Kuu: detsember 2015

Meil on selle üle nii hea meel!!! Solarise keskuse Apollo müüb ka meie märkmikke ja mõningaid printe.

Hooandjas saime nende tootmise raha kenasti kokku ja mõlema trükise puhul jäime lõpptulemusega ka väga rahule. Nüüd on peaaegu kõik kingipakid meie armsatele 102le hooandjatele teele pandud ja oleme saanud juba nii toredat tagasisidet. Paljud inimesed kirjutasid meile ja avaldasid siirast rõõmu ja toetust meie tegemistele. Aitäh kõigile – te olete parimad!!!

Hooandja pakke kokku seades oli eriti tore see, et me saime teada, millised märkmikud kõige populaarsemaks saavad. Nendeks kujunesid ja teevad teistele siiani pika puuga ära – lendur-koera ja jänesega märkmik ; )

Aga hoidsime eriti pöialt ka oma must-valgetele ja ka nendel on kenasti läinud. Kuid siingi edestab lenduridite märkmik piima märkmikku. Nii et inimestele meeldivad kõrgelennulised elualad!

Mopsi ja leemuri märkmikesse on hea oma armsaid mõtteid kirja panna.

Ja siis muidugi meie kahe aasta kalender. Ammune soov sai nüüd teoks. Tarieli idee oli teha sellest kahe aasta kalender. Kuna pilte oli piisavalt ja jäi ülegi, siis on teie ees 2016 ja 2017 aasta kalender – 24 kuu ja 24 pildiga.

Ülilahe oli oma isiklikku kalendrisse pilte valida. Tegin seda põhiliselt lähtuvalt kalendrikuu ilmaoludest, ikka nii et tavekuud rahulikumates toonides ja suvekuud eredavärvilisemad.

Kalendritega on mul alati eriline suhe olnud – väiksena joonistasin emale kingiks igal aastal ühe kalendri, tegelased olid läbi kalendri ühed, erinevatel aastatel ning erinevad. Näiteks muumitrollid või Pipi Pikksukk. Ema on mul perearst ja tal oli siis hea see kalender seinale riputada, et oma patsiente rõõmustada. Nüüd on tal jälle üle pika aja minu joonistatud kalender juba varsti-varsti seinal.

Armsad sõbrad, soovin teile ilusaid ja häid 2016 ja 2017 aastat ja palju lahedaid mõtteid ja ideid, mida märkmikesse kirja panna!

Comments closed

Detsemberis on mu sünnipäev ja sellepärast on mul kogu selle kuu jooksul eriline, pidulik tunne. Just seetõttu avaldan ka Must-valgete muinasjuttude sarjauued pildid nüüd, talve hakul. Sel korral illustreerisin H. C. Anderseni jutte. Püüdsin neisse seda jahedat ilu ja nukrust, mida imbub Anderseni kirjaridadest nagu päiksevalgust läbi vaese naise akna taga kasvava hernetaime. See, lapsepõlves vanaema poolt etteloetud lugu, meenub mulle alati kui mõtlen Andersenile. „Herneõis“ pole tema tuntuim jutt, kuid minu jaoks on selles justkui midagi tema kõigist lugudest. Anderseni lood pole tüüpilised, õnneliku lõpuga muinasjutud. Pigem jutud elust ja selles peituvatest raskustest. Kuid peaaegu kõigis neis peitub lootus ning see ju ongi see, mis meid elus edasi viib!

Lumekuninganna

Muinasjutt räägib sõprusest, mis võidab kõik raskused. Enamasti on tuntud lugu vennast ja õest, kuid originaalis kirjutas Andersen naabrilastest, Kaist ja Gerdast, kes mängivad nende akende all kasvavate rooside keskel.

Kunagi ammu valmistasid kurjad vaimud võlupeegli, mis pidi moonutama kaunist ja näitama vaid halba. Vaimud tahtsid viia peegli taevasse, et naeruvääristada jumalat ja ingleid, kuid teel peegel purunes ja selle killud kukkusid maa peale. Tillukesed killud läksid inimestele silma ja südamesse, külmutades südame ja muutes silmad kurjaks võlupeegliks, mis näevad vaid kurjust ja inetust.

Üks kild läheb ka Kai silma ning ta muutub kõigi suhtes kurjaks ja lõhub roosiaia. Ainsaks iluks maailmas peab ta nüüd lumehelbeid. Kord kui Kai kelgutab, ilmub lumekuninganna ja suudleb Kaid. See suudlus külmutab poisi ja paneb ta unustama Gerda ja oma pere. Lumekuninganna viib Kai endaga kaasa. Gerda asub sõpra otsima ja teel peab ta ületama palju raskusi. Kai on külmununa lumekuninganna lossis. Gerda langeb nuttes sõbra kaela, tema kuumad pisarad sulatavad poisi südame. Kai „ärkab ellu“ puhkeb rõõmust nutma ja pisarad pühivad võlupeegli killud ta silmist. Õnnelikena lähevad nad koju tagasi, kus kõik on samamoodi – muutunud on vaid nemad ise.

Väike merineitsi

Lugu armastusest, mis ei kohku tagasi ühegi katsumuse ees. Merineitsi armub printsi, keda ta kord merepinnale ujudes näeb. Nüüd on väikse, kuid vapra merineitsi püüd saada surematu hingega inimeseks ja nii oma armastatu süda võita. Soov on nii palav, et ta on nõus selle eest ära andma isegi oma kõige kaunima ande – hääle. Kuid just selle kaotuse tõttu ei õnnestu tal printsi südant võita. Merineitsi õed tahavad teda merre tagasi tuua, kuid selleks peaks merineitsi oma armastatu tapma. Seda väike merineitsi aga ei suuda. Kuid inglid näevad väikse merineitsi headust ja selle asemel, et muuta ta merevahuks, nagu on kõikide merineitsite saatus, annavad nad talle surematu hinge ja tõstavad ta üles taevasse.

Pöial-Liisi

Muinaslugu jutustab tillukesest tütarlapsest, kes sünnib lilleõiest ja kelle ühel ööl röövib kärnkonn oma pojale pruudiks. Pöial-Liisil õnnestub aga teiste heade loomade abil põgeneda ja nii algavadki miniatuurse tütarlapse seiklused, mis leiavad õnneliku lõpu tänu neiu hoolivale südamele. Ta ravib terveks vigastatud pääsukese, kes tänutäheks viib Pöial-Liisi lilleõisi täis aasale, kus neiu kohtab enda kasvu lillehaldjast printsi, kes kingib talle tiivad ja kellega ta abiellub.

Anderseni algses loos on linnul – pääsukese asemel on selleks ida-sinilind (Sialia sialis) – veelgi tähtsam roll. Ta nimelt jälgib Pöial-Liisi lugu algusest peale ja on neiusse armunud. Linnu süda murdub, kui Pöial-Liisi printsiga abiellub. Ida-sinilind lendab tagasi kodukohta ja jutustab loo mehele, kes selle üles kirjutab. Arvatavasti on mees H. C. Andersen ise.

Muinasjutulist detsembrikuud teile, armsad sõbrad – olgu igas teie päevas mõni väike ime!

Comments closed