Eelmise aasta novembris joonistasin ühe väga lumise pildi, teadmata veel, millene soe talv meid ootab. Idee lumekakku joonistada sain palaval suvepäeval, kui üks klient soovis oma pojale just selle linnuga pilti. Kandsin seda lindu kaua mõttes. Silme ees oli tema lumivalge sulestik ja kuldkollased silmad.
Joonistama asudes mõlkus meeles hoopis teine vanasõna kui see, mis lõpuks pildi pealkirjaks sai. See on inglise vanasõna, mis pärineb 16. sajandi lastelaulust – The north wind does blow, and we shall have snow – Põhjatuul puhub ja peagi on lumi maas.
Vanad laulusõnad:
The north wind does (orig. doth) blow,
and we shall have snow,
and what will poor robin do then?
Poor thing.
Tegelikult oleksin pidanud lumekaku asemel kujutama punarinda. Kuid uurisin seda laulu hiljem, kui pilt juba peaagu valmis ning olin siis juba sellesse teksti nii kiindunud ja ka pilt sellega kokku sulanud, et nii jäigi.
Mingi lumeigatsus ja -lumm selles pildis on, sest jõulude ajal tekkis eri müügikohtades selle järele suur nõudlus. Inimesed aina küsisid seda ja tihti said pildid otsa. Üks väike poiss valis just selle pildi oma jõulukingiks, loobudes mänguasjast mida ta enne emalt-isalt palunud oli. Ta seisis võlutult pildi ees ja nii see tema omaks sai. Olen alati liigutatud, kui keegi näeb mu piltides midagi, mida ma võibolla ise nähagi ei oska. Tekivad uued seosed ja lood. Meil kõigil on ju oma ajalugu, mälestused ja mõtted …
Aga – Põhjatuul puhub ja peagi on lumi maas … Kuskil kindlasti on.