Juba mõni aeg tagasi tuletas mulle üks minu blogi lugeja Epp meelde, et jääkarukommist (õigemini “jääkommist”) kirjutab Astrid Lindgren oma raamatus “Hulkur Rasmus”. Leidsin selle lõigu üles ja kuna tegemist on ühe minu lemmikautoriga, siis lugesin muidugi veelkord ka raamatu läbi. Nii hea oli!
Aga nimetatud lõik, mis mulle lapsena unistuse täiuslikust kommist silme ette maalis, on siin:
“… Ta oli tahtnud puhtast südamest anda Osakrile kõik viis kompvekki, ent temagi oli vaid inimene ja armastas ise väga jääkompvekke.
Istuda kraavipervel ja harutada paberit sihukese suure jääkomveki ümbert – see oli maailma parimaid ajaviiteid. Paber oli päris kõvasti kinni. Sellepärast tuli tervet kompvekki natuke suus hoida, et paber märjaks saaks. Siis oli teda hõlbus ära võtta ning imehea, kõva kompvek oligi paljas. Kui seda kokkuhoidlikult ja pikkamööda imeda, võis kopmvekki jätkuda väga kauaks …”
A. Lindgren
