Sel aastal on ilus lumine talv ja me käime Mikaga pea iga päev kelgutamas. Muidugi oleksime võinud ka enne Mika sündi Tarieliga kelgutada, aga nüüd on meil selleks ideaalne ettekääne – laps 😀 Ja nagu lastele nii meeldib ka mulle kõige rohkem jäiseks sõidetud kelgurajalt tagumiku peal alla sõita.
Tarieli on Mika nii hästi väljatreeninud, et kohe kui Mika alla jõuab, hüppab ta püsti, haarab kelgunööri ja jookseb kiiresti rajalt eest, et siis mäekülge mööda üles ronida. Teised lapsed jäävad ikka lumele pikutama või ronivad üles otse jäise raja kõrvalt, kus uued kelgutajad võivad neile otsa sõita. Aga Mika, miniatuurne kuju oma puhvis kombeka ja tutimütsiga hüppab püsti ja jookseb vilkalt kui väike orav selle kaose keskelt eemale, turvalisele alale.
Kord oleme taas mäel ja seal valitseb üsna hektiline ja tormlev liulaskmine. Kolm umbes 10-12 aastast poissi, kes teevad mäel igasugu trikke ja sõidavad alla seistes ning tagurpidi, jäävad äkki Mikat vaatama ja üks poiss ütleb teisel: “Õu, kle vaata, see väike laps on nii armas!” 🙂 Ja meie südamed sulavad kesk seda lumist möllu 🙂
