Hakkan nüüd järjest lisama oma suvel joonistatud Vanasõnade sarja pilte, et hiljem oleks hea ülevaade ning pildid ilusti järjekorras. Viimati lisasin blogisse piisoni, mis valmis suve algul, seejärel tulidki kohe merihobukesed ehk hippocampused (lad. k).
Joonistasin need inspireerituna oma merihobukese prossist, mis lebas mu laual ja natuke sellepärast ka, et on Merekultuuriaasta. Üldse on merihobukesed ühed kummalisemad ja muinasjutulised loomad, välimuselt nagu tillukesed eelajaloolised lohed või malemängu ratsud. Lahe on ka see, et nende keha värv muutub vastavalt neid ümbritsevale taustale, sulades sellega ühte. Merihobukesed on monogaamsed ja nende eripäraks loomariigis on veel see, et rasedust kannab isane loom. Nad on küll väga viljakad loomad, kuid sellele vaatamata on nad väljasuremisohus liik, Punasesse raamatusse on kantud 38 merihobukese liiki.
Nende eriliste loomade vanasõnaks valisin – Merel on sada südant.
Kuna pildi peategelased on väga iseloomuliku kehaehitusega, …
siis loobusin ma ruttu mõttest neile riideid selga joonistada ja keskendusin peakatetele. 30ndate aastate voolujooneline peakate sobis pruudiloori juurde väga hästi ja peigmehele valisin loomulikult kõvakübara.
