Mul on alati hea meel “Tähekesele” joonistada 🙂 See ajakiri on mulle ju lapsepõlvest peale nii eriline ja armas olnud. Ütlemata uhke tunne oli astuda 2013. aastal ka ise “Tähekese” kunstnike ridadesse!
2020. oli armastatud lasteajakirjale tähtis aasta, sest täitus 60. aastat esimese numbri ilmumisest. Kõigil selle aasta väljaannete kaant ehtis see uhke number. Jaanuaris toimus ka sünnipäevapidu, kus palju autoreid ja illustraatoreid koos. Nii hea, et saime veel enne kriisi saabumist kõik koos ühe ilusa peo pidada.
Ilona Martson, “Tähekese” peatoimetaja, valis selleks aastaks minu piltidest välja lumekaku detsembrikuu jaoks, kus kõigi südant täidab lumeootus. Aitäh Ilona!
Nii lahe, et aastate jooksul on minu pilt juba viiel “Tähekese” kaanel 🙂
Kummaline küll, aga sellel 2020ndal – kogu maailmale nii keerulisel aastal – on meil olnud parim suvi, nii ilma kui puhkuse osas, ja nüüd parimad jõulud! Mika ütles juba 23. detsembri õhtul kui tõime kuuse tuppa, hõisates: “Need on parimad jõulud!!!” Ja tal on tuline õigus! Sellel hetkel tundsime Tarieliga, kuidas meis võttis maad eriline rahu ja kohe-kohe saabuva puhkuse ühtaegu ärev ja malbe surin. Ehtisime selle imeilusa kahara tiheda ja üldse vist elu täiuslikuma kuuse ära. Ja see sai veel täiuslikum! Riputasime ehteid nii suures üksmeeles, et selles oli midagi meditatiivset. Justkui oleks iga ehe leidnud kuusel just talle mõeldud koha – täielik zen. Mika kepsles rõõmsalt ümber meie kui me paelata ehetele kinnitusi seadsime ja hõiskas aegajalt: “See on parim!” või “Elu parimad jõulud!” Ja ma tundsin, kuidas mu süda õnnest paisub.
Selle aasta jõulude eel oli kõik teisiti kui tavaliselt. Varasematel aastatel oleme enne jõule ikka nii hõivatud poodide varustamise, tellimuste täitmise ja laatadega, et kui jõulud jõuavad, siis oleme omadega täitsa läbi. Ei jõua me jõulude ajal eriti miskit teha peale puhkamise. Aga sel aastal ei olnud poode, mida varustada ja laatu, kus olla. Õigemini meie otsustasime mitte laatadele minna, et vältida kontakte ja nakkusohtu. Seega jäid vaid veebipoe tellimused ja meie just enne jõule valmis saanud raamat. Selle signeerimine, pakkimine ja hooandjatele saatmine oligi meie põhitegevus. Ja kui see tehtud, olimegi vabad ning saime alustada oma jõulutoimetusi. Meil polnud ka survet kuskile minna. Õigemini – oli keeld kuskile minna 😀 Ning see sobis meile ideaalselt. Tekkis nii mõnus oma kodusesse kookonisse pugemise tunne. Meie oma jõuluvaakum!
Lisaks ilusale jõulupuule oli meil ka kaunis jõulutähest ja ratsuritähest koosnev potilillede seade, mille ema mulle sünnipäevaks saatis, kuid mis õitseb ja kaunistab meie aknalauda siiamaani 🙂
Sel aastal jõudsime jõulupakid oma lähedastele juba enne jõule kohale saata, tavaliselt saame sellega toime alles millalgi jaanuaris. Ma saatsin sel korral isegi jõulukaarte lähematele ja kaugemate sugulastele.
Jõululaupäeval küpsetasin ahjus valmis kaks puuviljaleiba ja kana. Ning Tarieli ema, Helgi, tuli meile külla. Tema on kogu selle aja jooksul hoidnud ka Mikat. Nii et temaga oleme me üks perekond. Ja nii ka jõuluõhtul. Enne pidusööki tuli aga kõige oodatum külaline – jõuluvana. Tarieli teda kahjuks ei näinudki, sest pidi minema töö asjus lattu. Mika esines jõuluvanale eeskujulikult 🙂 Ei häbenenud, vaid laulis, luges luuletusi ja tantsis julgelt! Ning jõuluvana oli lahke – ta tõi Mikale lausa seitse pakki. Lisaks olid veel pakid maavanaemalt ja Varpolt. Ka minul ja Helgil aitas Mika hea meelega jõuluvanalt kinke lauluga välja lunastada.
Lõpuks tuli ka Tarieli tagasi koju ja siis istusimegi lauda ja nautisime imemaitsvaid roogi. Minu leib sai palju kiitust 😀
Järgmistel päevadel magasime kaua, käisime väiksel rabamatkal ja vaatasime Mikaga koos palju lastefilme ja multikaid, mida pühade puhul näidati. Mind liigutasid kõige enam “Frozen 2” ja vanad multikad pingviinipoeg Lolost 🙂
Mika räägib mulle peale Elsa multika vaatamist hella häälega: “Emme, kui minu sünd Sulle peale tuli, siis ma muutsin sinu juuksed mustaks! Mul oli see võime …”
Tõesti – nii see oli, peale Mika sündi muutus mu juuksevärv kastanpruunist, selline toon nagu Mikal sellel fotol, süsimustaks. Juuksed olid kogu selle aja (1a7k) kui Mikat imetasin, väga tihedad, üleni musta värvi (kadusid ka esimesed hallid juuksekarvad) ja tundus nagu ei kukuks ühtki karva peast, vaid kasvaks neid aina juurde. Nüüd on juuste tekstuur sama, mis enne Mikat, aga nende süsimust värv on säilinud. Kuid nüüd koob aeg sellesse hooga ka hõbedat juurde.
Mika tuleb hommikuhämaruses meie voodisse. See on aeg, kus tema rohkem räägib ja meie pooleldi suigume ja kuulame rohkem. Korraga ütleb Mika muu jutuvada sees peale mõttepausi:
Mika: Jõuluvana oli muidu lahe, ainult tal olid nagu imelikud silmad? Meie Tarieliga: Millised silmad tal siis olid? Mika: Sellised inimese silmad. Tarieli: Aga millised silmad tal siis oleksid pidanud olema? Mika: Noh, sellised toredad!
Tean, et jõuluvana silmad on imelikud ja toredad üheaegselt, sest aastal 2016 kohtusin ka mina temaga. Tema ilmumine mõjus minu silmadele nii, et neist hakkasid rõõmupisarad voolama. Mika oli tillukese Sarvemakaronina juba mu kõhus olemas 🙂 Ahhh, ilus mälestus!
Mika täna enne lasteaeda minekut: “Emme! Homme kui su sünnipäev on, siis sa võid soovida kõike … ainult mitte ükssarvikut või poni, muidu läheb asi hulluks!” 😀 #hommeonmusünnipäev
Vaid päev peale seda kui tšehhi mees, David, oli lasknud minu joonistatud pesukaru endale käele tätoveerida … Olin veel eilsest üllatusest kantud kui korraga kirjutas mulle meie fänn Soomest, kes oli pesukaru tätoveeringust vaimustuses ja küsis, et kas ta võib endale jaapani pika pildiga tatoo teha. Muidugi võib! Ülilahe emotsioon jätkus 😀
Ta oli sama elevil kui ma ise ja ta ütles, et kuidas ta küll ise varem selle peale ei tulnud. Meil oli temaga väga eriline tutvumine, mida siiani meenutame. Eelmisel aastal olin suures laadamelus (Mardilaat) meie asju müümas. Äkki jäi kõik vaikseks. Üks naine võttis kätte mu pildi. Ta lihtsalt vaatas seda, naeratas ja ta silmist hakkasid voolama pisarad … Ka minu silmad läksid märjaks. Pildil oli jaapani pika ja naisel oli Jaapani nimi – Arita. Selline hetk, selline pilt …
Ja nüüd sündis sellest emotsioonist ka kaunis tätoveering. Arita lasi selle alla ka minu nime tätoveerida. Vau! Nüüd on maailmas olemas juba kaks inimest, kes kannavad mu pilti endaga alati kaasas. Väga võimas ja uskumatu tunne siiamaani!!! Aitäh!
