Skip to content

Vabaõhumuuseumis ja Paldiskis

Sellest tuleb nüüd üks pika pildireaga postitus. Need kaks päeva, mis veetsime Paldiskis ja Vabaõhumuuseumis, olid tegelikult juba juuli alguses, aga lahedatest hetkedest pole kunagi hilja kirjutada. Pealegi oli vahepeal ju nii troopiline ilm, et oleks olnud kuidagi kohatu jope ja mütsiga tehtud pilte üles panna ; )

Meil käis külas onu Varpo ja me võtsime temaga taas ette väikse Põhja-Eestiga tutvumise matka. Alustasime Eesti Vabaõhumuuseumist. Mina olin seal kunagi põhikooli ajal käinud, Tarielil ja Varpol oli see esmakordne külastus. Selliseid vaateid mäletasin ma tollest ajaks küll …

Aga sellist kassi jaoks tehtud ukseauku küll ei mäletanud ; ) Nutikas talurahvas elas selles talus.

Madalate palkmajade vahel leidsime ka ühe kõrgema ja avaraaknalisema laudisega kaetud maja. See pärines 30ndatest ja iga selle maja tuba õhkas esimese eesti aja hõngu.

Elutuppa oli kaetud pidulaud …

… ja sahver oli külluslik.

Alustasime nagu korralikud külastajad ikka suunaviitade järgi liikumist. Et ikka kõik läbi uurida ja vaadata. Olime käinud alles kolme talu hoovis, kuid meil oli seal kulunud juba oma 1,5 tundi. Alles siis jõudsime muuseumi plaani juurde ja avastasime, et oleme ikka alles nö alguses ja nii palju objekte on veel ees. Seega otsustasime tempot tõsta.

Kuid just siis sattusime, õigemini sattus Tarieli kaluritallu. Olime maja hoovil omavahel ettevaatamatult arutanud, et jälle üks tavaline talumaja – ei ole seal midagi uut ja huvitavat võrreldes eelmistega. Tarieli aga arvas, et noh, ta vaatab ikka korraks sisse. Kuid kohe kui ta tarre astus, hakkas sealt kostma maja tutvustavat jutuvada. Vabaõhumuuseumis räägivad iga taluhoone juures perenaisteks olevad prouad meile “oma talust”. Selle kalurimaja juures olime teinud vea, et nimetasime seda tavaliseks ja nüüd kaitses ja kiitis perenaine õhinaga oma tarekest. Järgnesime Tarielile, sest tundus, et niipea ta sealt ei pääse ; )

Ja kokkuvõttes oli huvitav, kuigi kibelesime juba edasi. Aga saime teada, et kalurite majapidamised olid rikkamad ja uhkemad kui sisemaa omad. Nagu ka pildil näha, said kalurid osta või välismaalt kaasa tuua hoopis peenemaid asju kui talupojad. Näiteks ruudulisest kangast kardinaid. 

Tänasime ja liikusime edasi. Võtsime suuna vesiveskile (millel puudus vesi) ja poele, kus küll millestki puudus ei olnud : )

Alguses arvasime, et asjad riiulitel on vaid eksponaadid, kuid müüja ütles lahkelt, et siin on kõik hoopis müügiks. Väga ilusti, vana kujunduse järgi tehtud kaupadega oli sisustatud kogu pood. Nii et siit sai kaasa osta geniaalseid ja pealegi maitsvaid suveniire ; ) Siin oli kõike – vett, veini, õlut, šokolaadi, pastillaad, küpsiseid ja isegi aedvilja-seemneid.

Kuna kõhud olid meil juba üsna tühjaks läinud, siis ostsime endale toidumoona kaasa. Varpo ostis küpsiseid ja meie šokolaadi.

Ja ühe mõttetera saime ka poest kaasa.

Mõnuga küpsiseid mugides, mida onu Varpo meiega lahkelt jagas, jõudsime tuulikute juurde. 

Päike oli kivid nii soojaks kütnud, et nende vastu lihtsalt pidi selja suruma : )

Minu lemmiktaluks osutus Muhu talude kompleks. See oli taludest kõige värvikirkaim. Selle poolest oleks mulle ilmselt ka setu talu meeldinud, kuid selle ehitus ja ülesseadmine alles käis. 

Aga Muhu maalitud uste vastu ei saa miski. Nii ilusad värvid!

Ja siis veel selline tikitud sõnum seinal “Armastus ei väsi iial ära”. Nii arvan mina ka! See mõte tõi tolle Muhu naise mulle kuidagi lähedale.

Järgmisel päeval sõitsime Paldiskisse. Keegi meist kolmest polnud seal kunagi varem käinud ning seega tundus kuidagi eksootilise sihtpunktina ; ) 

Kõigepealt külastasime Amandus Adamsoni ateljeemuuseumi. Skulptori maja hävis sõjas, kuid tema kavandi järgi ehitatud väike maaliateljee maja on taastatud. Selline armas muinasjutu-majake. Kahjuks oli ka väljapanek kunstniku töödest üsna väike. Aktiivne muuseumi perenaine näitas meile siiski usinalt fotoalbumeid ja rääkis skulptori eluloo. Kuid fotomaterjal skulptuuridest endist oli kesine. Lahe oli vaid see, et kujudest oli tehtud 3D mudelid, mida sai ekraanil ise liigutada ja igast küljest vaadelda.

Edasi sõitsime pankrannikule ja Pakri tuletorni vaatama. Tuletorni lähedal pidasime ka väikse pikniku ja tundsime end tõeliste maismaa elanikena, kes mere äärde sattudes ahmivad sisse avarust, soolast maitset õhus ja igavest tuult mere kohal. Nii et pole imestada, et poistel hakkas pea veidi ringi käima ja nad hakkasid igasugu imelikke poose võtma 😀

Vaateplatvormilt avanes selline vaade : ) ja kõikjal ümberringi olid varisemisohu märgid. Hiiglaslik paekivisein mõjus võimsalt ja tundus, et oleme jõudnud maailma servale nagu sellistes kohtades ikka.

Vaatasime ringi ka autodest ja inimestest tühjas linnas. Tahtsin teha mõned fotod arhitektuurist ja Tarieli sai peateel auto seisma jätta ning see ei häirinud mitte kedagi ; )

Meie reis Paldiskisse lõppes sellise ulmelise maastikuga. Pikniku ja pankrannikuga olime igati rahul, aga linn ise jäi veidi kesiseks. Olime oodanud vist midagi pöörasemat ; ) Igal juhul teame nüüd, mis kohast jutt, kui sõidame mööda Paldiski maanteed. Lahe oli jälle veidi rohkem Põhja-Eestit tundma õppida ja seltskond oli ka parim! Järgmise reisini siis : )

Be First to Comment

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga