Olivia blogi Posts

Kevad on mu lemmikaastaaeg, on kogu aeg olnud. Ja täitsa juhuslikult on just siis mu kõige kallima, Tarieli, sünnipäev : )

Kevad toob endaga alati veel mõned ilusad asjad kaasa. Ma tean, et need tulevad igal aastal, aga ikka üllatun ja rõõmustan iga kord. Näiteks ülased ja õitsvad jänesekapsad Kase pargis, ….

… või kaselehtede sahin, mida kuulsin täna esimest korda (lehed on nüüd juba piisavalt suured) ja väike kraav, mis kevadeti täitub veega.

Ning isegi salatipakist võib leida võõrasemasid ; ) Oh, see imeline kevad!

Comments closed

Nii, vahepeal olen ma päris pikka aega mitu pilti sahtlisse joonistanud ja ka praegu veel ei saa neid teiega jagada. Kuid loodetavasti millalgi ikka : ) Jah, kõik need salajased pildid on Lucky Laika uute sarjade ja toodete jaoks mõeldud. 

Aga veel üks kiisu pilt Vanasõnade sarjast on jäänud blogisse lisamata. Modelliks on valge kass nimega preili Sofi (just nii tema omanik Margareth kirjutas) ja seetõttu kujuneski pilt selliseks daamilikuks ja vanasõnaks – Sile kass, teravad küüned. Kass Sofi pidi olema väga iseteadev ja uhke. Nii et kaalusime ka vanasõna – Vaga vesi, sügav põhi. 

Sofi võitis meie Camorkas korraldatud kassiportree võistluse.

Comments closed

Sel aastal täiendasime Vanasõnade sarja kasside ja koertega. Koeri juba tutvutasin allpool, nüüd on kasside kord. Esiteks punakat karva kass nimega Brunna. Tema on mu õe pere kiisu. Pildi idee sündis sellest, et Veiko ütles kord, et küll oleks lahe kui Brunnast ka pilt joonistataks ja siis ma Dinnu sünnipäevaks joonistasingi : )

Kuna Brunna kerkis mu silme ette postiljoni vormis, siis oli vaja leida sinna juurde sobiv vanasõna. Sellega oli veidi keeruline, sest sobivaid vanasõnu väga polnud. Kuid siis tuli mulle tänaval vastu üks naine paari väikse paberkotiga. Ja mulle tuli kohe pähe lause – Parimad asjad tulevad väikestes pakkides. See pole küll eesti keeles päris kasutuselolev vanasõna, kuid inglise keeles küllalt tuntud – The best things come in small packages.

Mõtlesin, et Brunna pildi puhul näitaks ka, samm-sammult kuidas ma loon ühe pildi tausta.

Kasutan enda tehtud fotosid, faktuure ja maalitud pindu. Postiljonile tausta tegemiseks sain inspiratsiooni udusest hommikust Inglismaal. Kujutasin, et kirjakanda tuleb kuskilt kaugelt ning et tekitada tunnet kaugusest, oli vaja silmapiiri. Võtsin pildi suvisest Stroomi rannast …

Udususe lisamiseks võtsin järgmise pildi sügisesest piimanõgesest Emajõe ääres.

Faktuuri lisasin fotoga härmatisest, mille pildistasin ühel külmal novembripäeval Pelgurannas ühe auto kapotil.

Need kolm pilti kokku pannes ja läbipaistvaks muutes, sain järgmise tulemuse.

Nüüd oli vaja lisada veel veidi udu ja hallust ja taust saigi valmis.

Muidugi lisasin lõpuks ka postiljoni ; )

Modell Brunna koos temast loodud taiesega.

Comments closed

Head sõbrad tellisid minult oma väiksele tütrele joonistuse. Soov oli neil juba siis, kui laps veel sündinud polnud, aga head ideed mul veel polnud ja leppisime kokku, et kingin pildi siis, kui tüdrukuke saab 1-aastaseks. Lapsuke sündis ja sirgus, aga head ideed mul ikka polnud. Last ennast ma joonistada ei tahtnud, sest ma ei ole väga hea portreteerija ning suvalist tüdrukutirtsu kujutada ka ei soovinud. Tahtsin, et see pilt oleks kuidagi just temaga seotud ja tähendaks midagi.

Tüdrukukest hakati hellitavalt Käbiks hüüdma (tema perekonnanimi on Mänd). Ja sellest nimest pildi idee lõpuks sündiski. Jalutasime Tarieliga ja arutasime taas, mida Käbile joonistada, kui korraga tuli Tarielil hea mõte: “Joonista kolm käbi, sellisele piklikule formaadile.” Kohe kui ta seda ütles, tekkis pilt mu silme ette ja tahtsin ruttu joonistama hakata : ) Otsisin huvitavad käbid välja ja asusin tööle. Lahedaid käbisid on niiii palju! Siin on need kolm, mis ma välja valisin:  Eestis kõige levinum Harilik mänd, põneva kuju ja värviga Siberi mänd ja Jaapani must mänd.

Käbi vanematele see pilt väga meeldis. Loodan, et meeldib ka Käbile endale : )

Comments closed

Vahepeal said mul valmis kaks “Vanasõna” sarja pilti, millest veel blogis pole jõudnud kirjutada. Mõlemad pildid on koera-portree võistluse võitjatest, Peetrist ja Jooramist. Kuna me Tarieliga ei suutnud piirduda ühe koera valimisega (mopsi-preili Belladonna võitis ka), siis valisime veel kaks koera, kes mõlemad on ülilahedad!!!

Esmalt joonistasin pildi Peetrist. Kohe kui Peetri pilti nägime, teadsime, et lenduri univorm sobib talle ideaalselt. Ta silmavaade oli nii aval ja uudishimulik. Ning vanasõna sinna juurde klappis ka kohe – “Julgete päralt on maailm”.

Peetri perenaise Annika sõnul iseloomustab see pilt tema neljajalgset sõpra väga hästi. Ta rääkis meile ka Peetri loo. Koer leiti maantee äärest mahajäetuna. Annika nägi, et Peetril oli raske minevik ja tema südametunnistus ei lubanud viia koera varjupaika. Ta tõi koera hoopis enda juurde elama. Peetrit ootasid seal ees kaks sõbralikku labradori : )

Läks aega, aga tasapisu sai Peeter oma hirmudest üle ja mõne aja pärast avanes tema väike, kuid vapper süda. Seepärast tunduski, et Peeter võiks olla lendur. Ehk tegelane, kes on julge ja vaatab kindlameelselt tulevikku.

Tundub, et ka Peeter ise on oma portreega rahul : )

Ja siis Jooram. Tema fotot nähes, polnud kahtlust, et sellest peab pilt saama, sest see oligi juba valmis pilt. Kõik oli paigas – pilk, poos, ühesõnaga kogu kompa : ) Vanasõna valisime ka Joorami oleku ja poosi järgi – “Tark ei torma”. Tundub, et see sobib Jooramiga kenasti kokku. 

 On nii hea meel, et meie “Vanasõnade” sari täienes piltidega koertest, sest lahedaid kutsasid on nii palju ja on tore kui mõned neist saavad pildile jäädvustatud! Aitäh koeraomanikele, kes oma hoolealuste fotosid ja lugusid meiega jagasid : )

Comments closed

Aasta algas meil Tarieliga väga kunstilembeselt – jaanuari alguses külastasime juba 12 kunstinäitust. Iga järgneva kuu kohta üks näitus ; ) Nu loodetavasti jõuame siiski ka edaspidi näitustele. Aga jaanuari algusesse sattusid lihtsalt mitmed head kunstisündmused kokku. Kõikidest pilte ei teinud, kuid mõned eredamad hetked jäädvustasin. 

Alustasime KUMUst “Kunsttööstuskoolist kunstiakadeemiaks. 100 aastat kunstiharidust Tallinnas”. Sealt jäädvustasin vaid ühe pildi, mis kõige rohkem hinge läks. Foto EKA sööklast, kui palju õnnelikke, naljakaid ja alati maitsva söögiga hetki seal veedetud sai. Arvan et kõik, kes on EKA sööklas käinud teavad, millest ma räägin.

Ja siis art deco näitusele (samuti KUMUs) “Pidu sinus eneses” – mood Aleksandr Vassiljevi kogust. Sellel näitusel oli tõeliselt palju rahvast. Inimesed lausa tunglesid rõivaste ja aksessuaarikapikeste juures : )

Oli ka ilusaid asju, mida vaadata, mõned asjad olid väga kenad. Kuid kahjuks olid paljud aksessuaarid ajahambast puretud ja jätsid veidi väsinud mulje. Nii et nende puhul võis vaid aimata kaugete aegade tuhmunud sära.

Laheda kirjaga karbike – ilmselt puudritoos.

Üks lemmikkomplekt.

Ilus tikand.

Ja muidugi kõigi tüdrukute lemmik – pruutkleitide nurk.

Järgmisel päeval külastasime ülejäänud kümmet näitust. Alustasime Eesti Disani- ja Tarbekunstimuuseumi Prantsuse lauanõude näitusega “Kaetud lauad”. Eriline lemmik oli pääsukestega hommikusöögikomplekt.

Vahepeal veel mõned näitused, mida ei pildistanud. Ja siis Tallinna Kunstihoonesse Aili ja Toomas Vindi maalinäitusele “Kunstniku jalajälg”. Mina läksin sinna rohkem Aili Vindi merd vaatama, kuid sattusin Toomas Vindi säravatest maastikest lausa vaimustusse. Kuid pole midagi öelda – mõlemad maalijad on väga tugevad omal moel. 

Väiksena vaatasin tihti vanaema suurde raamatuvaramusse kuuluvat kunstiraamatut, kus sees olid ka Aili ja Toomas Vindi pildid. Sealt oli üks minu lemmikuid see Aili Vindi värvikompositsioon.

Toomase tööde värvid tundusid mulle raamatulehtedel kuidagi liiga toored. Kuigi ma tol ajal seda kindlasti nii sõnastada ei osanud. Kuid nüüd nägin neid värve tõeliselt originaalmaalil ja need rabasid mind. Nii säravad, nii imelised!

Täpselt sellisel kevadhommikul olen ka mina Tallinna kesklinnas kõndinud – need värvid, valgus ja tunnetus on just need õiged!

Hop Galeriis oli Aet Ollisaare näitus “Mälestused tulevikust”.

Tallinna Kunstihoone galeriis oli Peeter Alliku näitus “Need tomatid ei mädane”. Väga produktiivne ja hea tehnikaga kunstnik!

Ja Disani- ja Arhitektuurigaleriis oli Piparkoogimaania. Teemaks oli sel aastal “Mänguasjamuuseum”. Triin Paumer oli küpsetanud läbi aegade armastatud lauamängu “Tsirkus”. Nii tore!

Nii et sellised kirjud elamused näitustelt.

Comments closed

Elina Kasesalul valmis eelmise aasta lõpus väga lahe noori Eesti illustraatoreid tutvustav raamat. Ta kogus kaante vahele 47 kunstnikku ja 311 pilti, nende seas ka minu tööd. Selline raamatut oli paljude inimeste meelest Eesti raamatuturul puudu ja seepärast plaanib Elina sellele juba ka järge. Suur-suur tänu Elinale võimsa ja ilusa töö eest ning jõudu teise osa koostamiseks. Ja kummardus teistele illustraatoritele suurepärase seltskonna eest! 

Tuleb pika pildireaga postitus, sest lahedaid töid oli nii palju : ) Kaanepildiks on Elina Kasesalu teos.

Minu leheküljed on sellised.

Ja sellised.

Mõningad minu lemmikud: 

Andres Aarik

Bruno Palmiku Brad Pitt alias Lt Aldo Raine – täielik lemmik! Tuli tahtmine vaadata uuesti filmi “Inglourious Basterds”.

Alvar Reisner

Elina Kasesalu

Ulla Saar

Elina Sildre

Angela Pilliroog

Gerda Märtens

Joonas Sildre

Aleksander Rostovi pilt, üks mu lemmikuid. Nii maaliline ja võimas!

Peale raamatuesitlust signeerisime vastastikku raamatuid ja poseerisime ; ) Need neli viimast fotot on Evert Palmetsa tehtud. 

Nii et soovitan tutvuda selle laheda ja mahuka raamatuga!

Comments closed

Jõulud ja vana-aasta õhtu on möödas, kuid pidulik meeleolu püsib ja miks mitte selles veel mõnuleda. Käisime peale jõule heal sõbral, Rital, külas ja saime veel ühe sõõmu jõuluhõngu. Rita ikka oskab kuuske ehtida ja tõeliselt maitsvat jõulutoitu valmistada. 

Kuuseehted oli ta sel aastal valinud pehmetes pruunides toonides – nii et hästi sobisid kokku kitseke, …

… suhkrukringel, …

… ja hõbedased klaaskuulid.

Rita oli seekord meie jaoks lausa menüü koostanud. Nii peen! Ja märgake detaile – menüüd hoiab külmkapil Lucky Laika magnet : )

Lisaks lahedale õhtule ja imemaitsvatele söökidele sain Ritalt ka imelise kingi. Mišaga prossi. Ma olevat talle kunagi rääkinud, et nägin kellelgi olümpiakaruga prossi, mis oli nii lahe. Karuke meeldib mulle eriti seetõttu, et ta sündis minuga samal aastal – 1980. Ja Rita olevat rääkinud sellest oma emale, kes oma märkide ja prosside seast selle välja otsis ning tütre kaudu mulle saatis. Olin nii liigutatud, seda enam, et ma polnud isegi soovi avaldanud seda omada. Aitäh, armsad! 

Oli pikk ja ilus õhtu : )

Comments closed

Kirev ja sündmusterohke aasta on jõudnud oma viimasesse pidulikku päeva. Ja mina jätkan eelmisel aastal alustatud traditsiooniga teha aasta lõpus oma loometööst üks väike kokkuvõte. 

Kui eelmine aasta 2013 oli erakordne selle poolest, et sel aastal olin esmakordselt täielikult vabakutseline illustraator (2012 lõpetasin töö Tartu Kunstikoolis ja olin vabakutseline vaid pool aastat ;)). Siis selle 2014 aasta pühendasin peaaegu täielikult Lucky Laika jaoks joonistamisele ja toodete loomisele. Märtsis lõpetasin oma viimase tellimustöö ja peale seda neid rohkem vastu ei võtnud. See oli omajagu keeruline, sest pakkumisi oli päris palju ja lahedaid. Aga siis me Tarieliga mõtlesime, et kui me Lucky Laikat esikohale ei sea, siis ei lähegi ta korralikult käima. Selle võrra olen veidi vähem joonistanud, kuna väikeettevõttes on meil mõlemal palju muidu töid ka ; ) aga kõik pildid on joonistatud meile endile ja just nii nagu meile meeldib.

Praeguseks on selge, et selline valik oli ainuõige. Me tegeleme iga päev asjaga, mida me kõige rohkem armastame!

Niisiis minu sellel aastal tehtud tööd:

1 näitus. Lucky Laika näitus “Vanasõnad” Pärnu Haiglas

1 õpiku illustratsioonid 

1 mängu illustratsioonid

2 pilti iseendale : )

45 pilti Lucky Laikale (eelmisel aastal Laikale vaid 13 pilti). Nii et palju parem tulemus.

Kokku joonistasin sellel aastal 92 pilti. Arvestasin siia hulka taas ka väiksed pildid, kuid mitte kõige pisemad. Näiteks sõrmendeid “Avasta minu maailma” õpikus, mida on kokku 32, arvastasin siiski ühe pildina jne. Kokkuvõttes tuli mu käte alt vähem pilte, kuid need, mis tulid olid töömahukamad.

Comments closed

Detsember, minu sünnikuu, on läbi aja mu lemmik olnud ja praegu eriti. Lucky Laikaga oli meil jõulueelne aeg väga toimekas, aga just seetõttu saime jõule nagu pikemalt oodata. Seda pidulikku ootusärevust tunda ja piparkooke ning jõululaule pikemalt nautida. Nüüd oleme taas kodus ja ma kuulan seda postitust kirjutades ikka jõululaule ; )

Selle aasta detsember sai veel sära juurde. Minu karu pilt valiti Tähekese 2015 a. kalendri detsembrikuud kaunistama. Aitäh Tähekese meeskonnale selle laheda jõulukingi eest! 

Väga-väga kihvt on, et see unimütsist karu elab juba praegu paljude laste südames. Terve aasta jooksul on Lucky Laika leti ees peatunud mitmed-mitmed lapsed öeldes: “Ma tean seda karu. See oli Tähekeses ka.” Karu-kaanega ajakiri ilmus 2013 a. detsembris. Niiii lahe on seda kuulda ja teada, et lapsed kasvavad üles koos Tähekese piltidega.

Kalendris on veel palju ilusaid pilte. Kaaned on maalinud Maido Hollo mahedate toonide ja hoogsa pintsliga.

Jaanuaris on lumele linde puistanud Gudrun Heamägi käsi.

Märts on tänu Catherine Zaripile mu lemmik. Värvid, meeleolu ja tegelased – kõik on paigas. Vaata kas tervikuna või detailidena : ) Väga hea töö!

Aprill särab Kertu Sillaste lõbusate tegelastega.

September saab oma värvi Anne Linnamäelt.

Ja oktoobri värvib siniseks Katrin Ehrlich.

Comments closed