Skip to content

Dia de Muertos

Idee

Kui me Tarieliga 5 aastat tagasi oma väikse ettevõttega alustasime, eelnesid sellele pikad arutelud, mis võiks olla meie brändi nimi. Nimesid oli väga palju, kuid lõpuks jäi sõelale üks kindel ja tugev liider – Lucky Son of a Bitch. Nii registreerisimegi LSB OÜ. Aga kui asusime oma loomingulise väljundi (pildid ja tooted) juurde, leidsime, et ideid on nii erinevaid, et tuleks teha ühe asemel hoopis kaks brändi – üks leebe ja armas ning teine jõuline ja julge. Otsustasime ka, et enne tuleme välja selle armsaga. Nii sündiski Lucky Laika.

Mõte tema kurja kaksikut ilmutada, oli meil kogu aeg südames. Kuid Lucky Son of a Bitch`i esimese sarja idee pidi veel küpsema, ootasime õiget tunnet. Mitu üksikut pilti ja toodet tegime sahtlisse valmis. Kuid ükski ei tundunud piisavalt tugev olemaks esimene. Ja siis korraga me leidsime selle – Dia de Muertos ehk Surnute Päev. See on Mehhiko püha, mil avaldatakse austust surnutele.

Hingedeaega pühitsetakse kogu maailmas, kuid mehhiklaste pühas on nii palju ilu ja rõõmu. Nad usuvad, et surm ei ole lõpp, vaid millegi uue algus. Kolju maalimine näole, annab võimaluse ületada surmahirmu ja käituda mänguliselt teemaga, mida üldjuhul kardetakse. Ja pealegi, kui on üks päev aastas, mil taaskohtuda oma armastatud hingedega, siis ei tohi see päev olla sünge ja kurb, vaid hoopis helge ja pidulik!

Selle püha kontseptsioon tundus meile nii huvitav ja väljund visuaalselt nii kaunis, et tahtsime selle oma loomingusse tuua. Ning tehes seda, luua sellele lisadimensiooni – ühendada kaks kultuuri – Mehhiko püha ja erinevate riikide rahvusmustrid. 

Esimeseks riigiks valisime koduse Eesti 4 piirkonda: Muhu, Setumaa, Iisaku ja Tõstamaa. 

Inspiratsioon

Naudin neid hetki, mil erinevatest osadest saab tervik kuidagi väga kergelt ja loomulikult. Dia de Muerto sarja loomisega oli just nii. Olime Tarieliga Surnute Päeva teemat juba tükk aega mõttes kandnud. Meid võlus koljude ja ornamentide sünge ilu.

Minu sünnipäeval, detsembris, käisime vaatamas viimast Bondi filmi “Spectre”. Filmi avastseen Mehhikos, Dia de Muertose suurejooneliste pidustustega, avaldas meile sügavat muljet ja kinnitas meie soovi selleteemaline sari luua.

Veebruaris arutasime oma 2016 plaane ja otsustasime, et joonistan Muerto sarja 4 esimest pilti suveks valmis. Algne idee oli kujutada erinevate lill- ja taimornamentidega kaunistatud kolpasid. Ma ei kujutanud seda algul hästi ette. Aga Tarielil oli selge nägemus – tuleb võtta üks Eesti muster (otsustasime ühendada Muerto ja erinevate rahvuste mustrid) ja teha sellest maaling.

Ma ikka kõhklesin – imetlesin, kuid samas kartsin seda teemat. Eesti kultuuris on surm ju ikka tabu-teema olnud ja avastasin üllatusega, et ta ma ise olen selles harjumuses päris kinni. Märtsis alustasin siiski joonistamist. Vaikselt olin seda päeva edasi lükanud, aga lõpuks võtsin pliiatsi kätte, Googlist Muerto pildiotsingu lahti ja alustasin. Edasi läks kõik üllatavalt kiirelt ja lihtsalt. Pilt võttis ruttu kuju ja sai valmis rekordajaga – 22 tundi. See on alles loodava sarja esmapildi kohta ülikiire tulemus!

Võtmeks sai alljärgnev pilt, Julia Kuzmenko McKim`lt. Mind inspireeris selle juures miski, mingi tunnetus oli just see õige. Mõistsin, et enne olin krambis olnud suuresti seetõttu, et kolp oli mu kujutluses liiga kindla ja ühetaolise vormiga, kuid kui hakkasin visandama nägu, siis neid on ju lõputult ja saab kujutada keda ja kuidas tahes. Mind paelus mustrite maalimine naise näole ja lillede lisamine juustesse. 

Vaatasin joonistamise ajal veel paljusid pilte. Igaüks neist aitas mul Muerto-kultuuri visuaalset poolt tundma õppida. Mind vaimustas, et sellel elu- ja surmapidustusel polnud kokkuhoid kunagi teema – kõike võis lisada ikka rohkem ja rohkem ning ilu muutus sellest küllusest vaid suuremaks. Värvide ja aksessuaaride kombosid oli alates kirgastest-jõulistest ja lõpetades mahedate ning murtud toonidega.

Üks kauneim mahedates on Kuzmenkova Mary`lt

Tööprotsess

Kuna esimese pildina joonistasin neiu näole Muhu mustrid, siis oli lihtne. Muhu tuntud ja armastatud lilltikand oli lihtsalt suurepärane Muerto pärja loomiseks, kuna see sisaldab lisaks suurtele lilledele nagu moonid, kannikesed, karikakrad jne, ka väikseid erilisi detaile nagu maasikaid, piibelehti ja meelespeaõisi. Kuldsed viljapead kaardusid ümber silmade musta maalingu, ülejäänud näol kasutasin aga geomeetrilist muhu särgikirja. Keskseks elemendiks sai loomulikult kaheksakand ehk Muhu männa kujutis.

Samal ajal kui mina joonistasin, luges Tarieli Muhu männa kohta ja leidis read, mis panid mul pea ringi käima – nende sobivus teemasse oli lihtsalt ideaalne! Seda märki tehti peale rahvariiete ja ehete ka uste kohale ning aknalaudadele, et hinged tagasi tuleksid. Usuti, et hinged rändavad allmaailmast selle märgi justkui värava kaudu. Sild kahe kultuuri vahel oli olemas!

Seejärel asusin Setumaa neiut joonistama. Otsustasime, et teised piirkonnad Eestis valime vähemtuntud. Aga Setumaa lihtsalt pidi olema, sest isa poolt olen ma sealt pärit. Setumaal möödus mu lapsepõlv ja osa mu südamest jääb alati sinna.

Siin tekkis meil sarja arengusse esimene tõrge. Tarieli soovis, et meil oleks kindel skeem, kuidas pildid üles ehitada. Muhu mustrites olid olemas nii maalilised kui geomeetrilised kujundid, kuid Setumaaga ei olnud asi nii lihtne. Plaanisin kasutada setu hame käisekirja, kuid peakaunistuse osas polnud veel mõtteid. Ühel jalutuskäigul arutasime seda ja Tarieli küsis: “Aga mis sa Setu tegelasele pähe paned?” Mulle meenus millegipärast kohe setu muinasjutt “Marjakobar” ja nii ma pahvatasin kiiruga, et pihlakad, sest need on setudele pühad marjad. Tegelikult alles hiljem lugesin, et nii see tõesti on 😉 Lisasin igaks juhuks ka fakti, mida kindlalt teadsin – pihlaka venekeelse nimetuse “rjabina” järgi on nime saanud ka Räpina linn, kus ma põhikoolis käisin.

Tarieli ütles, ok, kuigi teiste piirkondade osas polnud ikka veel selgust, jätkasin teise pildi joonistamist. Küll ma siis mässasin nende pihlamarjadega ja enda näoga, sest korraga tekkis mul kindel tunne, et Setumaa pildil pean ma ennast kujutama. Ka muster näol on eriline ja isiklik – see on osake mu vanavanaema hame käisekirjast. Ja nüüd pihlakast. See, setude püha puu, on seotud naiselikkuse. Pühadusele viitab muu hulgas ka marja otsas olev rist või viiskand. Jälle ilus seos hingede teemaga.

Vahepeal olin ma niisiis väga kirglikult Muerto sarja kaitsma hakanud ja ei tahtnud kuuldagi, et piltide joonistamise takerduks. Naljakas, et enne oli vastupidi – Tarieli oli tugev algimpulsi andja ja mina pigem kõhkleja. Tarieli kriitika edasiste piltide loomise osas oli igati õigustatud, ta küsib tihti õigeid küsimusi, mille peale mina oma tuulepäisuses ei tule või mõeldagi ei taha. Kui Setumaa pilt valmis sai, olime taas küsimuse ees, kuidas jätkata. Nüüd olid mu ideed otsas. Kuid siin leidis Tarieli lahenduse. Ta pakkus, et neiu näol võiks kujutada valitud piirkonna mustrit, kuid tema juustele joonistada selle piirkonna taimi ja looduselemente.

Kuna kolmandaks piirkonnaks valisime Tõstamaa, siis oli nende elementide leidmine lihtne. Tõstamaal on väga ilus rannajoon, seepärast panin juukseehte kokku kivikestest, kajakamunadest, pilliroost ja kadakaostest. Peale selle klappis kohe ka see, et ka kadakat peetakse lisaks sitkuse sümboliks olemisele ka pühaks puuks, just kadakamarja otsas oleva ristimärgi tõttu. Siinkohal hakkas mulle juba tunduma, et iga marja otsas on mingi ristimärk vms – hihii 😉

Neljandana läks töösse Iisaku. Ida-Virumaa on tuntud ürgmetsa ja rabadega. Nii et lisaks rahvarõivamustrile oli mul jälle palju materjali, mida pärjas kasutada. Tahtsin kindlasti joonistada sõnajalalehti. Kuid töö käigus selgus, et nad pole selles kontekstis kahjuks üldse sobivad. Pildid pidid harmoneeruma ka omavahel ja peenepitsiliste lehtedega sõnajalad osutusid liiga pretensioonikaiks. Nii pidingi neist lõpuks ohates loobuma ja lisama neiu juustesse hoopis rabataimi. Muraka mesikuldsed marjad andsid peaehtele hea aktsendi. Leidsin veel ka laheda valgetupsulise jänesevilla, mida lisada.

Taust

Kui pildid olid valmis ja tooted tootmisse saadetud, kaevusin mõnuga veel sügavamale Muerto teemasse. Kui enne olin keskendunud pildilisele poolele, siis nüüd lugesin ja lugesin. Ja kõik see hakkas mind veelgi rohkem lummama (nagu see oleks üldse võimalik olnud). Leidsin palju põnevaid fakte ja seoseid.

Hingedeajal on Mehhikos tavaks kujutada inimesi skelettidena. Kõige kuulsam skelett on `La Calavera Catrina`. Catrinal on peas uhke Euroopa 20 saj. alguse stiilis kübar. Selle satiirilise karakteri lõi Mehhiko illustraator, Jose Guadalupe Posada, ning see viitab mehhiklastest põliselanikele, kes püüdlesid Euroopa aristokraatia poole. Catrinast on saanud Dia de Muerto ikooniline kangelanna.

Nüüdseks, kui Muerto tooted on juba valmis ja müügil, on neid mõnel laadal näinud ka mitmed mehhiklased, hea üllatusena on nad selle sarja pildid igati heaks kiitnud. Mitmed on hüüatanud äratundmisrõõmus: “Ouu look, Catrina!”

Ja siis – minu jaoks kõige erilisema tähendusega lugu on see, et juba üks tuntumaid skull art`i esindajaid maailmas on Frida Kahlo. Frida on üks minu suurtest eeskujudest kunstis, maalides julgelt, vabalt ja südamest tuleva kirega kogu oma elu, olgu see nii valus kui tahes.

Oma töödes ühendab ta geniaalselt reaalsuse ja enda kodumaa, Mehhiko, põlisrahvaste kunsti. 

Frida kunstis on palju ilu, tema pildid puudutasid mind juba ammu enne, kui ma ise maalima asusin. 

Sellel pildil kujutab Fridat üks minu kaasaegne lemmik-illustraator Benjamin Lacombe (ta illustreerib just praegu raamatut Fridast). Supertöö temalt – ideaalne kui kaks su lemmikut kohtuvad. No te vaid vaadake neid pilte!!!

Frida ja Diego Dia de Muerto pidustustel. Milline koloriit!!! Ma lihtsalt ahmisin õhku, kui seda nägin 🙂

Nii, nüüd lihtsalt pean pildiliselt midagi oranži lisama, sellepärast väike sisuhüpe, et edaspidi veel veidi skull art`i kunstnikest rääkida 😉

Aga minu jaoks oli ka väga tähtis see fakt, et lilledel on selle püha ajal Mehhikos eriline roll, eriti ühel õiel. Selleks on nn surnute lill `cempazuchitl` (ing. k mary gold ja meil peiulill). Usutakse, et selle lille tugev lõhn aitab hingedel leida teed tagasi maa peale.

Mäletan, et vanaema armastas neid ka tihti meie lähedaste haudadele istutada. Võibolla just mu setu vanaema kaudu on Surnute püha mulle hingelähedane, sest õigeusklikel on samuti kombeks haudadele andameid tuua ja surnuaiapühasid pühitsetakse ikka lähedaste haudadel süües-juues.

Aga veel kuntnikest. Diego Rivera, Frida Kahlo loominguline partner ja abikaasa sai just Calavera Catrina loojalt, Posadalt, tõuke maalimaks tavalisi inimesi, kes elavad ja töötavad oma keskkonnas.

Diego maalid olid jõulised ja monumentaalsed. Sellel 15-meetrisel pildi …

… keskseks tegelaseks on La Calavera Catrina, kes ühendab kaht meeskunstnikku, hoides neil käest kinni – noormees on Diego Rivera ise noorena ja härrasmees kübaraga on Posada ise. Nende selja taga seisab Frida, hoides ühte kätt kaitsvalt oma lapsena kujutatud abikaasa õlal, teises käes on tal aga tasakaalu sümbol.

Kollektsioon

Dia de Muertos on esimene sari, mille puhul tulime korraga välja terve kolletsiooniga. Varem, Lucky Laika sarjade puhul, olime teinud asju samm-sammult, kuid nüüd valmisid meil korraga 7 erinevat toodet: siidsallid, poolvääriskividega kaelakeed (korall, oonüks ja laavakivi), kõrvarõngad, prossid, pross-rinnamärkide komplektid, taskupeeglid ja ajutised tätoveeringud. Ja lisaks veel padjad koostöös Pillow&Pillow`ga.

Ja samuti esmakordselt tegime korraliku fotosessiooni, mille modelliks õnnestus meil saada imekaunis ja särav Sandra Sillamaa. Tema valimine polnud juhuslik – Sandra bänd Trad.Attack! ründab samuti tradistioone (neid ometi austades) ja loob selle tulemusena midagi erilist ja uut. Nende muusika on suurepärane 🙂

Fotoshooti meeskond oli meil ka väga hea! Jumestas ja seadis lilled imekaunilt juustesse Kristi Petolai, valguse ja varju püüdis fotodele andekas ja loominguline Laura Strandberg. Aitähhh teile kõigile veelkord!!!

Sandra kannab juustes erilise hoole ja armastusega valitud lilli – punaseid lillherneid ja pelargooniumit, valgeid kipslilli ja jasmiiniõisi, üht kibuvitsaoksa ja kõike kroonib keskse õiena surnute lill `cempazuchitl`. See lilledest kroon sai mu meelest eriti kaunis!

13. juulil oli meil Lucky Son of a Bitchi ja Dia de Muertos sarja esitlus. Panime kuupäeva juba kevade alguses paika ja alles hiljem avastas Tarieli, et just sellel päeval on Frida Kahlo surma-aastapäev. Ja jälle oli lahe kogeda, et mõned asjad elus lähevad justkui iseenesest paika. Sobivamat kuupäeva poleks saanudki valida.

Selle pika postituse tegemine võttis palju aega, kuid oli mulle väga vajalik talletamaks kõik selle põneva teekonna etapid. See on olnud eriline protsess meile mõlemale Tarieliga. Mina tundsin, et tahan end ka väliselt muuta ja lõikasin maha oma pikad juuksed, mis mõjus väga vabastavana 🙂 

Lahe on ka see, et nüüdseks, kui ma seda postitust lõpetan, on Muerto asjad juba meie veebipoes ja mitmetes poodides müügil ning kõik tootegrupid on endale ka juba ostjaid leidnud. Juba on tellitud ka suurim lõuend meie senises ajaloos ja just Muerto piltidega!

Be First to Comment

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga