Lisaks illustreerimisele olen teinud mitmeid töid. Siin väike ülevaade põhitöödest enne kui hakkasin illustreerima meie perefirma Lucky Laika jaoks.
Raamatud
Väike valge (2008)
Lehte Hainsalu „Väike valge“, on esimene minu joonistatud piltidega ilmunud raamat. Nii kogenud ja paljukirjutanud autoriga oli väga tore ja lihtne koos töötada. Ta ei seadnud mulle mingeid piiranguid. Soovitas ainult, et väikse poisi tegelaskujul võiksid olla heledad juuksed ja vanaema võiks olla võimalikult nooruslik.
Kuna raamat jutustab peamiselt tema koerast, siis andis ta mulle kasutada oma perest ja koerast tehtud vanu värvislaide. Nii et sealt sain 50-ndate aastate hõngu ja koera kuju, mida joonistamisel kasutasin.
Raamat on mulle armas veel seetõttu, et ka mul endal on valge koer. Ning loomulikult on ka teda natuke igasse koerapilti sisse joonistatud.
Mina liiklen ohutult (2009)
Töö Krista Kinkari koostatud liikulusõpiku piltidega erines ilukirjandusliku loo illustreerimisest päris palju. Õpik on mõeldud I ja II kooliastmele ja see koosneb mitmetest lugudest, harjutustest ja mängudest. Seega ei ole ühte läbivat lugu ega tegelast.
Joonistusstiili valimise suhtes anti vabad käed, mis mulle igati sobis. Otsustasin digitaalse joonistuse kasuks, sest tundus, et selline laad sobib liiklusmärkide ja muude täpset edasiandmist vajavate asjade jaoks paremini.
Joonistamise käigus tuletasin endagi üllatuseks mõned liiklusreeglid ja –märgid meelde. Peale selle õppisin nii mõndagi erinevate autode, rongide, jalgrataste ja muude liiklusvahendite kohta. Neid joonistades otsisin ja vaatasin ju nende kohta igasuguseid fotosid. Väga lõbus ja hariv oli. Sest tüdrukud joonistavad tavaliselt ikka rohkem lilli ja linde : )
Tuulesõlmed (2011)
“Tuulesõlmede” illustratsioonide puhul kasutasin akvarelltaustadel digimaali. Kuna muinasjutt räägib merest, siis valisin taustade tegemiseks soolatehnika. Sool imeb osa värvi endasse ja nii tekivad paberile jäälillede sarnased helendused. Selline efekt aitab kenasti luua veealuse maailma meeleolu. Fotod raamatust on tehtud Kihnu saare rannal.
Muinasjutud armastusest (2011)
Epp Petrone kutsus mind oma raamatule “Muinasjutud armastusest” pilte joonistama ja palus valida välja kõige inspieerivamad lood. Veetsin imelise õhtupooliku lugedes kõiki neid erinevatest riikidest pärit muinasjutte, mis rääkisid armastusest. Muinasjuttudel on vist tõesti võlujõud, mis teeb südame nii soojaks. Ning mul oli tahtmine illustreerida kõiki jutte : ) Aga ka see lahe, et ühe raamatu kaante vahel on koos nii paljude eriliste ja erinevate kunstnike töö.
Epp palus panna piltidesse midagi selle maa kohta, kus muinasjutt pärineb. Minu lood on pärit Filipiinidelt ja Kalmõkkiast ning joonistamiseks eeltööd tehes uurisin huviga nende paikade rahvariideid, arhitektuuri ja loodust. Filipiinide jutt “Armastus ja ussike” räägib sellest, kuidas inimesed peaksid oskama näha välise kõrval ka sisemist ilu. Kalmõki muinaslugu “Lootoslill” jutustab aga sellest, et alati tuleb tegutseda oma südame hääle järgi.
Pildid maalisin akvarellidega ja siin-seal kasutasin ka soolatehnikat ning pisut ka digitaalset töötlust.
Vaeslapse käsikivi (2011)
Muinasjuttu illustreerima asudes, kerkis mu silme ette pilt lihtsast linases rüüs tüdrukust. Kuid see pilt oli minu jaoks veidi värvivaene ja nii sündiski mõte riietada tütarlaps setu rahvarõivastesse. Nende rõivaste tunde paremaks edasiandmiseks lisasin piltidele linase kanga faktuuri. Eks iga illustraator tahab ennast oma piltide sisse panna ja kuna mina olen Setumaalt pärit, siis nii saingi seda teha.
Sõber on pärl (2012)
Janne Järva kirjutas armsa raamatu “Sõber on pärl” ja valis mind selle illustraatoriks : ) Jannega oli väga-väga tore koostööd teha. Ta andis mulle piisavalt vabadust ja oli igati toetav.
Raamatut läbivaks teemaks on sõprus – sõprade leidmine ja nende hoidmine. Olen Jannega täiesti nõus – sõbrad on tõesti pärlid meie elus ja neid tuleb hoolikalt hoida, et nad ei kaoks ja et sõprus ei tuhmuks.
Pilliroo tänava lasteaed (2013)
„Pilliroo tänava lasteaed“ on juba teine raamat, mis valmis minu ja Janne Järva koostöös. Olime juba eelmist raamatut tehes teineteise „käekirjaga“ üsna tuttavaks saanud ning seega sujus töö ka sel korral väga kenasti.
Janne võtab oma raamatu sisu tutvustuses ilusti kokku: “Raamat jutustab Pilliroo tänava lasteaia viiest hakkajast lapsest ning nende lõbusatest ettevõtmistest.” Kõik lood on päikselised ja igaühes neist võib leida Jannele omast lustakust.
Hiir Sennimeri seiklused maakodus (2013)
Liina Ellik kirjutas jutukese hiirest, kes satub külma eest varju otsides ühte talumaja kööki. Mis seal köögis juhtub ning keda hiireke seal kohtab, seda saab raamatust juba täpsemalt teada. Liina valis mind enda raamatu illustraatoriks ning see töö oli mulle igati meeltmööda, sest armas nukrasilmaline hiireke sündis mu pliiatsi all justkui iseenesest.
Jaaniussikesed, lähme! (2013)
Sel korral jutustab Liina Ellik lastele ühe metsamuinasjutu. Selle raamatu puhul kasutasin esmakordselt nii suures mahus taustadena fotopinda. Ma justkui maalisin fotodega, sulatades neid kokku, joonistades kohati üle ning lisades kastepiisku sära. Terve suve jooksul pildistasin palju erinevaid pisidetaile – taimi, kivikesi ja rohuliblesid ning süvenesin järjest rohkem oma isiklikku mikromaailma.
Muinasloo taustaks lõi Liina ise muusika ning andis välja plaadi, kus ta meloodia saatel lastele oma lugu ette loeb. See peaks olema sobiv raamat/plaat unejutuks, sest raamatu lõpus suiguvad unne ka jaaniussikesed.
Soolikarohu Eva ja Mägede Hugo (2013)
“Käänulise tee ääres kasvas hea hulk kollaste õitega taimi, mida kutsutakse soolikarohuks. Lille lopsakad lehed meenutasid pihlakalehti ja väikesed õied särasid taimevartel nagu kuldsed mütsikesed …” Nii algab Janne Järva uus fantaasiaküllane lasteraamat, mille peategelasteks on lepatriinud ja ämblikud. See on juba kolmas meie koostöös valminud raamat.
Janne pakkus, et selles raamatus võiks olla veidi esimese Eesti aja hõngu. Mulle meeldis see mõte ja nii saidki raamatu tegelased endile rõiva- ning soengumoed 30ndate aastate moeajakirjadest. Kuna tegevus toimub algul Eestis ja raamatu teises pooles Argentiinas, siis jälgisin sama ajastu moodi muidugi ka teiselpool maakera toimuvas tegevuses.
Kujundaja Lii Lensment tegi raamatule ilusa ja omapärase kujunduse, mis annab samuti edasi eelpool nimetatud ajastu tunnetust. Kaanel kasutasime kohtlakki, mis pani soolikarohu õied kuldselt särama.
Maalid
Näitus “Meie lugu ehk Kas sa Põltsamaa marmelaadi mäletad?” (2010)
Näituse idee kujuneb välja meie juttudest. Me abikaasa Tarieliga räägime tihti oma lapsepõlvest ja elust enne teineteisega kohtumist. See on põnev ja naljakas ning nende lugude kaudu saame päev-päevalt veelgi lähedasemaks. Vahel on tunne, et meie lood põimuvad või et polegi minu ja tema lugusid, vaid on meie lood. Oleme tundnud mingil eluetapil samu tundeid, mõelnud samu mõtteid ja teinud sarnaseid asju.
Nõukogudeaegne lapsepõlv on meile mõlemale väga armas. Võibolla sellepärast, et kõigile lastele tundub just nende lapsepõlve aeg kõige parem. Me meenutame heldimusega erinevaid asju, mida võis kogeda ainult sel ajal: pakendamata leib ja sai, mille katsumiseks või korvi tõstmiseks olid kitsad paberiribad, hõbepaberist korgiga piimapudelid, eredavärvilised vesipildid, mida oli väga raske ühes tükis kleepida ja ajakiri „Täheke“, mille lõika-kleebi osaga me mõlemad hädas olime, sest paberist asjad ei tulnud meil kummalgi eriti korrektselt välja.
Elu koosneb juhustest ja üks asi viib teiseni. Peale lugude rääkimise meeldib meile fantaseerida teemal „mis siis, kui …“. Mis oleks juhtunud siis, kui ma poleks seda teinud, sinna läinud jne. Oleme jõudnud äratundmisele, et maailm tõesti muutub liblika tiiva liigutusest, saati siis veel inimeste elud. Kui ma poleks folgile läinud, siis me poleks tõenäoliselt kohtunud. Kui Tarieli poleks soovitanud Kristil Academia Non Gratasse minna, siis ma poleks kunagi Kristiga tutvunud. Kui ma poleks Kristiga tutvunud, siis poleks ta veennud mind folgile tulema.
Mõtteid piltide kohta on juba enne joonistama asumist väga palju ja valikuid teha on raske. Püüan igast aastast valida pildiks parima ja eredaima loo. Maalimine ja tekstide kirjutamine on nagu eneseanalüüs. Esemed, lõhnad ja tunded meenuvad detailselt. Vahel on emotsioon nii võimas, et toob pisara silma.
Tarieli pilte joonistada on veidi keerulisem, sest tean küll situatsiooni ja tegelasi, aga visuaalne ruum nende ümber tuleb suures osas ise luua. Ja siis ma teengi nii, nagu mina seda ruumi oma vaimusilmas ette kujutan. Vahel ta naerab ja ütleb, et tegelikult päris nii ei olnud. Aga siis jälle särab äratundmisrõõmust: „Jah, just selline seal oligi!“
Nii sündiski seeria „Meie lugu …“, milles iga aasta kohta on üks pilt meie elust. Kahepeale kokku 57 aastat ja 57 pilti. Tekstid piltide juures on vastavalt minu ja Tarieli kirjutatud. Sulle, kallis vaataja, pakub see võimaluse heita pilk meie eludele ja võibolla kogeda ka äratundmisrõõmu.
Ühisnäitus “Vanad muinaslood” (2012)
Näitusel “Vanad muinaslood” osales 33 Eesti raamatuillustraatorit. Teemaks oli vendade Grimmide muinasjutud. Mina osalesin kahe pildiga – “Okasroosike” ja “Kuldne lind”. Näituse korraldas Viive Noor ja see avati 2012 aasta jaanuaris Tallinnas Eesti Lastekirjanduse Keskuses. Edasi rändab näitus Moskvasse, kust omakorda tuleb Tallinnasse vastukülaskäigule samuti Grimmi-lugude teemaline vene kunstnike näitus.
Illustratsioonid veebilehtedele
Lasteaed Päkapikk (2008)
Väiksena oli üks mu lemmikraamatuid Jane Patience’i „Savipoti Tobi soovikaev“ ja seda just piltide pärast. Päkapikud ja nende seente sees asuvad majad olid nii detailselt joonistatud, et tekkis täiesti pildi-sisse-mineku tunne. Sellele raamatule mõeldes joonistasingi oma päkapikupilti. Ainult et minu päkapikud elavad puujuure all : ) Minu illustratsioonidega suutis New Media Guru disainer luua ilusa päkapikupere maailma.
Mariland (2009)
Tõlkebüroo Mariland päise pilti oli väga tore joonistada (samamoodi nagu Marilandi logo kujundada). Eks joonistamine ongi enamasti tore ja kui teema väga meeldib, siis on lausa super. Kõik tuleb nagu iseenesest. Kirjatarga kuju ja näoilme, küünal, aknast paistev linnus, nahkhiir ja kass. Kui tellija oli päise visandi ära kinnitanud, ütles ta, et kõik sobib ja lahe, et pildil ka kass on. Neil endal olevat ka üleni hall kass. Loomulikult tegin siis kassile halli kasuka : ) Jäin väga rahule ka New Media Guru kujundaja tööga, kes minu pildid nii kenasti veebilehele paigutas.
Petrotrade (2011)
Laevadega tegelev Peterburi firma tahtis endale kodulehekülge. Firma juht oli ise suur Peterburi austaja ja seetõttu saidki Peterburi panoraamid lehe päistesse valitud. Maalisin linnavaated natuke nagu vanaaegsete postkaartide stiilis.
Pullijärve (2011)
Pullijärve puhkekülas saab nagu juba paiga nimestki aimata võib, puhata, järves ujuda, paadi või kanuuga sõita. Enne veebilehele taustapildi joonistamist, käisime ka kohapeal, et saaks paigast parema ettekujutuse. Koht oli kena – mõnusa männimetsa rüpes asus järv ja selle ääres väiksed puhkemajad ja saun.
Graafiline disain
Marilandi logo (2009)
Marilandi logo joonistamine oli väga lahe töö. Tellijaks oli tõlkebüroo, kelle kontor asub Vastseliina kandis metsa sees. Koostöös projektijuhi Tarieli Koppeli ja kliendiga määrati, et kujunduse märksõnadeks võiksid olla müstilisus, looduslähedus, ainulaadsus, tarkus, põhjalikkus. Panime need märksõnad vanaaegsesse vormi ja lõime juurde legendi kirjatargast, kes elab kaunis Lõuna-Eesti kandis ja teeb tõlketööd. Logo põhjaks valisime vapi. Visandamise käigus uurisin heraldikareegleid ja sümboleid ning sain selles vallas targemaks.
Pullijärve puhkeküla logo (2011)
Pullijärve puhkeküla logo idee tuleneb mõistagi järve nimest ja selle tekkega seotud legendist. Muistne lugu huntidest ja põdrapullist oli sünge lõpuga. Kuid meie mõtlesime sellele uue – positiivsema lahenduse. Pull pääseb huntide eest kanuuga põgenema.
Grinni logo (2011)
Töö Grinni logoga oli väga mõnus. Tellijal oli detailne nägemus sellest, mida logol kujutada ja tema kirjelduse järgi kerkis pilt tiibadega jänesest mulle kohe silme ette. Pealegi oli meil juba olemas midagi, millest lähtuda. Tellijale nimelt meeldis minu jänesega roosakas-hall kalendertapeet. Kuna see pilt on joonistatud mõeldes Lewis Carroll`le ja ka Grinni logo soovija tahtis, et pildis oleks Alice`i imedemaa hõngu, siis palus ta lisada jänkule kaardimastidest raami. Ning lõngakera ja heegelnõel jänku käes viitavad tellija tööle – ta tegeleb käsitööga. Tulemusega jäime mõlemad rahule.
Ardiisia logo (2011)
Ardiisia logo tellijaks oli kübarakoda. Ardiisia on üks taim, mis kannab väikseid punaseid marju. Kuid tellija soovis nimele keskendumise asemel logol rohkem edasi anda oma tegevust. Seega otsustasime, et keskseks kujundiks võiks olla üks tore kübar ning kuna inimene kübaraga tundus igav, siis pakkusin mina välja peakattega kassi. Tellija aga leidis, et kübarate stiili paremini iseloomustav loom oleks kelmikas rebane. Ardiisia marjakobara torkasin rebase-preili kübarapaela vahele kaunistuseks.
Visandid
Haapsalu (2008)
Sõitsin koos Tartu Kunstikooli õpilastega Haapsallu maalipraktikale. Kuna see väike linnake on minu meelest üks maalilisemaid Eestis, siis võtsin endalegi paberid-pliiatsid kaasa. Õpilaste juhendamise kõrvalt jäi mul aega ka ise joonistada. Peale selle märkasin, et minu tegevus mõjus õpilastele innustavalt. Ikka käis üks ja teine kiikamas, mida õpetaja teeb ; ) Väga tore oli. Juunikuus on õhtud nii pikad ja valged, et mõnikord jalutasin isegi peale õhtusööki mere äärde pilvi joonistama.
Rooma (2008)
Enne reisi valmistasin endale hulga visandipabereid. Pildid tulevad palju lahedamad, kui paber eelnevalt värvi või kohviga ära kruntida. Kohe julgem tunne on esimest kriipsu tõmmata, kui valge paber silma ei kiiska.
Roomas selgus, et sealsed majad ja isegi õhk on just sellist piimakohvi karva kuldpruunid ja soojad. Nii et kohvipaberid läksid kõik käiku.
Roomas oli nii palju imelisi maju, sisehoove ja kitsaid tänavaid. Oleks veel sada korda rohkem tahtnud joonistada. Aga jalad kiskusid edasi kõndima, et võimalikult palju näha.
India (2009)
Reis Indiasse oli super! Ma polnud kunagi varem sõitnud külmalt Põhjamaalt palava päikese kätte. Temperatuuri erinevus oli ligi 40 kraadi. Ja loomulikult oli seal päikesest tulenevalt ka hoopis teistsugune valgus ja värvid. Ja pastellikarbis hakkasid kuluma eredad kriidid, mida Eestis vaid harva kasutan.
Eriti mõnus oli joonistada kõiksugu nikerduste ja kaunistustega ehitud templeid, mille kujunduses ei olnud eredate värvide ja kullaga kokku hoitud.
Ja muidugi palmid – hommikuses ergavas valguses, õhtuses muutuvas päikesekumas ja öösel tumedate siluettidena sügavsinise taeva taustal. Kõik see oli imeline!
Tartu (2009)
Sel aastal olin õpilastega maalipraktikal Tartus. Koolis veel muretseti, et ei tea kas on ikka piisavalt ainest kodulinnas joonistamiseks. Kuid kui hakkasin programmi kokku panema, siis tuli kahjutundega nii mõnedki kohad välja jätta. Aega oli vähem, kui kauneid kohti Tartus. Näiteks oleksin tahtnud veeta kauem aega Tammelinnas, sest sealsed varjuküllased alleed ja suurejooneline arhitektuur oleks seda kindlasti väärinud. Ja Supilinn jäi hoopis ära, sest tol päeval sadas vihma.
Aga joonistada ja maalida me saime ja mitte vähe ; ) Eriti tore elamus oli minu jaoks ühe Emajõe luhal asuva põlenud maja visandamine. Joonistasin ühte ja sama motiivi 4 korda – nii et see jäi mul lausa käe sisse. Väga hea harjutus.
Filmid
Võõras (2006)
Film „Võõras“ oli esimene täispikk mängufilm, mille tegemises osalesin. Võtteperiood kestis täpselt kuu aega ning möödus tempokalt. Meil oli väga tore meeskond – igati toimiv ja lõbus. Suhtlus toimus enamasti inglise keeles, sest koos oli palju erinevast rahvusest inimesi: enamus eestlased, aga ka venelane, inglane, prantslane, sakslane ja mitmed lätlased. Sulandusime juba paari esimese päeva jooksul nii ühtseks seltskonnaks, et tundus nagu oleksime ammu koos töötanud. Filmi tegevus toimub enamasti öösel ja seetõttu algas meie „võttepäev“ tavaliselt kell 9 õhtul ja lõppes 4 paiku hommikul, kui päike tõusma hakkas. Siis paar tundi und ja hakkasime valmistuma uueks võtteks.
Minu ja teise kunstniku Eva-Maria Gramakovski töö seisnes näitlejatele vastava välimuse andmises ja võtteplatsil sobiva meeleolu loomises. Seetõttu kandsime endaga kaasas hunnikut riideid, aksessuaare ja rekvisiite. Töö filmi juures on täis ootamatusi ja ikka tuli ette, et võttegraafikut veidi muudeti, siis pidime Evaga valvsad olema, et meil kõik vajalikud asjad olemas oleks. Ja kui veel ei olnud, siis kammisime päeval poode, et ööseks tarvilik varustus kokku koguda. Kuna film on must-valge, siis pidime oma valikute juures ka seda arvestama. Me ei saanud mängida värviga, küll aga kontrastiga.
Kuna suhtlus võttegrupi liikmete vahel oli tihe, siis õppisime nii üksteist tundma, kui ka üksteise tööst paremini aru saama. Näiteks sain teada, et helimees eelistaks näitlejate rõivastes naturaalseid materjale sünteetilistele. Sest väiksed mikrofonid, mis tegelaste riiete alla kinnitatakse, püüavad kinni kõik kunstmaterjali sahinad. Puuvill ja linane riie on „vaiksemad“ kangad.
Selle filmiga seoses on mul ainult positiivsed emotsioonid!
Taarka (2007)
„Taarka“ juures töötamine on mul siiani väga südames. Lugu räägib setu lauluemast ja kuna ka mina olen setu verd, siis loomulikult ei jätnud see lugu mind külmaks. Pealegi toimusid võtted minu kodukohale nii lähedal.
Enne võtete algust uurisime muuseumites ja arhiivides vanu fotosid setu rahvariiete kohta. Ning siis läksime Setumaale filmi jaoks kostüüme (rahvarõivaid) otsima. Meid aitasid nii muuseumid kui ka kohalikud inimesed. Mõned ilusad rahvariided saime laenuks ka minu sugulastelt. Üks rõivakomplekt oli mu enda vanavanaema särgist, pihikseelikust, põllest ja vööst koosnev. Kostüümikunstnikuga koos valisime just minu vanavanaema vöö peategelase Taarka vööks. Nii et ka tükike minu suguvõsa mälestusest sai filmilindile jäädvustatud.
„Taarka“ andis mulle kogemuse, kuidas käivad asjad suure filmi juures. Muidugi Eesti mõistes suure. Aga ikkagi. Olin kostüümikunstniku assistent ja kui toimus massistseen, siis oli vaja päeva jooksul riidesse panna ja pärast riietest vabastada mitukümmend inimest. Massisteenis osalesid sajad tegelased. Suur mure oli see, et keegi kogemata mõne kostüümi või rekvisiidiga minema ei jalutaks. Sest võttepäevad olid pikad ja kurnavad – inimesed pidid kaua ühes kohas seisma ja loomulikult oli võtte lõpus suurim soov kohe koju saada.
Võtteperioodi ajal õppisin ära jalarättide sidumise ja pastelde kinnitamise kunsti. Mitmed vanad memmed ja taadid jagasid minuga oma kogemusi. Ja küll need olid alles erinevad kogemused. Kuid lõpuks leidsin kuldse kesktee ja omandasin selle töö juures juba teatud vilumuse ; )
Teater
Tütarlaps, kes abiellus kalkuniga… (2004)
… on minu lemmiklavastus. Mulle meeldis selle tüki juures kõik. Lavastuse sisu oli mõnusalt pöörane, trupp koosnes andekatest ja tööinnust pakatavatest noortest ja koht sobis tüki jaoks nagu valatult (etendused toimusid praeguse teater NO99 ruumides). Kõik klappis. Selle etenduse juures tundsin küll, et aeg ja ruum sobitusid omavahel ideaalselt.
Mina olin ainuke eestlane meie trupis. Ja võibolla just sellepärast tundsin end nii hästi – kõik suhtusid minusse väga hoolivalt. Ning peale selle avanes mul hea võimalus oma vene keelt lihvida.
Lavakujundus ja kostüümid sündisid nagu iseenesest. Kuna tegemist oli absurditükiga, siis lahendasin kogu lava üsna lakooniliselt, et vaatajal jääks piisavalt mõtteruumi. Oma kõige toredamaks leiutiseks selles tükis pean ma kummalist mööblieset, mis on ühtlasi nii laud, klaver, kui ka aken.
Kostüümide kujunduses keerasin vindi üle. Kohati mõjusid nad ehk isegi groteskselt. Aga kuna tegemist oli alles näitlemist õppivate inimestega, siis andsid sellised kostüümid neile rolli esitamisel jõudu juurde.
Istusin peaaegu kõigi etenduste ajal saalis ja nautisin publiku reaktsioone, mida erinevad naljakad detailid esile kutsusid. Näiteks koht, kus lavale hüppab teismeline poiss, kes kujutab ette, et ta on jänes. Tal on peas kõrvadega müts ja igas järgmises stseenis on tal uus müts, millel pikemad kõrvad. Või stseen, kus tegelaskuju Inimene Tulpidega kingib oma rinnataskust võetud ehtsa tulbi kellelegi publiku hulgast.
Meie etendusel läks nii hästi, et meid kutsuti ka Peterburi teatrifestivalile esinema. Ka seal saatis meid edu. Üks väike märkus veel – see on ka üks neid lavastusi, mille tekst mulle algusest lõpuni pähe kulus : )
Mina – Napoleon! (2005)
Nagu etenduse nimigi ütleb, on tegemist suure kangelasega, kelle ümber kogu lugu keerleb. Napoleoni juures olin ma kostüümikunstnik koos kursusekaaslase Reet Nurmsaluga. Meid kutsus Estonias etenduvasse ooperitükki meie õppejõud Hardi Volmer, kes ise tegi samale tükile kunstnikutööd.
Sukeldusin põnevusega suure ooperiteatri töökeskkonda. Seal pool aastat töötada oli tõeliselt huvitav ja õpetlik kogemus. Meid Reedaga võttis oma tiiva alla tollane Estonia kostüümiala juhataja Leida Tallo. Väga nõudlik ja konkreetne daam. Kuid meisse suhtus ta siira sõbralikkuse ja poolehoiuga, nimetades meid aupaklikult „kunstineiudeks“ ja toetades meid meie ideede teostamisel kõigiti.
Mida lähemale tuli esietendus, seda rohkem aega veetsime teatris – ikka hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Valisime õmblusse minevate kostüümide jaoks kangaid, jälgisime kostüümiproove, vaatasime üle kübarameistrite töö ja õmblesime ka ise. Näiteks kõik õuedaamide peaehted on meie kätetöö. Kõik õmblusosakonna õmblejad (ja neid oli tõesti palju), olid meile juba headeks tuttavateks saanud. Ja just nende käest sain teada huvitava fakti – laval kantavad kostüümid peavad olema paremini õmmeldud ja ideaalselt istuvamad, kui riided igapäevaseks kandmiseks. Lavarõivad peavad olema näitlejale nagu teine nahk. Näitleja peab saama korralikult hingata ja liigutada.
Meie kujundatud kostüümid said just sellised, nagu olime nad kavanditele joonistanud. Väiksemate projektide juures tuleb kunstnikul ikka kompromisse teha, aga Estonias oli kõik võimalik : )
Väga soe tunne tuleb südamesse, kui Estonia teatriperele mõtlen!
Kassirabal (2006)
Etendus „Kassirabal“ toimus Jõgeva lähedal asuvates Kassinurme mägedes. Kohas, millega seoses räägitakse erinevaid muistendeid Kalevipojast. Etenduse nime ei ole muudetud. Oligi selline sõnamänguline kokkusattumus. Kindlasti aitas see koht ise etenduse loomisele kaasa ja vastupidi.
Lavakujunduseks lisasin sinna kahte orgu (tükki mängiti kahes kõrvuti paiknevas orus) vaid mõned märgilised esemed. Sest vabaõhuetenduses on loodusel endal nagunii suur osa. Ja teatris kehtib reegel – nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik.
Keskendusin kostüümidele, sest just näitlejate kehakatted pidid nad metsa foonilt esile tõstma ja aitama neil oma karaktereid edasi anda. Etenduse tähtsaimaks stseeniks, kus ühtlasi on laval ka kõik tegelased, on pulmastseen. Riietasin kõik naised valgesse. Et tuua esile pruudi tähtsusetus selle pulmas. Nimelt olid kõik naised mingil moel peigmehega seotud. Kõik nad tahtsid sel hetkel olla kõige tähtsamad. Pulm on ju naise elus üldse väga oluline sündmus. Seega said kõik võimaluse end veidi pruudina tunda.
Loomulikult oli selles etenduses veel palju teisi kostüüme ja muid detaile, kuid see stseen on jäänud minu jaoks kõige võimsamalt meelde.
Sisekujundus
Vanaema Köök Tartu Turuhoones (2009)
Kui tellija tegi mulle ettepaneku kujundada Tartu turuhoone boks, olin ma alguses üsna skeptiline. Turg ei tundunud olevat koht, mida saaks eriti kujundada ja luua midagi põnevat. Aga siis tuli mu noormehel, Tarielil, hea idee – teha midagi erilist. Unustada ära, et tegemist on turuga. Kuna boks kuulub lihatooteid müüvale firmale nimega Vanaema Köök, siis sellest lähtuvalt võiks kujundada boksi tõeliseks vanaema köögiks. Ilus tapeet seinal, vanaaegsed köögitarbed, moosipurgid, käterätikud, hubase valgusega lambid ja vanad fotod.
Pakkusin tellijale idee välja ja ta oli sellega 100% nõus, öeldes isegi, et olen justkui tema mõtted kirja pannud.
Lõpptulemusega jäime me kõik väga rahule. Ja turul käies vaatan rõõmuga, et Vanaema Köögi boksi ees on ikka saba 🙂
Vanaema Köök Sadamaturul (2009)
Kuna klient jäi rahule turuhoones tehtud tööga, siis sai otsustatud uuendada ka Sadamaturu Vanaema Köögi boksi. Stiililt sama, mis turuhoones, kuid kasutades teisi värve, mis on kooskõlas Sadamaturu üldise kujundusega.
Pikk 74 kortermaja trepikojad (2011)
Üle 40 aasta remontimata kortermaja Pikk 74 trepikodade kujunduses võtsin aluseks 60ndate stiili, kuna maja valmis 1967. aastal. Tol ajal olid moes aplikatsioonid. Elektrikappide plekist uksed tundusid just õige kohana, et nendele midagi maalida. Esialgu oli mõte kujutada 60ndate poplauljaid ja -näitlejaid või kirjutada lühikesi tekste – majas elavate inimeste mälestusi. Näiteks üks vanaproua meie majast rääkis, et tema nooruses lauldi ja mängiti avatud akendel tihti kitarri. Kuid mõlemad ideed tundusid teostuslikult üsna keerulised.
Ma ei tahtnud kuidagi loobuda ideest, et trepikojad võiksid olla kuidagi maja ajaloo või ümbrusega seostud. Nii tekkiski mõte tuua meie õue kased koridori seintele. Kaskede must-valged tüved sobisid hästi kokku ka minu poolt valitud põrandaplaatide maleruudustikuga. Kuna maja ehitamise ajal oli ühte trepikotta põrandaplaatidest laotud ka maja valmimise aastanumber, siis otsustasin jätkata seda traditsiooni igas trepikojas.
Lisaks mustale ja valgele, mis on läbivateks värvideks kõigis trepikodades, valisin seinavärviks taevasinise. Sügisel valmivate ülejäänud kahe trepikoja värviks saab oliivroheline. Igasse trepikotta lisasin ka ühe eristava detaili. Ühes trepikojas on selleks linnu pesakast, teises kass, kes luurab lindu. Meie enda trepikotta tuleb ilmselt valge koer nagu meie Haiku.
