1. augustil (õige päev on 30. juuli) tähtistasime Tarieliga oma 10. pulma aastapäeva ja 15 koosoldud aastat. Nagu meil tavaks on saanud, tähistame suuremalt ja sõpradega iga 5 aasta tagant. Ühesõnaga tegime PEO !!! Tükk aega kaalusime, kas ikka teha või mitte, ettearvamatu aeg ikkagi. Aga siis otsustasime – just nüüd tulebki sõpradega kokku saada ja mõnusalt aega veeta, sest ei tea, millal jälle see võimalus tuleb. Niiviisi Tarieliga arutledes, tekkis meil ka peo nimi “Kahe laine vahel”. Olime suurema koosistumise sõpradega teinud selle aasta alguses, siis tuli isolatsioon ja nüüd kui sügisel oodatakse uut viiruselainet, siis selles “orus” ongi inimestel võimalus veel üksteisele silma vaadata.
Eelmise, oma puupulma, pidasime me maha Rataskaevu 16 restoranis ja see oli ülilahe pidu. Ainult oleks tahtnud kauem juttu ajada kui vaid õhtusöögist poole ööni 😉 Seepärast tuligi Tarielil mõte, et võiksime kohtuda juba enne õhtusööki ja liikuda ringi meie armsas kodukandis, Põhja-Tallinnas. Kaalusime mitmeid toredaid kohti, kuid lõpuks jäid supervaatega endine Kopli prügimägi, Kopli Liinide promenaad ning Noblessneri kai. Reaalsus oli see, et jõudsime vaid prügimäele ja jäimegi sinna! Aga nagu meie pulmaisa meile pulmas ütles, kui tegevused võtavad kauem aega, siis see näitab, et inimestel on hea olla 🙂 Oli tõesti!
Mina ja mu pruutneitsid, hihiii 😉
Ja oma peigmehega …
Seal oma kõige kallima ja armsate sõpradega koos olles, oli mul lihtsalt nii õhus-hõljumise-tunne (lisaks sai joodud ka šampanjat), et ma ei märganudki KUI kaunid olid sellel päeval pilved. Alles hiljem fotodel vaatasin kui Elina oli sellele tähelepanu juhtinud, fotograafi silm tal ikkagi 😉
Joogi kõrvale pakkusime suupisteks peigmehe soolatud värskeid kurke ja pruudi küpsetatud puuviljaleiba. Kõik söödi ära 🙂
Mõte oli veel Kopli liinidele jalutama minna, aga nagu meie pulmaisa, Anti, meie pulmas ütles, järelikult on kõigil lõbus kui tegevused võtavad planeeritust kauem aega. Nii et me jäimegi hoopis mäele vaadet nautima.
Ja kui õhtusöögiaeg lähenes, siis liikusime koju tagasi, et sealt juba trammiga Kurzesse sõita.
Allpool õitses minu pruudikimbu ja pulmakaunistuste lill, raudrohi.
Niiviisi me läksimegi. Sel tunnil on meie hoov õhtupäikse kulda täis. Aitäh Anahile piltide eest!
Kohe näha, et oleme vastutustundlikud täiskasvanud inimesed, sest trammisõit Kurzesse, mis asub otse Volta peatuse kõrval, tekitas elevust … ja isegi üks peatus varem maha tulemist. Nimelt polnud paljudel ühiskaarti kaasas ja siis oligi elev ja ärev meeleolu, et äkki on kontroll 😀 Me Tarieliga oleks küll edasi sõitnud, aga kui üldsus võitis 😉
Kõndides mööda trammirööpaid jõudsimegi Kurzess. Restorani, mis asub lahedalt tööstusmaastikul trammi- ja raudtee vahel (see lõik raudteest oli muide üks “Teneti” võttepaikadest) ning mida peab Nurian, kes pakub käsitsi valmistatud mitmevärvilisi ja eri täidistega kurzesid. Laud oli meile juba kaetud ja õhtupäike kuldas seda.
Küll toit maitses hästi ja oli värviline – carpaccio – oli täpselt minu kimono ja ehete värvides …
… Kuldsuine Kristi ütles terve õhtu jooksul ilusaid ja nii häid tooste. Just Kurzes kõlas temalt toost ka Haiku mälestuseks, mis tõid meie silmi pisarad. Kuid peagi hüüti meile ka esimene “Kibeee!!!” ja siis läks nukrus üle suudlemiseks 🙂
Ühesõnaga, pidu kogus tuure ja meil oli väga lõbus. Ka Nurian ise (naine rohelises) tuli meid vaatama ja küsima, kuidas toit maitseb. Kiitsime 😀
Mida madalamale laskus päike, seda rohkem meenus, et sellelegi pikale ja soojale päevale järgneb õhtujahedus ja öö. Kuid me olime selleks ettevalmistunud ja liikusime edasi Shvipsi, meid saatis sellel teekonnal – taas kõndides mööda trammiliini (ok, seekord siiski liini kõrval kõnniteel) – superkuu. Kuu oli tõeliselt suur, kollane ja meenutas juustukera. Küll meie tinapulma päevaks oli taevas end ehtinud – imeliste pilvede, ereda päikse ja hiigelsuure kuuga …
Shvitsis oli ka väga mõnus, sest meile oli reserveeritud privaatruum 🙂 Nii et saime end täiesti omaette olla ja end vabalt tunda. Nu seda me tundsime nagunii arvestades veini meie soontes ja peades. Hihihii! Eks me olime üsna ülemeelikus meeleolus juba!
Tarieli ei viitsi kunagi midagi tellides või reserveerides hakata seletama, mis ta nimi täpselt on. Seega broneerib ta asju tavaliselt nimele – Tarvi. Nii tegi ta ka sel korral, kuid teenindaja vist kuulis valesti ja seega oli laud broneeritud hoopis Järvile 😀 Naersime, et baaris oodati ilmselt intelligentsemat Järvide seltskonda ülemeelikus olekus pulmaliste asemel.
Hakkasid moodustuma ka uued paarid 😀
Oli väga lõbus ja väsimust ei tundnud peaaegu keegi. Vaid mõni üksik hiilis vaikselt minema, enamus jätkas peale Shvipsi sulgemist sumedas augustiöös kõndi erinevate peopaikade vahel.
Käisime läbi kõik kohad Telliskivis, mis veel lahti olid. Pikemalt peatusime Kolmes Lõvis, mis oli mõnedele too much, kuid meie Tarieliga tundsime end igati koduselt 😉 ja tegime ühe tantsutiiru selles stiilipuhtas slaavi urkas.
Lõpuks maandusime kõige pikemaks Sveta baari ja jäimegi sinna kuni kõik külalised lahkusid. Meil oli ikka veel isu tantsida, inimesi vaadata ja muljetada. Seda tegime lausa nii kaua, et alles kolmveerand koduteel kutsusime takso. Oli ilus pidu! Ja oli niiiiii hea tunne tähistada meie armastust koos oma kallite sõpradega!