Skip to content

Teletornis ja Lennusadamas

Vahepeal on nii palju tegemist olnud, et pole seda pikka ja toredat postitust teha jõudnud, mille ma nüüd kohe teen ; ) Nimelt käis meil septembri keskpaigas külas minu onu Varpo. Tegime talle koos Tarieliga linnaekskursiooni ja käisime ka Teletornis ja Lennusadama muuseumis. Lahe oli linna ja vaatamisväärsust justkui turisti pilguga vaadata. Plaanisime Tarieliga nagunii mõlemasse kohta minna, kuid onu tulek oli meile heaks motivatsiooniks.

Teletorn sai meile kuidagi eriti armsaks just selle sissepääsu seinapannoode kaudu. Nii hea oli näha 80-ndate alguse stiilseid mehi, kes olid justkui meie lapsepõlve albumilehekülgedelt maha astunud. Vaadake bakenbarde ja vuntse ; )

Ja siis saime end muidugi ka oma sünniaasta numbrite juures pildistada.

Seejärel tutvusime teletorni valmimist tutvustavate fotode ja filmilõikudega, kust leidsime ka meie sünniaja sümboleid.

Edasi viis meie tee ülilaheda kujundusega 3D kinosaali, mida kaunistasid Dolores Hoffmanni televisooni-teemalised vitraažid.

Onu Varpo ja mina – mõlemad topeltprillidega ; )

Ning siis sõitsime üles …

… ja see vaade tekitas soovi lendu tõusta!

Järgmine sihtpunkt oli Lennusadama muuseum kalaparvedega põrandal, …

… avara muuseumisaali, …

… ja maalide sees näidatavate videotega.

Tarieli sattus sellest kõigest vaimustusse ; )

Allveelaev “Lembitu” sisemusse laskudes leidsime eest täiesti omaette maailma. Tõeline mehhanismide ja masinate sümfoonia. Masinaõli lõhnast ja veidi klaustrofoobilist tunnet tekitavale ruumist hoolimata oli meie kolmene setskond ühel nõul, et see on väga põnev maailm.

Nii et “Lembitu” vääris igati oma nime!

Peale selle voltisime veel paberlennukeid, pildistasime end meremehe mundrites ja vaatasime lühifilmi Eesti esimesest naislendur Elvy Kalepist, kes elas suurema osa oma elust Ameerika Ühendriikides. Ta oli mitmel alal andekas, kuid teda tõmbas kõige rohkem just lendamine. Tema elu oli tõeliselt kirju, ta reisis palju ja kogus naislendurina kuulsust. Euroopa ajakirjanikud nimetasid teda “lenduriks huulepulgaga”. Alljärgnevad fotod ebay`st

Ameerikas olles pidas Elvy Kalep ka loenguid Eestist ja lennuasjandusest. Nähes, et lennundust on lastele vähe tutvustatud, kirjutas ja illustreeris Elvy oma esimese lasteraamatu “Air Babies”. Selle toreda raamatu peategelasteks on õde ja vend Speedy ning Happy Wings (nii lahedad nimed ja karakterid need tiibadega lendurlapsed). Kui ma neid pilte nägin, siis meenus mulle kohe, et lapsepõlves olin neid pilte juba näinud, kuid ei mäleta kus. Igal juhul väga armas äratundmine : )

Foto Heldfond Book Gallery.

Elvy elu lõppes kahjuks kurvalt – ta suri üksi ja unustatult Ameerikas. Kuid ta lootis, et teda kunagi Eestimaal meenutatakse. Mida ma siinkohal just teha tahangi. Imetlen Elvy elujulgust ja andekust. On väga lahe, et ta oli lendav illustraator : )

Nii et meil Tarieli ja Varpoga olid väga harivad ja elamusterohked 2 päeva. 

Be First to Comment

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga