Skip to content

Kallis mai!

Tahaksin käia veel sinuga koos mõne sammu,
enne kui laguneb tee …

… enne kui õied on mullale loovutand ammu
karikais lõhnanud mee …

Kunagi kordasin seda Artur Alliksaare lootuse-luuletust mõttes sadu kordi. Kunagi kui mu süda oli murdunud, siis need read lohutasid mind, sest ma mõistsin, et keegi on veel just samamoodi tundnud.

Täna mõtlesin, et kuidas ometi saaksin ma tagasi hoida maikuu möödumist. Veel vaid üks päev ja ta ongi jälle läinud, tema, minu lemmikkuu … Nii hiilisidki mõttesse need Alliksaare read: “Tahaksin käia veel sinuga koos mõne sammu …” Oh kui väga ma tahaksin!

Ma olen mais alati veidi pöörane – jooksen ringi ja imetlen kõiki puhkevaid õisi ja muidugi nuusutan, nuusutan neid. Piibelehed, sirelid, toomingad, tulbid … Mulle meeldib eriti aeg kui kastanite õieküünlad pole veel süttinud – nii ilus kumisev ootus. Ja kui puulehed ei ole veel oma täismõõtu saavutanud – nii ilus värv. Olen sooja ilmaga nii kaua väljas kui vähegi võimalik (Mikaga on hea kaua väljas olla, sest talle meeldib seal ka). Ahmin endasse jahedate ilmade värskust ja kevadvihma niisket rohelist (see pole võrreldav sügisvihmaga!) Ja muidugi valgus. Vaevalt saab päike punastades loojuda kui juba kumab koht, kust peagi on näha teda tõusmas. Tunnen kuidas see mu kehasse imbub ja mind kosutab.

Kuid selle aasta maikuu kohal on vari. 2. mail pidime panema magama oma kalli Varivalge, meie Haiku. Oli nii südantlõhestav – terav valu. Pisarad ei lõppenud ja kodu tundus nii tühi. Nüüd on sellest jäänud vaikne nukrus ja igatsus. Kirjutan Haikust kunagi pikemalt. Praegu veel ei jaksa.

… siis mulle lämmatav-sügava, sumeda suike
tardumus nii palju valu ei tee …

Be First to Comment

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga