Skip to content

Olivia blogi Posts

Pulmade teema

Eile oli meil Tarieliga väga konstruktiivne vestlus seoses pulmadega. Me nimelt hakkasime juba ei-tea-mitmendat korda arutama, et mis võiks olla meie pulmade peamine teema. Ja selgus (ma ise muidugi teadsin seda kogu aeg), et mina olen ikka väga vaimustuses sellest jäneste ja torukübarate ning sellega seostuvast võlu-teemast. Leidsin netist kõikvõimalikke lahedaid jänes-kujulisi ehteid ja rääkisin Tarielile, kuidas ma tahaks, et mu kõvakübara äärel istuks jänes või et kõrvarõngad oleksid jänese-kujulised. Olin teemast haaratud – kõik peab võlu-stiilis olema – et läkisn isegi meie ammu paika pandud setu ja gruusia teema kallale. Nimelt mulle hakkas tunduma, et rahvariietes lavale ilmuda, on ikka liiga lame. Et äkki stiliseeriks. Ma kujundaksin meie põhikostüümide juurde sellised rahvuslikud detailid, et … Aga äkki muutub kogu pidu rahvusliku teema tõttu külapeoks – setu või gruusia pulmaks? Seda me ka ju ei taha. Ja siis proovisin ma tervet meie kontseptsiooni raputada – jätame rahvaliku teema üldse ära ja teeme võlu-pulmad.

Tarieli oli mind kogu aeg üsna rahulikult kuulanud, aga nüüd läks ta küll keema: “Mis mõttes, jätame ära? Hulluks oled läinud. See on ju asi, mille me kohe alguses ära otsustasime!!!”

Ma rahustasin teda ja rääkisin, et ma lihtsalt tahan kõik variandid enda jaoks läbi kaaluda ja seejärel lokuvad õiged ideed ise paika. Vaidlustes sünnib tõde. Tuli välja, et see võlu-teema, mida mina igale poole topin, ei ole Tarielile üldse nii südamelähedane. Leierkastimees oleks muidugi lahe, aga sellest jääb ikkagi väheks ja kui setu ja gruusia teema samavõrd tähtis on, kui võlu-stiil, siis läheb kõik väga kirjuks. Olin nõus.


Ja siis tuli Tarielil geniaalne idee. Teeme muinasjutu-pulma. See võtab kolme kostüümi idee kenasti kokku. Pulmaisast saab justkui muinasjutuvestja. Ja meie oleme tegelased setu ja gruusia muinasjuttudest, kelle tema lavale külaliste silme ette võlub. Paljud õnneliku lõpuga muinasjutud lõppevad pulmadega, seetõttu igati sobilik kujund. Kutsed saab kirjutada ka muinasjutulises võtmes. A`la: “Elasid kord …” või “Sõin ja jõin seal minagi, kuid suhu ei saanud minagi.” Idee sobib ka kutsete kujundusega. Kutsed me ilmselt trükime. Esilehele tuleb meie exlibris, mida saame ka edaspidi oma asjade märgistamiseks kasutada. Kujundiks puu, mille võra koosneb meid iseloomustavatest asjadest. Vaikselt juba joonistan seda. Puu all on meie nimed. Ümbrikud plaanime ise meisterdada ning paela ja pitserlakiga kinnitada.


Tean, et Tarielile üldse ei meeldi, et ma need pildid siia lisasin. Aga minu meelest nad sobivad muinasjutu teemaga ülihästi. Ja kuskile ma nagunii kavatsesin oma lemmikhaldja (ja tema mehe) pildi pista ; )

Leave a Comment

Athena

Üleeile käisime Tarieliga Athena saali vaatamas. Mees, kes meid Volga kaudu sinna juhatas, tundus kohe esmapilgul meeldiv ja abivalmis. Kiitis meid, et me nii varakult oma tähtsat päeva planeerime ja tutvustas meile maja võimalusi.

Athena saal on mulle alati meeldinud. Juba siis kui ta veel renoveerimata hoones (umbes 10 aastat tagasi) ikka kinosaali osa täitis, imetlesin “Titanicu” kaadrite vahele hoopis seintel valendavaid reljeefe ja rõdu kuldset äärist. Kuigi murenenud ja tuhmuv, oli selles saalis ikkagi midagi lummavat. Ja nüüd – olles juba palju kord renoveeritud ruumides käinud – vaatasin seda saali ikkagi uue pilguga. Kui me tõesti siin abiellume. Süda hakkas kohe kiiremini põksuma. Koht tundus õige.


Rääkisime renditingimustest ja küsisime ka heli- ja valgustehnika kohta. See olevat hinna sees. Ja helimees ka ja mees, kes valgused paika seab. Väga hea! Küsisin ka oma näituse kohta. Mul on plaanis saada pulmadeks valmis üllatusnäitus minu ja Tarieli elust (sünnihetkest kuni tänase päevani välja). Iga aasta kohta 1 pilt. See teeb siis 61 pilti. Praeguseks on valmis 12 ; ) Athena-inimene oli näitusega igati nõus. Ja pakkus isegi abi selle ülesseadmiseks.

Kõik tundus sobivat. Ainuke mure on see, et me peame toidu Volga restoranist tellima. Me vaikselt ikka lootisme, et saame kasvõi mingi osa väjastpoolt sisse tuua (Gruusia restoran, setu tädid : ). Sest tahame pakkud põhiliselt Gruusia ja Setu rahvusroogasid. Aga Athena-inimene lubas, et teeb meile hea hinnapakkumise. Täna saadame talle oma ideed söökide osas. Muide, saali rent tuleb päris soodne. Ja hinna sees on ka heli- ja valgustehnika. Athena-mees lubas ka öömajade osas meile soodasmad hinnad välja kaubelda.

Mõnus tunne on vaikselt pulmadega toimetada. Pilt hakkab juba selginema. Varsti saame juba stsenaariumit kirjutama hakata.

Leave a Comment

Jänesed ja torukübarad

Peale väikest seiklust ja ülimagusat jäätisekokteili meie kihluspäeva tähistamiseks, kudrutasime me loomulikult ka oma eesootavatest pulmadest (me teeme seda nüüd muide iga päev – ja enamasti mina alustan). Ja rääkisime meie esimesest tantsust peale tseremooniat. Et kas see peaks olema traditsiooniline valss või võiksime hoopis mõne muu tantsu valida. Ja siis mul tekkiski mõte, et äkki mu pruutkleit võiks olla lühem. Nii et saaks mõnusalt jalgadega vehkida ka.

Tarieli haakus kohe selle ideega ja kuna me lähipäevadel olime just “Seks ja linna” 6. hooaja lõppu vaadanud, siis meenus mulle kohe Carrie kleit. Tarielile ka. Olime vaimustuses, et meile nii sarnane idee tuli. Tarieli arendas stiili edasi: “Ja peas oleks sul mitte loor, vaid väike armas torukübar. Nagu Kerlil – ühe külje peale juustesse kinnitatud.” Kujutluspilt endast oli mul nii selgelt silme ees, justkui oleks mu kostüüm juba olemas.

Ka Tarieli riietus tuli ruttu silme ette. Valge frakk, kaelaside (särav lipsunõel või pross) ja kõrge torukübar. Väga uhke. Olime rahul – juba nii ruttu valmislahendus. Meenutasime endale homost stilisti Anthonit “Seks ja linnast”, kes karjatab talle meeldiva asja peale vastuvaidlemist mittesalliva häälega: “Loves it!”

Riietusstiilist lähtudes tuli idee seda ka kogu pulma kujunduses kasutada. Laudadel võiksid olla nimekaartide asemel väiksed valged ja mustad torukübarad ja jänesed. Ja pimedale lavale astuks enne meie saabumist leierkastimees.

Kõik tundus imeline, kuni järgmise hommikuni. Veel voodis pikutades ütles Tarieli mulle, et nii hea, et me eile riietuse osas otsusele jõudsime. Ja me kukkusime jälle arutama, et mis ja kuidas. Ning siis selgus huvitav fakt. Tarieli rääkis nimelt ühest ja mina hoopis teisest Carrie kleidist.

Mina kujutasin ennast ette selles Carrie lepatriinu kleidis, mille seelikuosa varjab enda all hulgaliselt kaharaid rohekas peenest tüllist kihte. Minu kleit peaks olema muidugi valge (või šampanja-värvi) ja ilma täppideta : )

Aga Tarieli mõtles hoopis voogavat baleriini-kleiti.

Ja seega algas tormiline vaidlus.

Ja praeguseks oleme nii kaugel, et torukübarad jäävad, aga muud tuleb veel arutada.

Leave a Comment

Ühe tüdruku unistus on täitumas

Üks aasta ja üks päev on aega meie pulmadeni. Meie pulmapäevaks saab kõigi ootuste kohaselt 30. juuli, mis on ühtlasi ka meie kohtumise päev. Paar päeva tagasi otsustasime ära meie pulmade toimumise koha, ning see tegi asja kohe kuidagi reaalseks. Mõte, pulmad just järgmisel aastal pidada, tekkis meil juba kusagi juuni algul. Aga peale seda veeretasime mõtet nagu kuuma kartulit. Tegime küll valmis pulmakülaliste nimekirja (kokku 50 – 60 inimest) ja umbkaudse eelarve (100 000 kr). Kuid enne kui meil kindlat peokohta teada ei olnud, tundus kõik ikkagi lahtine.

Vaatasime ikka ja jälle oma pulmakülaliste nimekirja üle – pooled inimesed on pärit Tallinnast ja pooled Lõuna-Eestist. Ehk siis – me vaagisime peopaigana nii Põhja- kui Lõuna-Eestit. Meie soov on pakkuda toredat pidu nii endale kui ka kõigile meie külalistele. Seega oli kohavaliku juures üks tähtis punkt – pakkuda kõigile soovijatele öömaja. Et keegi ei peaks alkoholist loobuma, kuna peale pidu on vaja veel autorooli istuda. Teame muidugi ka inimesi (meie endi vanemad), kes tingimata juba samal päeval koju tagasi kipuvad. Aga nemad on pigem erandid, mis reeglit kinnitavad.

Valikuvariandid kõikjal olid enamasti mõisad või külalistemajad. Kuid nende juures häiris meid etteaimatavus. Ja mind isiklikult veel see, et Eesti mõisad on tihti rajatud välismaalaste poolt, ning meie, eestlastega, pole neil mingit seost. Kuidagi imelik on minna pidutsema saali, kus vanasti elas Saksa mõisavalitseja. Mina usun hoonete aurasse.

Kaalusime ka turismitalu varianti, aga see tundus meile jälle liiga maalähedane. Tahaks ikka glamuuri. Ja lisaks sellele ei leidnud me ühtegi meile meeldivat turismitalu, mis mahutaks üle 30-ne inimese ööbima. Setu Turismitaluga seoses oli üks idee – seal on ilus platoo – kus saaks lahedaid pilte teha ja kaunist vaadet nautida. Aga ka seal oli ööbimisruumi küsimus. Ja ilmselt ei ole ka saal piisavalt suur. Ning see omakorda tähendaks vajadust suure pulmatelgi järele. Kuid kui ilm on vihmane, siis pole vabas õhus ka suvel eriti soe.

Koht, mille kasuks lõpuks otsustasime on Tartu Athena Konverentsi- ja Kultuurikeskus. Täpsemalt selle rõduga kinosaal. Suurimad plussid selle valiku juures on meie jaoks selle maja auväärne ajalugu ja lava (ning koos sellega ka korraliku valgus- ja helitehnika) olemasolu. Nimelt plaanime me oma pulmatseremooniasse mitmeid teatraalseid elemente, kus valgus ja heli on väga olulised. Tarieli helistas juba järgmisel päeval inimesele, kes Athena ruumide rendiga tegeleb ja uuris järgi, kas seal pulmi korraldada saab. Vastus oli jaatav. Ja veel üks hea uudis – saali on võimalik ka laudu ja toole paigaldada. Saame söömise sealsamas korraldada. Lähimal ajal saame selle inimesega kokku, et kõike täpsustada. Aga Athena juures on siiski üks miinus – me peame leidma läheduses asuvad hotellid, et inimesed ära majutada. Kuid loodetavasti ei kujune sellest probleemi, sest meil on veel nii kaua aega, et saame kindlasti vajaliku arvu tube broneerida, ning võibolla ka soodustusi kaubelda. Leidsime, et Aleksandri ja Raadimõisa hotellide hinnad on täitsa mõistlikud (kahene tuba – 690 kr).

Nüüd olen juba mitu päeva suures pulma-õhinas olnud ja netis teemakohaseid lehekülgi uurinud ja lõpuks lõpuks ometi (enne ei olnud ju kindel ja ei tahtnud ennast õrritada) tohutus koguses pulmakleite vaadanud. Ning nende seast vaikselt ja õrna värinaga südames sedaoma kleiti otsima asunud.

Tarieli manitses mind, et ma ära ei küpseks – suurt vaimustust enne pulmapäeva juba läbi ei elaks. Aga ma usun, et see ei ole võimalik, sest pulmadest olen ma unistnud terve oma elu, alates teismeeast. Pealegi oleme Tarieliga pulmade teemal fantaseerinud juba peaagu oma suhte algusest peale. Ja kui 4 aastaga pole vaimustus vähenenud, siis ei vähene see ka viienda aastaga.

Muidugi võib vahepeal igasuguseid asju juhtuda. Maailmalõpp, pulmade keelustamine või mõni muu segav faktor, aga praeguse seisuga võib öelda, et mu kallis ja mina seisame oma pulmade lävel. Ja mu unistuste vahukooretort saab oma maasikad. Neid ridu on nii hea kirjutada. Sest tegelikult varjab unistus pulmadest endas hoopis unistust armastusest. Ja Nüüd on see kõik ometi täitunud, peale sadade sireliõnnede söömist ja langevate tähtede ajal soovimist, mu süda on armastust täis.

Leave a Comment

Kihlumise päev

Kõik algas väga ootamatult. Ma ei aimanud midagi, kui koeraga jalutamast tulin. Koridori põrandal lebas südamekujuline kiri, mis andis mulle edasiseks juhiseid. Tarieli soovitas mul veidi pidulikumalt riietuda ja ka vahetusriided kaasa võtta, sest me ei ööbi kodus. Seadsin ennast valmis ja tõttasin Atlantise poole, kus Tarieli mind ootas.

Ta viis mind Pegasuse pardale ja laev hakkas kohe liikuma. Ma olin väga üllatunud, kui mõistsin, et olime ainsad reisijad (peale tuttava fotograafi, kes meid vahetpidamata pildistas). Tarieli oli terve laeva rentinud. Kuid samas hingasin veidi kergendatult, sest südames olin ma juba aimama hakanud, et Tarieli võib mu kätt paluda. Laeva pardal rahunesin veidi maha, sest millegipärast arvasin, et siin ta küll seda asja ette ei võta. Muidugi on “rahunesin maha” palju öeldud, sest emotsioonid olid laes. Mina ja mu kallis Emajõel – millegi äreva ootuses.
Laev hakkas lähenema Turu sillale (meie koduga paralleelselt), kui Tarieli mind laeva ninasse kutsus, siis korraga midagi punakat taskust välja võttis, mu ette ühele põlvele laskus ja küsis: “Kas Sa tuled mulle naiseks?” Kõik käis nii kähku, et ma ei osanud midagi teha. Ainult mõelda, et – isver, kui romantiline hetk ja mina ei nutagi. Langesin Tarielile kaela ja muidugi ütlesin ma “JAA!” Ise ikka veel muretsedes oma kuivade silmade pärast. Sõrmus – imeilus sõrmus (hõbedast tõru-kujuline ja väikse tumepunase granaadiga tipus – meie sõbra ehtekunstniku tehtud) rändas mu sõrme. Ja Tarieli näole langes veel palju suudlusi.


Kui me veidi toibunud olime, tõi Tarieli nagu võluväel lagedale pudeli šampust, kaks pokaali ja karbi maasikaid. Ma olin nii elevuses, et ei mäletagi täpselt, mida rääkisin. Tarieli rääkis, et eelmisel päeval käis ta koos oma emaga mu vanemate juures kosjas. Ta jutustas, kuidas mu ema oli algul väga ehmunud. Kui Tarieli talle helistas ja ütles, et tuleb külla ja ilma Oliviata (mulle oli Tarieli tol päeval öelnud, et sõidav äriasjus Võrru). Mu ema arvas, et Tarieli tahab mind maha jätta ja sellepärast tulebki. Kuid kohe, kui Tarieli ema uksest sisse astus ja hakkas kadunud kanast rääkima, oli mu emal asi selge. Ta olevat rõõmsalt kaasa mänginud – öelnud, et noorem kana on juba Kuke poolt ära viidud (mu õemehe nimi on Kukk), aga vanem on veel alles. Tore, et nad sellise vana traditsooni läbi tegid.


Pea šampusest juba veidi surisev, jõudsime me Atlantise ette tagasi. Tänasime kaptenit ja fotograafi ja liikusime parkla poole. Alles nüüd tuli mulle meelde, et Tarieli on ju ka joonud ja ei saa autot juhtida. Tema aga rääkis, et nüüd sõidame edasi sööma. Ma siis rõõmustasin, et ta on mõne sõbra meile vastu kutsunud. Kuid samal hetkel keeras nurga tagant parklasse valge limusiin. Ma vist küll kiljusin vaimustusest. Pikk auto manööveras ennast linnast välja ja tee jätkus põldude vahel. Ma ei saanud üldse aru, kuhu me sõidame, kuni nägin teel suvalist kalarestorani silti. Ja siis mul välgatas – me lähme talurestorani / ühe-mehe-rstorani, millest me Ekspressi Armand Koka rubriigis lugesime. Ja nii see oligi. Tarieli ainult muheles rahulolevalt ja ütles, et need näoilmed on vaatamist väärt, mis praegu mu näol vahelduvad. Üllatus, imestus, vaimustus. Ma olin tõesti pidevalt sillas. Kõik asjad oli Tarielil nii hästi läbi mõeldud ja ettevalmistatud. Tal oli isegi limusiinisõidu jaoks plaat minu lemmikmuusikaga. Ta on imeline mees!

Talurestoran asus suurepärases kohas, küngaste vahel, ümbritsetud suurtest puudest. Ja mees, kes meid seal vastu võttis oli väga ainulaadne. Ta kandis musta pluusi, pükse ja pikka põlle. Ta oli ühtlasi restorani omanik, kokk ja ettekandja. Ja peale meie kolme ei olnud läheduses ainsatki hingelist, väljaarvatud majesteetlik koer Mõmmi.


Ruum, kuhu mees meid juhatas oli sopiline, mahedalt valgustaud ja väga hubane. Selles oli vana uuega väga meeldivalt sulandunud. Carla Bruni hääl tegi kogu olustiku veelgi sumedamaks. Laud oli kaetud kahele. Küünlad põlesid ja lihtsas vaasis õitsesid põllulilled. Erutatud süda hakkas jälle veidi aeglasemalt lööma. Mees serveeris meile veini ja hõke toite. Kõik sobis omavahel hästi. Ja kõige rohkem sobis see, et Tarieli oli siin – istus minu vastas ja naeratas.

Käike oli neli ja et veidi kõhus ruumi juurde teha, käisime vahepeal õues jalutamas. Udu oli maha langenud ja päike loojus. Vaikne oli. Hea oli.


Alles hilja öösel läksime me magama – rohukatusega majakesse, mis peremehe sõnul oli enne olnud suitsusaun. Ma ei saanud kaua und, sest olin ikka veel elevil ja tundsin mingit kummalist uut tunnet. Nagu oleksin Tarieliga veel rohkem seotud, nagu see oleks võimalik. Seinad lõhnasid suitsuselt. Hakkas juba koitma, kui ma uinusin.

Leave a Comment