Tuleme Mikaga lasteaiast koju.
Mika: Lauluõpetaja ütles, et kui koroona läbi saab, siis saavad emmed-issid ka laulutundi tulla vaatama. Praegu ei saa, sest koroona on … meile natuke pähe kinni jäänud!
Tõesti, nii on, Mikake!
Kuu: oktoober 2020
Näitan Mikale lõigu Disney multifilmist “Tuhkatriinu” (1950) ja küsin, kuidas see talle meeldib.
Mika (õhkab): See on parem kui Eesti Vabariik!
Eile käisin Mika esimesel esilinastusel, oleks teadnud, et võib tulla ka kahekesi, oleksime muidugi Tarieliga mõlemad läinud. Aga tema andis džentelmenina mulle eelõiguse. Istusin Solarise Apollo suures saalis ja ootasin põnevusega, millal meie tütrekest suurel ekraanil näen – see oli väga eriline tunne!
Film ise oli minu jaoks kahjuks natuke õhuke. Idee oli küll intrigeeriv – ikkagi spioonid Eestis. Aga loo jutustamine ei haaranud nagu kaasa. Kunstniku- ja operaatoritöö samas meeldis. Ja siis – seal ta oligi! Priit Võigemasti tegelaskuju võttis põrandale kukkunud foto üles ja sai teada, et Mika filmiema, imeilus Ieva Andrejevaite on spioon 🙂 Meie tibu istus ülikavala ja millegi väga hea asja ootel oleva näoga oma filmiisa süles ja oli ülinummi. Aasta tagasi kui see foto tehti oli ta ju vaid 2 a 3 kuud vana. Miniatuure asjalik inimene. Ieva oli temast nii vaimustuses, et tegi enda instagrammi jaoks Mika ja tema filmiõe Tuuliga palju pilte 😉
Ja Mikaga eraldi 🙂
Ja siis tehti palju pilte filmi jaoks. Mika oli hästi rahulik ja kohati isegi liiga tõsine, vaatas suuril silmil seda, mis tema ümber toimub. Kuid nagu filmis nägin, õnnestus fotograafil ta siiski ka kavalalt naeratama panna. Tarieli jälgis samal ajal kaadri taga, et Mikaga kõik korras oleks ja et ta end hästi tunneks. Ma ise püüdsin ennast tagasi hoida ja mitte liiga palju pildistada nagu mul see pidev pildistamise komme on 😉 Ei tahtnud ju päris-fotograafi segada ja nii ma väga korralikku pilti ei saanudki. Aga väikse filmijupi sain sellest sündmusest siiski ka teha. Seal on näha kuidas Mikat Risto sülle istuma seatakse nagu väikest nukukest.
Umbes selline oli foto (allpool), mida filmis kasutati. Päris õiget fotot me endale kahjuks ei saanudki. Kuid igal juhul oleme üliõnnelikud ja rahul, et Nordic Face Mika sellesse filmirolli välja valis. Suurena on tal seda kindlasti nii lahe vaadata ja tiitritest oma nime lugeda. Mul oli nii uhke tunne kui suurel ekraanil taustanäitlejate reas – Mika Lipartia – kirjas oli! Meie väike täheke, sära sama kirkalt edasi!
Mika räägib väga palju ja tal on suur sõnavara. Nagu tema lasteaiaõpetaja Eva kirjutas: “Mika väljendab ennast lihtsalt suurepäraselt ja intelligentselt!” 🙂 Need sõnad on lausa muusika meie kõrvadele. Aga teistmoodi, lõbus, muusika on ka need naljakad sõnad. Mika ütleb mingi sõna, mida ta ei oska veel õigesti öelda, oma tõlgenduse. Näiteks minu viimase aja lemmikud on:
– Hemato-komm – Hematogeen šokolaad
– Kons-piim – Kontenspiim
– Laamat – Raamat (Mika oskas juba 1-aastaselt R-tähte öelda, kuid raamatut nimetab ta vahepeal, minu meelest hellitavalt, “laamatuks”)
– Ninasäärmed – Ninasõõrmed
– Härapuntsel – Rapuntsel
– Pasketid – Spagetid
Niiiii palju on lahedaid asju, millest postitusi teha ja eks ma järjest teengi, kuid teema-lipikute arv laual on lihtsalt muljetavaldav. Lisaks on unarusse jäänud mu loomingu kajastamine. Aga eks ma teen nagu suudan. Minu vabandus on see, et sel aastal olen rekordiliselt palju joonistanud. Nii et sinna see aeg suures osas läheb. Mika areng on praegu nii kiire, et ma püüan eelkõige sellel “sabas” püsida. Siin on fotod Mika ja Tarieli suvisest võimlemisest. Praegu nad seda enam ei tee, on nüüd juba teised mängud-tantsud.
Näiteks mäng “Kuri lohe ja rüütel”, kus Mika on enamasti tuldsülgav lohe ning Tarielil on enda kaitseks puust mõõk ja padjast kilp. Mika lemmikmäng praegu on aga üsna primitiivne ja mitte üldse liikumist nõudev “Vihmaussimäng”, mis seisneb selles, et Mika-Tarieli peidavad end üleni tekkide alla ja mina kehastan kas aednikku või kalameest, kes siis vastavalt on heatahtlik või kuri, kas tunnustades neid hea töö eest või tahtes neist kalasööta teha. Sarnane on ka “Kapsaussimäng”, taas on Tarieli-Mika teki alla peitunud ja “söövad kapsalehti”. Mina olen seekord kindlasti aednik, kes tuleb neid sealt minema peletama. Mõlemad mängud lõppevad üsna korraliku kisaga Mika ja tagasihoidlikumaga Tarieli suust 😀 Minuga mängib Mika põhiliselt mängu Anna ja Elsa, mis seisneb sellest, et tema on enamasti Elsa ja mina Anna ning me taaselustame stseeni, kus Elsa käest tulev jäine voog tabab Anna pead ja Anna kukub minestunult maha ja siis kiirustatakse trollidelt abi saama.
Üks minu meelest põnevamaid mänge on Tarieli väljamõeldud mäng oravatega, kelleks on Tarieli käed. Ta teeb sõrmedega justkui suud liigutavaid loomi, kusjuures tema kirjelduse järgi on ühel oraval vikerkaarevärviline ja teisel kuldne saba. Kuid kõige lahedamad on nende tegelaste nimed. Tarieli üks käeorav kannab nime Chipopo ja teine on Forenzi. Nii et tihti algab hommik koos nende tegelastega. Mika ütleb: “Issi, tee Chipopot ja Forenzit!” Vahel liitun ka mina nendega. Minu käeoravad on Luzinda ja Dulcinea, aga nad pole nii jutukad kui poisid 🙂 Üldse on Tarieli fantaasialend väga hoogne, näiteks täna hommikul lisandus mängutegelaste hulka ka vesirott Tsifik, kes räägib Tarieli suu kaudu kinnipigistatud silmadega, ja läbi esihammaste susistades. Ja mina muudkui vaatan, naeran ja rõõmustan kuidas meie tütrekesel ikka isaga vedanud on.
