Skip to content

Olivia blogi Posts

Mika 3. sünnipäev

Seekord oli Mikal lausa sünnipäevanädal. Alustasime tema tähtsa päeva tähistamist juba 19. juunil, mil ta viis maasikaid ja muud maitsvat lasteaeda. Seejärel tegime tema sünnipäeva eelõhtul 23. juunil mere ääres mõnusa pikniku. 24. juunil sõime kodus torti ja Mika sai küünlaid ära puhuda ning sünnipäevapidu koos külalistega toimus Stroomi rannas 27. juunil. Just viimastel päevadel oli jõudnud kohale esimene tõeline suvekuumus.

Ikka nii tore on, et Mika otsustas sündida nii mõnusal ajal! Ja tore, et see pidu ikkagi toimus, sest jälgisime ja ootasime tükk aega, enne kui julgesime selle siiski korraldada. Õnneks on juba paar nädalalt viiruse levik Eestis hästi kontrolli all ning meie 16 osalejaga pidu õues oli igati ok.

Mika kutsus sünnipäevale mõned oma lasteaiasõbrannad (sest poistega ta ei mängi – tema sõnad) ja muidugi oma õetütre, Ricarda. Poiss ja tüdruk Mikast vasakul on meie sõprade lapsed.

Mika sai oma pidupäeva puhul mitu õhulendu – siin lennutab teda onu Varpo.

Vanaema Helgi hoiab Mikat hoolsalt ja pigem ikka kahe jalaga maa peal.

Tarieli oli taas mängude juht nagu eelmisel aastal. Ja võitjad said muidugi vahvaid auhindu.

Kuid ilm oli tõesti kordades palavam kui eelmisel aastal, sellepärast oli hea olla rannas, kus tuju tulles sai kohe minna ja end mõnusalt jahutada. Lapstele polnud vaja vette minekut mitu korda pakkuda. Nii ka mulle ja mu veelembesele õele. Igal juhul oli merevesi niiiii kosutav!

Õhtu saabudes kuumus taandus ja oli lihtsalt pehmelt lämbe. Nii et tegime veel grupipildi ja hakkasimegi vaikselt asju pakkima. Varpo on hetkel kaamera taga.

Nagu igal aastal, nii joonistasin ka seekord Mikale pildi tema kõige olulisemast sündmusest. Selleks oli kindlasti lasteaeda minek. Muidugi mõjutas teda ka viirus, kuid lasteaed avas Mika jaoks täiesti uue, laiema ja iseseisvama maailma koos õpetajate ja sõpradega. Ta muutus asjalikumaks, julgemaks ja veelgi jutukamaks. Saadame Tarieliga Mikat hommikuti kordamööda lasteaeda. Kui on Tarieli kord, siis ma alati vaatan, kuidas nad lähevad.

Lasteaed Päkapikk asub meie kodust umbes viie minuti kaugusel. Üle Sõle tänava sebra juhatab Berliini Ampelmann. Berliin on esimene välismaine linn, kust Mikal on selged mälestused ja millest ta räägib, et tahab sinna kindlasti tagasi minna. Ampelmann on liikluspsühholoog Karl Peglau ideel loodud karakter, kes aitab Berliini valgusfoorides liiklust reguleerida. Nüüd õpetab ta ka Mikat sõiduteel ettevaatlik olema. Neil Tarieliga on temast laul: “Kui Ampelmann on punane ❤️, siis paigal püsime, kui Ampelmann on roheline 💚, siis edasi kõnnime!”

Kõnni julgesti edasi, mu kallis väike-suur imetore inimene! 3. eluaastani oled Sa rõõmsalt ja hoogsalt jõudnud. Nüüd muudkui edasi, mu kallis-kallis Mika!

Leave a Comment

Väike kirurg

Viirus on jätnud jäljed meie harjumustesse. Mika peseb käsi nagu väike kirurg 😊 Seebitab kõigepealt korralikult käed, seejärel peseb vilunud liigutusega eraldi pöidlad, sõrmevahed, sõrmeotsad ja lõpuks randmed. Tarieli õpetus.
Ma ise olen kogu elu suur käte-pesija olnud (väiksena ütles mu arstist ema ikka, et vahepeal võiksin käed ka pesemata jätta), kuid nii hoolikalt ja metoodiliselt pole ma seda kunagi teinud.

Leave a Comment

Hea Laps

Minu hea laps samanimelise ajakirjaga, kaanel mu Pöial-Liisi pilt ja sees miniintervjuu minuga 🌸

Leave a Comment

Opossum

See pilt jääb mulle alati tähistama üleminekut uude reaalsusse. Joonistamist alustasin 19. veebruaril “vanas heas maailmas” ja pildi lõpetasin 17. märtsil “uues karmis maailmas”. Sellest pidi tulema lihtsalt veidi naljakas ja kevadiselt lootusrikas pilt. Pilt, mis tähistab peatselt saabuva rohelise laine ootust, laine mis uhub üle halli maa, kõikvõimalikud õied vahuks harjal. Kuid selles uues olukorras, kus tuli hoopis haiguse- ja hirmulaine, pidi see pilt olema veel tohutult lootusrikkam ja naljakam.

Sarjas “Breaking Bad” küsib Jessie viidates Iiri perenimedele: “Possum. Since when did they change it to opossum? Opossum makes it sound like he’s Irish or something?” Seda sarja vaadates ja seda lauset kuuldes, tekkiski idee joonistada iiri rahvariietes opossumist pilt, mis illustreeriks iiri vanasõna. The older the fiddle the sweeter the tune ja eesti keeles – Mida vanem viiul, seda kaunim kõla – on pühendatud kõigile iirlastele tänaseks Püha Patricku päevaks. See päev on mulle armas olnud juba teismeeast kui lugesin M. Mitchelli “Tuulest viidud” (mida armastasin juba 13-aastaselt) raamatu järge A. Ripley “Scarlett”. Minu silme ette kerkisid kõik need rohelised väljad ja ristiheinalehed ning vaimustunult riietusin 18. märtsil (Püha Patriku päeval) alati rohelisse. Nii et panin siia pilti kogu selle päeva värviilu ja rõõmsa värskuse.

Ja selle pildiga kõlavad kokku ka minu kallile vanaemale nii armsad Ernst Enno luuleread: “Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad, tuul mängib lillelõhnaga …”

Leave a Comment

Kallis mai!

Tahaksin käia veel sinuga koos mõne sammu,
enne kui laguneb tee …

… enne kui õied on mullale loovutand ammu
karikais lõhnanud mee …

Kunagi kordasin seda Artur Alliksaare lootuse-luuletust mõttes sadu kordi. Kunagi kui mu süda oli murdunud, siis need read lohutasid mind, sest ma mõistsin, et keegi on veel just samamoodi tundnud.

Täna mõtlesin, et kuidas ometi saaksin ma tagasi hoida maikuu möödumist. Veel vaid üks päev ja ta ongi jälle läinud, tema, minu lemmikkuu … Nii hiilisidki mõttesse need Alliksaare read: “Tahaksin käia veel sinuga koos mõne sammu …” Oh kui väga ma tahaksin!

Ma olen mais alati veidi pöörane – jooksen ringi ja imetlen kõiki puhkevaid õisi ja muidugi nuusutan, nuusutan neid. Piibelehed, sirelid, toomingad, tulbid … Mulle meeldib eriti aeg kui kastanite õieküünlad pole veel süttinud – nii ilus kumisev ootus. Ja kui puulehed ei ole veel oma täismõõtu saavutanud – nii ilus värv. Olen sooja ilmaga nii kaua väljas kui vähegi võimalik (Mikaga on hea kaua väljas olla, sest talle meeldib seal ka). Ahmin endasse jahedate ilmade värskust ja kevadvihma niisket rohelist (see pole võrreldav sügisvihmaga!) Ja muidugi valgus. Vaevalt saab päike punastades loojuda kui juba kumab koht, kust peagi on näha teda tõusmas. Tunnen kuidas see mu kehasse imbub ja mind kosutab.

Kuid selle aasta maikuu kohal on vari. 2. mail pidime panema magama oma kalli Varivalge, meie Haiku. Oli nii südantlõhestav – terav valu. Pisarad ei lõppenud ja kodu tundus nii tühi. Nüüd on sellest jäänud vaikne nukrus ja igatsus. Kirjutan Haikust kunagi pikemalt. Praegu veel ei jaksa.

… siis mulle lämmatav-sügava, sumeda suike
tardumus nii palju valu ei tee …

Leave a Comment

Shibad samuraid

Shiba nimega Hatchi oli meie koeravõistluse viimane võitja, kellest veel pilt joonistamata, nii et võtsin selle pildi kohe aasta alguses käsile. Joonistus valmis veebruaris. Mind inspireerivad väga jaapani vanasõnad ja kultuur üldse. To teach is also to learn – eesti keeles – Õpetamine on õppimine. Kuna shiba inu on jaapani tõug, sobisid koer ja vanasõna kohe ideaalselt kokku. Mu meelest väljendab samuraiks olemine ja selle staatuse edasiandmine kõige paremini õpilase ja õpetaja suhet.

Hatchist sai armsa kutsikana innukas õpilane, õpetaja tegelaskuju on väljamõeldud täiskasvanud shiba.

Ja selline on ülinummi Hatchi ise. Te lihtsalt vaadake tema uudishimulikke silmi ja tähelepanelikku olekut – kindlasti on ta väga õpihimuline. Kuigi shiba inu on ka parajalt isepäine koer. No igal juhul tõeline samurai!

Selline numpsik oli Hatchi kutsikana.

Leave a Comment

Pipi Pikksukk

Mika laulab Pipi laulu: “Pikksukk Pipi mina! Nimi on mul kena, kringleid juurde ma ei lisa! … Kes küll on mu ema? Nõutud on ka tema …” 🥰 #pipipikksukk75

Leave a Comment