-mammi, kellest valmis pilt juba maikuus. Illustreerisin seekord Hiina vanasõna – A person without a smiling face must never open a shop, eesti keeles – Naeratuseta inimene ei tohiks kunagi poodi avada.

Pildiga oli selline lugu, et mõttes oli see juba ammu, kuid ikka ei riskinud teha. Oli nimelt selline vähe karmim idee. Vanasõnaks – If mama ain`t happy, ain`t nobody happy. See Ameerika kantrilaulust tuntuks saanud fraas tähendas minu ja Tarieli jaoks, ilma et oleksime seda isegi omavahel arutanud, et on mingi mammi a la nagu mammi filmist “Siin me oleme”, kes pole mitte kunagi mitte millegagi rahul. Ning see tähendab, et rahul ei saa olla ka mitte keegi teine, kuna seesama mammi rikub kõigi teiste tuju oma mossis olekuga. Võtsin julguse kokku ja joonistasin üsna kurja olemisega jõehobu.

Kuid siis hakkasime uurima ja selgus, et see vanasõna tähendab enamiku inimkonna jaoks hoopis seda, et kui ema ei ole õnnelik, ei saa ka lapsed ja ülejäänud pere õnnelikud olla. Nii et esimest korda meie Vanasõnade sarja ajaloos – joonistasin ma pildi ümber, enne otsisin muidugi sobiva vanasõna mossis jõehobule. 

Enne nägi pilt välja selline. 

Comments closed

… esimest korda lasteaeda. Eks see oli mulle üks suur vabaks laskmise ülesanne. Lasta tal minna, sest ta on seisnud juba pool aastat erinevate lasteaedade värava taga, jälgides seal mängivaid lapsi ja küsides meilt paluvalt: “Kuna?” Mulle ikka tundub, et ta on nii väike. Isegi kui ta vahepeal mänguhoos äkki peatub, end armsalt minu poole kallutab ja rahustavalt ütleb: “Ära muretse, emme! Meil on kõik hästi!”

Neil ja veel nii paljudel hetkedel näen ma temas Tarielit. Mika on heatujuline, arukas, asjalik, väga uudishimulik ja ka üsna jäärapäine laps. Need omadused on tal Tarielilt, aga tal on ka minu jutukus, väga hea mälu, ettevaatlikkus ja pehmus. Ikka muretsen, kas ta saab seal hakkama. Meie kumbki Tarieliga lasteaias ei käinud ja vb seetõttu oli kooliminek mulle üsna suur šokk. Ma nimelt polnud väga palju lastega suhelnud ja nö enda kohta “karjas” otsima pidanud. Tarielil samas, polnud probleeme, kuid otsustasime, et anname oma tibule siiski võimaluse igapäevaselt omavanustega olla ja areneda. Suhtlemine, nii suurte, kui väiksete inimestega, talle meeldib. Ka igal hommikul samal ajal ärkamine on osutunud meie kõigi jaoks heaks. Lasteaed asub meie kodust kahe minuti kaugusel, nii et me ei pea õnneks väga vara ärkama. Kell 8 oleme kõik kolmekesi vannitoas ja peseme hambaid, et hommikust süüa ja kell 9 lasteaeda jõuda. Muidu ikka uimerdasime ja tõusime kauem. Nii saame ka ise Tarieliga rutem oma tööde kallale asuda. 

See postitus algas mul 2. okt., praegu on 12. okt., sellepärast saan juba kirjutada, kuidas Mikal läinud on. Esimesel viiel päeval läks kõik ülihästi – Mika ei jõudnud uut lasteaia-päeva ära oodata ja kodus rääkis sellest palju. Pigem ei tahtnud ta sealt ära tulla. Kuuendal päeval tuli nutt, mis küll rühmaruumi jõudes kohe katkes, sest ta suunati otse maalima. Ka ülejäänud päev möödus hästi ja talle järgi minnes, tuli mulle vastu rõõmus Mika. Pärast lasteaeda pidime ta veel vanaema juurde viima. Seal teatas Mika, et ta ei taha olla ei vanaema juures, ega kodus, vaid viidagu ta kohe lasteaeda tagasi. Kuid me tegime nii nagu õpetaja soovitas ja jätsime ta järgmisel päeval koju puhkama. Ühesõnaga mulle tundub, et lasteaeda minekuks oli Mikal õige aeg ja kindlasti kogeb ta seal rohkem ja huvitavat, kui vaid meiega kodus olles. Ilusat lasteaiateed Sulle, mu kallis numpsik! 

Comments closed