Skip to content

H. C. Anderseni eri

Detsemberis on mu sünnipäev ja sellepärast on mul kogu selle kuu jooksul eriline, pidulik tunne. Just seetõttu avaldan ka Must-valgete muinasjuttude sarjauued pildid nüüd, talve hakul. Sel korral illustreerisin H. C. Anderseni jutte. Püüdsin neisse seda jahedat ilu ja nukrust, mida imbub Anderseni kirjaridadest nagu päiksevalgust läbi vaese naise akna taga kasvava hernetaime. See, lapsepõlves vanaema poolt etteloetud lugu, meenub mulle alati kui mõtlen Andersenile. „Herneõis“ pole tema tuntuim jutt, kuid minu jaoks on selles justkui midagi tema kõigist lugudest. Anderseni lood pole tüüpilised, õnneliku lõpuga muinasjutud. Pigem jutud elust ja selles peituvatest raskustest. Kuid peaaegu kõigis neis peitub lootus ning see ju ongi see, mis meid elus edasi viib!

Lumekuninganna

Muinasjutt räägib sõprusest, mis võidab kõik raskused. Enamasti on tuntud lugu vennast ja õest, kuid originaalis kirjutas Andersen naabrilastest, Kaist ja Gerdast, kes mängivad nende akende all kasvavate rooside keskel.

Kunagi ammu valmistasid kurjad vaimud võlupeegli, mis pidi moonutama kaunist ja näitama vaid halba. Vaimud tahtsid viia peegli taevasse, et naeruvääristada jumalat ja ingleid, kuid teel peegel purunes ja selle killud kukkusid maa peale. Tillukesed killud läksid inimestele silma ja südamesse, külmutades südame ja muutes silmad kurjaks võlupeegliks, mis näevad vaid kurjust ja inetust.

Üks kild läheb ka Kai silma ning ta muutub kõigi suhtes kurjaks ja lõhub roosiaia. Ainsaks iluks maailmas peab ta nüüd lumehelbeid. Kord kui Kai kelgutab, ilmub lumekuninganna ja suudleb Kaid. See suudlus külmutab poisi ja paneb ta unustama Gerda ja oma pere. Lumekuninganna viib Kai endaga kaasa. Gerda asub sõpra otsima ja teel peab ta ületama palju raskusi. Kai on külmununa lumekuninganna lossis. Gerda langeb nuttes sõbra kaela, tema kuumad pisarad sulatavad poisi südame. Kai „ärkab ellu“ puhkeb rõõmust nutma ja pisarad pühivad võlupeegli killud ta silmist. Õnnelikena lähevad nad koju tagasi, kus kõik on samamoodi – muutunud on vaid nemad ise.

Väike merineitsi

Lugu armastusest, mis ei kohku tagasi ühegi katsumuse ees. Merineitsi armub printsi, keda ta kord merepinnale ujudes näeb. Nüüd on väikse, kuid vapra merineitsi püüd saada surematu hingega inimeseks ja nii oma armastatu süda võita. Soov on nii palav, et ta on nõus selle eest ära andma isegi oma kõige kaunima ande – hääle. Kuid just selle kaotuse tõttu ei õnnestu tal printsi südant võita. Merineitsi õed tahavad teda merre tagasi tuua, kuid selleks peaks merineitsi oma armastatu tapma. Seda väike merineitsi aga ei suuda. Kuid inglid näevad väikse merineitsi headust ja selle asemel, et muuta ta merevahuks, nagu on kõikide merineitsite saatus, annavad nad talle surematu hinge ja tõstavad ta üles taevasse.

Pöial-Liisi

Muinaslugu jutustab tillukesest tütarlapsest, kes sünnib lilleõiest ja kelle ühel ööl röövib kärnkonn oma pojale pruudiks. Pöial-Liisil õnnestub aga teiste heade loomade abil põgeneda ja nii algavadki miniatuurse tütarlapse seiklused, mis leiavad õnneliku lõpu tänu neiu hoolivale südamele. Ta ravib terveks vigastatud pääsukese, kes tänutäheks viib Pöial-Liisi lilleõisi täis aasale, kus neiu kohtab enda kasvu lillehaldjast printsi, kes kingib talle tiivad ja kellega ta abiellub.

Anderseni algses loos on linnul – pääsukese asemel on selleks ida-sinilind (Sialia sialis) – veelgi tähtsam roll. Ta nimelt jälgib Pöial-Liisi lugu algusest peale ja on neiusse armunud. Linnu süda murdub, kui Pöial-Liisi printsiga abiellub. Ida-sinilind lendab tagasi kodukohta ja jutustab loo mehele, kes selle üles kirjutab. Arvatavasti on mees H. C. Andersen ise.

Muinasjutulist detsembrikuud teile, armsad sõbrad – olgu igas teie päevas mõni väike ime!

Be First to Comment

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga