Varsti möödub juba 2 aastat sellest, kui me Mika ja Tarieliga Portos käisime. Kuid ma olen järjekindel ja kavatsen kasvõi hilinemisega panna kirja kõik meie pere reisid. Praegune koroona-kriis muudab iga reisi nagu kalliskiviks. Eks näis, kuna ja kuidas me edaspidi reisima hakkame. Lubasin endale, et lõpetan Porto postituse enne meie Küprose reisi (mis pidi toimuma 19. – 16. märts 2020) ja mingis mõttes ma täitsin oma lubaduse, sest meie reis jäi eriolukorra tõttu ära. Nii juhtub, kui alustad pikka postitust veebruaris ja lõpetad aprillis ning vahepeal muutub maailm.
Et minna just Portugali ja Portosse, pakkus välja Tarieli ja mina olin rõõmuga nõus. Piletid ostsime üle poole aasta ette. Reisikindlustust me ei võtnud, kuid edaspidi peab ikka võtma, sest kui plaanid minna koos väikselapse ja vanema inimesega, võib ette tulla ootamatusi. Kahjuks ootmatus tuligi. Helgiga juhtus kaks nädalat enne reisi õnnetus, ta komistas ja murdis jalaluu. Jalg pandi kaheks kuuks kipsi. Kuigi kaalusime eri variante, oli siiski kõige kindlam, et ta jääb koju ning seda soovis ka Helgi ise. Lend oli ümberistumisega ja see tegi asja keerulisemaks.
2. oktoobril me läksime! Oli varajane lend, äratasime Mika veidi peale kella 4 öösel ja hakkasime teda riietama. Tema, väike tubli inimene, vaid naeratas selle peale 🙂 Vahemaandumine oli Frankfurtis ja edasi Portosse. Mika magas teel Frankfurti, kuid teise lennu ajal oli ärkvel ja käitus väga kenasti. Raamatud, mänguasjad ja toit aitasid sellele muidugi kaasa. Jõudsime lennujaamast oma majutuspaika veidi varem ja pidime korteri perenaist ootama. Mika suikus seal suvesoojas õhus unne ja magas mu süles kuni ootasime.
Korteriperenaine, Lucinda, tuli, imetles meie lapsukest ja tutvustas väga hubast kolmandal korruse igaveses päikesepaistes korterit. Korter oli väga maitsekalt ja hea kunstniku käega sisustatud. See oli armumine esimesest silmapilgust. Me tundsime end seal kõik need üheksa päeva imehästi ja koduselt. Lauale seadis lahke Lucinda natad, Portugali rahvusmaiused, mis olid ülihead ja mida me sõime reisi jooksul suurel hulgal.
Meie Porto kodul oli avar rõdu, kust sealt avanes ilus vaade linnale. Siitpoolt tõusis ka hommikul päike.
Teisele poole, maja hoovi, vaatasid meie köögi ja elutoa aken. Sinna paistis lõuna- ja õhtupäike. Korteris oli kogu aeg mõnusalt soe ja mina, soojalemb, nautisin seda väga.
Lucindale kuuluv maja, nagud paljud teised sarnased majad Portos, oli kitsas ja kõrge. Meie korter asus kõige kõrgemal korrusel ja selleni viis järsk ja kitsas keerdtrepp. Tarieli emal oleks sellest üles-alla liikumine nagunii raske olnud, eriti veel kipsis jalgaga.
Maja oli kolmekorruseline ja see koosneski vaid kolmest korterist, mida Lucinda külastajatele rentis. Igal korrusel oli tilluke trepimade ja eraldi sissepääs korterisse. Igal korrusel isevärvi uks. Meie oma tegelikult sinine, teise korruse oma punane (mis sobis mu kleidiga paremini) ja esimesel kollane. Lucinda oli seinale iga ukse juurde kinnitanud parve keraamilisi pääsukesi, mis on Portos armastatud sümbol nagu stiliseeritud kukedki.
Olime arvestanud, et väikse lapsega reisil olles, ei saa me nii palju ringi käia kui me seda kahekesi teeks. Nii et me näeme linna vaid osaliselt. Ilm oli supersoe ja otsustasime lihtsalt rahulikult kulgeda ja olemist nautida. Jalutasime läbi linna ja jõudsime Douro jõe äärde, mis asus sügaval orus.
Me olime üle pika aja nii sooja kliimaga maal, taevas ilma ühegi pilveta ja jõe ääres kasvasid nii absurdselt sinised lilled, et ma kaotasin pea. Reaalselt tundsin, kuidas eufooria mind haaras ja mu zen-olek laiali pudeneb. Ning siis juhtuski see, mida ma eufoorilisena ikka teen – ma hakkasin rabistama. Pildistasin just ühte vaadet …
… kui ühest kurvist, tuli ootmatult auto. Ma ehmusin. Tarielil OLI kõik kontrolli all – laps tema süles, vanker veidi eemal. Kuid minu rabistavad käed hakkasid millegipärast ikkagi vankrit haarama ja samal ajal unustasid fotokat hoida. Fotokat, mille pael, EI OLNUD, mu randme ümber. Ning nii see õnnetu fotokas kukkuski – otse kividele.
Ma olin suht endast väljas, sest tundus, et viga on saanud sisse-välja sõitev objektiiv, korralik mõlk oli sellel. Ja mulle niiii meeldib pildistada ja kõike reisil jäädvustada. Ning nüüd selline asi reisi teisel päeval. Tarieli jäi aga väga rahulikuks. Nii on see ikka, kui ma väga endast väljas olen, siis ta üldse ei ärritu. Olin nii tänulik talle selle eest, aga fotoka pärast samavõrd õnnetu. Kuid tundus, et mingil määral fotokas töötas, sest see puhta ahastuse foto minust on tehtud juba maha kukkunud kaameraga.
Aga ilm oli ikkagi nii soe, taevas ja lilled sama sinised … ja fotokas ka nagu pildistas, nii et ma püüdsin end rahustada ja ikka reisi edasi nautida. Läksime Mikaga kiikuma.
Iga päev kl 12 paiku pidime taas kodus olema, et Mika saaks 13ks magama. Lõunauni kestis kuskil 15-16ni ning teist korda linna jõudsime ikka alles 17 paiku. Kuna ka õhtud olid nii soojad, siis polnud sellest midagi. Ainult pimedus tuli, nagu selles ajavööndis ikka, üsna järsku. Oli ütlemata mõnus istuda oktoobriõhtul suveriiete väel õues ja süüa perega õhtust.
LASTE JUMALDAMINE
Sellest kuidas portugallased lapsi armastavad, tuleb eraldi kirjutada. Mul on nii-nii hea meel, et me tollal veel väga värskete vanematena, saime sellise kogemuse. Ja muidugi, et Mika sai selle kogemuse, kuigi vaevalt ta seda ise mäletab. Meie tütrekest imetleti, lehvitati talle, räägiti temaga kudrutaval häälel ja seda kõike nii loomulikult, et meie, põhjamaise kinnisuse keskelt tulnutena, lihtsalt kümblesime selles inimlikus soojuses ja muidugi harjusime sellega ruttu ära 🙂
Ilma hammasteta tädike ühes kohvikus, mille lae all tiirutas eksinud tuvi, naeratas Mikale oma hambutut naeratust, rääkis temaga portugali keeles, kõdistas lõua alt ja kui me lahkuma hakkasime, püüdis vägisi talle musi anda. Kuid selle katse nurjas Mika otsustava nutuga. Kõigis restoranides, kus me sõime, võtsid ettekandjad (eranditult noormehed) rahulikult aega, et mängida ainult Mikale erinevaid etendusi, teha talle silma ja anda üldse kõigega mõista, et Mika on selle söögikoha kõige tähtsam klient, kelle naeratuse eest pole ükski pingutus neile liiga raske. Veelgi enam – just Mikaga kohtumine on nende päeva tipphetk. Tänaval möödujad seisatasid, et Mikale pai teha või teda mänglevalt põsest näpistada.
Kirsiks tordile sai taksojuht, kes meid lennujaama viis ning kogu sõidu vältel rohkem Mikat kui teed vaatas ja temaga oma väljamõeldud keeles vestles. Nii et meil oli juba sõidu ohutuse osas veidi kõhe olla. Kuid oli tohutult soe tunne, et ka see viimane inimene oma väheses inglise keeles meile ja meie tütrekesele vaid kõike kõige paremat soovis ja meie lahkumise sellelt igas mõttes soojalt maalt, nii eriliseks ja armsaks tegi.
KERAAMILINE LINN
Portos, nagu vahemeremaades üldse, on levinud keraamiliste plaatide kasutamine ahitektuuris. Need kõikvõimalikes toonides, kujundites ja mustrites keraamilised imed olid nii kaunid, et tundusid lausa isuäratavad. Justkui oleks majade asemel piparkoogimajakesed – läikivast suurtest mõrka tumeda šokolaadi tahvlitest maja, hapukast sidrunibeseest vormitud lillornamentidega hoone või hõrgust valgest martsipanist ehitis, mida katsid peened sinised maalingud.
Kogu selle laheda keraamika keskel leidsime juhuslikult ühe väikse töökoja, kus meister maalis nimelisi tasse-taldrikuid. Poeke asus kõrvalisel tänaval, eemal suveniiripoodidest ja müüja ei saanud inglise keelest sõnagi aru. Kuid ta oli väga entusiastlik ja kehakeeles väga osav. Nii saimegi oma soovi talle edasi anda ja väike Mika-nimeline tass koos alustassiga lubati meile kenasti paari päeva jooksul valmis teha. Nii et Mika sai Portost esimese omanimelise tassi.
Mika lõunaune pauside ajal tegeles Tarieli tööasjadega, …
… mina maalin veidi ja aitan Mikat kaisus hoides ta und pikendada.
Peale und läksime me lõunat sööma. Selle kümne päeva jooksul ei õnnestunudki meil leida mingit kindlat head söögikohta ning jäi mulje, et portugallased armastavad väga kõikvõimalikke frititud toite ning EI armasta üldse salateid ega muid värskeid asju. Toidud olid rasvased, rasked ja mitte eriti maitsvad, kohati lausa halvad. Võib olla oli nii, et me sattusime alati mingi hea toidukoha kõrvale einestama 😉
Kuid ka lastetoidu valik oli väike ja Mikale eriti ei maitsenud. Ja Mika on väga hea isuga laps. Õnneks võtsime püreesid ka ise kodust kaasa. Tihti keetsin talle meie koduköögis porgandist-kartulist-kanast püreed.
Kõige paremaid maitseelamusi pakkusid meile me kodu lähedal asuvast pitsakohast ostetud ja hubases kodus söödud pitsad-pastad ning muidugi suured kogused kõikvõimalikke magusaid küpsetisi – natad, kreemi-, mandli vms saiakesed. Viimaseid oskavad portugallased väga hästi teha!
Porto kodus oli meil veel väga-väga mõnus luksus see, et peale Mika uinumist saime Tarieliga oma avaral rõdul istuda, midagi head süüa ja juua ning meie all särvaid linnatulesid vaadata. Rõduuks avanes otse magamistuppa, nii et Mika oli mugavalt meie kuuldekauguses. Need olidki meie kohtingud Tarieliga Portos.
Rõdu oli tore ka päeval!
LECA DA PALMIERA
Meie kõige kaugem sõit oli Atlandi ookeani äärde. Liiklesime kogu Porto aja Taxify`ga (nüüd Bolt), mis oli mugav ja odav, Läksime vaatama kuulsaid mereveega täidetud välibasseine – Leca da Palmiera. Bassenid olid kahjuks suletud, kuigi Wikipeedia väitis vastupidist. Väga hea, et siiski läksime, sest need olid tõesti väga omapärased, kaljude sisse raiutud basseinid. Ranna ja -maaosa täiendasid-ühendasid rahulikud ja puhtad betoonist valatud vormid.
Mina, suur veelemb ei saanud lahkuda siiski ilma ujumata. Basseinide kõrval oli tavaline rand ja sealne veid karge, arvatavasti 17 kraadi. Nuuh, eks see on tavaline temperatuur ka meie oma Läänemeres. Lained olid ka kaljurahnude vahel võimsad ja tekitasid tugevaid veekeeriseid, nii et Tarieli manitses mind ettevaatlikkusele.
Kui laine taandus, jättis ta liiva kaugele vabaks ja sealt sai rahulikult läbi, teisele poole kaljut kõndida enne kui teine laine tuleb. Mina aga, tüüpilise minuna, hakkasin jälle pabistama ja hoopis Tarielit Mikaga hoiatama … Seejuures unustasin ma laineid jälgida. See foto on tehtud hetk enne seda, kui suur laine mu läbimärjaks teeb. Siis kui olin juba nagunii märg, polnud tõesti mõtet enam ujumata jätta 😉 Väga karastav ja virgutav suplus oli. Kuum päike kuivatas ka mu märjad riiided kivil kiiresti. Mika mängis seni rahulikult varjus istudes. Teda kohisev vesi ja kilkavad, peale mind ujus ka Tarieli, vanemad ei häirinud.
VEIDI HUVITAVAT AHITEKTUURI
Võibolla taas seetõttu, et me Portos nii palju ringi ei jõudnud liikuda, ei näinud me seal väga palju huvitavat ahitektuuri. Kuid midagi ikka. Näiteks Casa da Musica. Sealses restoranis sõime ka Porto parima õhtueine ja kuulasime veidi kontserti, mis seal just algas.
Ja kesklinnas asuv kahel tasandil väga kaunilt palneeritud linnaruum, kus poetänava peale oli rajatud mõnusad muruplatsid ja väike oliivisalu. Poed olid niiviisi peidatud, et jäi mulje nagu oleks seal vaid roheala. Samas, kui jalutasid üle välja, mis keskelt kaheks jagatud, võisid poode siiski mugavalt märgata ning peale rohelust ka ostlema minna. See oliivisaluke asus kuulsa vanaaegse raamatupood Lello juures, millesse me ei hakanudki trügina – liig pikk järjekord oli.
Õhtuti mängis ühel väljakuosal avatud kohvikus muusika ja sai veini ja kohvi juua. Seda võimalust kasutasime meiegi 🙂
Ja muidugi kuulus Dom Luis`i sild.
KOLEDAD VAATEAKNAD
Surun selle ilu vahele ka midagi mitteilusat. Kuid selleta poleks pilt, mida nägime, täielik. Kui vaadata Porto vaateaknaid, siis läheks nagu ajas 20 aastat tagasi Eesti 90ndatesse. Väga palju selles stiilis vaateaknaid ja ka 90ndate stiilis riideid oli inimeste seljas. See kümnend on küll taas moes, kuid Portos oli see kuidagi nagu mittelahe. See on suhteliselt üllatav, sest kõik muu oli ju tänapäevane.
RIBEIRA
Ja muidugi sealne Ribeira, mis oli tulvil inimestest. Läksime sinna ühel õhtul, sest sild ja Ribeira pidid just õhtupäikeses kõige kaunimad olema. Ja olid ka. Ribeira lausa kihas inimestest. Sõime ja vaatasime tänavakunstnike etendusi. Kuid vist just sealses rahvamurrus sai Mikake mingi viiruse külge, sest sel ööl tõusis tal palavik, mis järgmisel päeval muudkui kerkis.
Abivalmis majaperenaine Lucina pakkus meile isegi lastevanni, et tibukest jahutada. Otsisime tema kaudu valmis ka lähima EMO. Apeeker oli palavikurohtu müües ka ülimalt empaatiline. Nii et me tundsime, et abi on kenasti olemas. Kuid õnneks juba sama päeva õhtuks palavik taandus ja Mika enesetunne paranes lausa tundidega. Nii et ülejärgmisel päeval julgesime temaga juba isegi veidi õue minna.
Sõitsime taksoga Frida Kahlo näitust vaatama. See oli fotonäitus, mis tutvustas seni vähemtundtud fotosid Frida elust ja oli meie jaoks sissejuhatus suurele Frida näitusele, mis ootas meid Londonis ja mille külastuse kinkis Tarieli mulle meie pulma-aastapäevaks. Kui suurejooneline mees mul on!
ILUS, KUID KÜLM HOTELL
Ja siis olidki jõudnud kätte meie viimased päevad Portos. Viimase öö pidime veetma kallis hotellis, et saada ka teistmoodi tunnetust Portost. Kui Tarieli meile reisiks majutust otsis, siis ta nägi lihtsalt nii palju ilusaid hotelle, et tal tekkis mõte – miks mitte üheks ööks võtta endale luksuslik majutus. Lucinda kodu oli aga meile juba nii omaseks saanud, et lausa kahju oli sealt lahkuda. Reisi lõpus on ju nagunii alati see tunne. Samas võlus meid mõte uhkest hotellist – Porta Azulist, mis asus 200 aasta vanuses majas.
Eestis hotelli valikut tehes liigutas meid kujunduselemendina kasutatud pääsukese motiiv. Portos olles juba teadsime, et see ongi seal sümboolne kujund.
Ilm oli nagu ikka mõnusalt soe, kuid kohe kui me majja sisenesime võttis meid vastu jahedus, mis meie hotellituppa sisenedes muutus lausa karguseks. Meie tuba oli kahjuks maja põhjapoolsel küljel – akendega armsa aia poole. Porta Azulil oli ilus väike eraaed. Portugali kuumas suves oleks see olnud väga mõnus, kuid praegu oli ikkagi sügis ja öösiti langes temperatuur ka väljas üsna madalale.
Hooaeg oli juba läbi saanud ja seetõttu olime hommikusöögilauas pea ainsad külalised. Mikal on nii õnnis nägu, sest ta teab, et kohe saab süüa. Sellesse lauda ununes maha ka Mika esimene lusikas. Kuid nagu öeldakse, et kui midagi mõnda kohta maailmas maha jääb, siis lähed sinna veel tagasi. No Portosse läheme me hea meelega tagasi!
PÄIKEST PÜÜDMAS
Kuna see oli meie viimane õhtu Portos, siis otsustasime minna veel päikese kätte. Kõndisime kesklinna, mis asus meile ka siin, lähedal. Kuldse ja meid üdini täitva õhtupäikse saime kätte ja …
… sellel kuldsel platsil, muuseumi ees, mis hoidis endas Frida Kahlo näitust, toimus Mika “esimene kohting”. Nimelt hakkasid 6-9-aastased kohalikud poisid Mikale julgelt palli pakkuma ja tema ümber keerlema kohe, kui Mika nende seltskonna, kuid eelkõige vist ikka palli vastu huvi üles näitas 🙂
Aga kõik see kohting toimus isa kullipilgu all – nii et kõik käitusid väga viisakalt ja aupaklikult. Me ei raatsinud nagunii sellelt kõrgemalt kohalt linnas lahkuda, sest päikesekiired, mis selle platsi külluslikult üle kallasid, olid lihtsalt imepärast värvi – midagi kuldse pärnamee sarnast.
Õhtuhämaruses oli nii hea veeta aega juues kohvi ja muidugi ka portveini selles mõnusas oliivisalus, millest juba eelpool kirjutasin. Mõnus muusika mängis ja õhk oli nii soe.
Meie viimasel päeval Portos oli meil veel aega jalutada oma hotellist kohe üle tee asuvas väga kaunis Jardins do Palacio de Cristal ehk Kristallpalee aias. Lahe kuplikujuline palee ehitati 1865 maailmanäituse jaoks, kuid see hävis 1950. Nüüd on kuulus kuppelehitis taastatud ja seal tegeldakse spordiga. Kaunid aiad ja vaated on säilinud.
Siit avanesid supervaated nii Douro jõele kui ka Atlandi ookeanile.
Pargis jalutasid rahulikult ja sõbralikus üksmeeles ringi nii paabulinnud … kui ka kuked.
Nii saigi meie Porto reis läbi. Portugal ja eriti sealsed inimesed jätsid meile kustumatu sooja ja armastava mälestuse. Ja muidugi sealne valgus. Loobusin päikseprillide kandmisest, sest tahtsin koguda endasse võimalikult palju seda peaagu türkiissinist ergavat päevavalgust.
Lennukile minnes hakkasid kaks noort naist Mikale silma tegema ja teda näoilmete ning grimassidega lõbustama. Ütlesin Tarielile vaikselt, et küllap nad on portugallased. Ta ei uskunud. See oli ümberistumisega lend ja me olime juba Frankfurdi lennujaamas. Kuid mul oli õigus, kui nad rääkima hakkasid, kõlas taas meile armsaks saanud portugali keel 🙂
Aitäh Sulle, armas Porto, Sa jääd alati soojendama meie südant, helendama meie silmapõhjades ning Sa maitsed sama hõrgult kui nata 🙂
