Aasta 2016 oli tõesti õnnelik aasta – nii mu isiklikus elus, kui ka tööalaselt. Muidugi oli pingelisi hetki ja sellest ka magamata öid, kuid meeskonnatöö ja lõõgastavad puhkehetked aitasid nendest üle. Oskasime sel aastal ka aega maha võtta – käisime näiteks kõige kiiremal ajal spas, kinos või kontserdil ning paaripäevasel puhkusel, mis kõik mõjus väga turgutavalt. Lahe on ka see, et mitmeid asju tegin sel aastal esmakordselt. Nii et hea ja rõõmus meel on korraks tagasi vaadata, enne kui sukeldume uue ja huvitava 2017nda aasta tegemistesse.
– Veebruar. Ilmus “Tähekese” kaanel minu joonistatud pilt pääsukestega.
– Märts. Eesti Lastekirjanduskeskuse kevadnäitus koos Eesti parimate illustraatoritega.
– Märts. Andsin intervjuu Kuku raadio saatele “Naised ei jäta”.
– Mai. Käisime Tarieliga tööreisil Riias tutvumas sealse disaini- ja poodidega.
– Juuli. Tähistasime Tarieliga oma kohtumise ja pulmapäeva – 11 aastat armastust.
– Juuli. Esitlesime brändi Lucky Son of a Bitch`i esimest sarja “Dia de Muertos”.
– Juuli. Käisime paaripäevasel puhkusel Vormsi saarel 🙂
– September. Osalesin esmakordselt kunstioksjonil (Tartu Kunstikooli oksjon).
– November. Osalesime Tarieliga Helsingis Nordic Brand Licensing Marketil.
– Detsember. Esinesin esmakordselt otse-eetris ETV saates Terevisoon.
Lisaks sellele müüsime oma Tartu korteri ja ostsime selle asemel Tarieli emale Tallinnasse korteri. Ja muidugi oli veel palju väiksemaid asju, mis toimusid, aga nuuh, kõike ei jõua ja peagi ju kirja panema : )
Selle aastakokkuvõtte juurde sobib ka oma tehtud tööd ja töötunnid kirja panna nagu ma viimastel aastatel teinud olen. See on juba kolmas aasta, mil olen end täielikult Lucky Laika ja Lucky Son of a Bitch`i tegemistele pühendanud.
2 näitust – Lucky Laika “Vanasõnad” 1. ja 2. osa mõlemad Miiamilla Kadrioru muuseumis
1 ühisnäitus – Eesti Lastekirjanduskeskuse kevadnäitus
2 pilti kategoorias “Muu”
21 pilti Lucky Laika erinevatele sarjadele
8 pilti Lucky Son of a Bitch erinevatele sarjadele
2016 aastal joonistasin ma kokku umbes 550 tundi (panen kõik oma töötunnid kirja, sellepärast on arvutust lihtne teha). Tuleb välja, et pilte oli küll veidi vähem kui eelmisel aastal, kuid joonistustunde rohkem. 2015 joonistasin 490 tundi ; )
Lisaks taksikoer Kallele valisime koerakonkursil välja ka armsa ja ülirõõmsa näoga Topsi. Kuigi meile väga meeldivad erinevad tõukoerad, siis tahame me alati valida ka ühe segaverelise kutsa, sest nad on nii lahedad! Topsi fotosid vaadates tekkis tunne, et teda peaks kuidagi eriti rõõmsana kujutama, nii valisimegi teda iseloomustamaks vanasõna – Parem olla õnnelik, kui olla kuningas.
No te vaadake seda näoilmet 🙂
Koos Topsiga osales fotovõistlusel ka tema sõber Sebastian. Mõlemad kutsad on umbes poolteist aastat vanad ning kannavad must-valgeid kasukaid, kuid suuruse vahe on neil muidugi hämmastav. Pererahva sõnul moodustavad nad hea majavalvurite meeskonna: Sebastian on suur ja Topsi haugub kõvasti!
Aitäh koeraomanik Kätlinile ja Topsile ning Sebastianile ka suur pai!
Kuna koerafotode võistlusele laekus nii palju lahedaid pilte, siis ei suutnud me taas piirduda vaid peavõitja valimisega, vaid valisime võitjateks veel kaks koera. Üks nendest oli lahe taksikoer Kalle. Kalle omaniku Merily sõnul on Kalle legendaarne tegelane, kelle sünnipäevale tuleb terve suguvõsa kokku ja nooremad loomad on tema järgi oma nime saanud. Tegemist on juba soliidses eas härrasmehega, Kalle saab peagi 11-aastaseks, seetõttu on tal ka kena hall habe. Iseloomu jagub Kallel kuhjaga, nimelt olevat ta päris suur mossitaja, kes näiteks trakside selga panemise tõttu võib olla 10 minutit morn selle ülekohtu pärast.
Kui ma Kalle pilti nägin, siis tuli mulle silme ette vanaaegses detektiivivormis koer, seda ideed toetas muidugi ka Kalle nimi. Vanasõnaks – Kõik, mis juhtub, juhtub põhjusega.
Merily kirjutas oma koerast üldse väga sisukalt ja hästi, nii et see aitas joonistamisel palju kaasa. Näiteks ütlest ta, et kui takse võrreldakse viineritega, siis Kalle meenutab rohkem sardelli 😀 Muidugi olid suureks abiks ka lahedad fotod.
Ja siin on Kalle juba koos pildiga endast. Tänud Merily`le ja Kallele!
Suvel korraldasime oma ajaloos juba teise koerafotode konkursi, peaauhinnaks pilt võitnud koerast lõuendil. Selle võistluse pani kindlalt kinni iiri setter Fiona!
Kui ma nägin fotot temast, siis ma tõesti kohe armusin nagu Tarieli ütles. Nuuh, igal juhul oli midagi tema silmades, mis mind köitis ja joonistama kutsus. Fiona omanik, Meeli Küttim, on andekas fotograaf ja kindlasti mängis rolli ka fotol loodud kaunis dekoor ja meeleolu. Kõik detailid olid paigas, ma ei suutnud loobuda isegi sellest sinisemustrilisest kuldrandiga tassist.
Meeli inspireeris mind katsetama ka sarnaste värvide kooskõla, tumeroosa foon ja Fiona kleit, mis on peaaegu sama tooni. Muutsin selle vaid hommikukuueks ja tekitasin teisi faktuure, kuid üldine tonaalsus jäi samaks. Tekkis selline mõnus mustsõstramoosi tooni kooslus, särav ja soe.
Nüüd juba teame, et see pilt meeldib inimestele, võibolla just nende säravate ja soojade värvide pärast. Ja iga kord kui seda vaatan, meenub suvine moosikeetmine, kui sai riisuda seda kuuma ja lõhnavat moosivahtu. Mmmm …
Meeli pildistas Fionat ka lõuendiga temast. No vaadake seda pilku!!!
Siit tuleb, samuti suvel valminud, Vanasõnade sarja 40nes pilt. Mõtlesin, et selles peaks olema midagi erilist ja pidulikku, sellepärast valisin peategelasteks tiigrid ja vanasõnaks – Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. See oli mu armsa vanaema lemmik-vanasõna ja ma olen ka püüdnud seda tarkust meeles pidada.
Tiigrid sobisid ka sellepärast hästi, et nende puhul on olemas nii hõbedane (valge), kui ka kuldne (tavaline Bengali tiiger). Valge tiiger on üks Bengali tiigri vorm, sellise valge tiigri sünniks peab olema mõlemal vanemal valget värvi geen, sest see on retsessiivne. Valge tiiger pole albiino, tal on sinised silmad ja kehal pruunid triibud. Selline tiiger on väga haruldane!
Inspiratsiooniks Eduard Wiiralt “Lamav tiiger”, mis samuti meeldis mu vanaemale ka väga.
Hakkan nüüd järjest lisama oma suvel joonistatud Vanasõnade sarja pilte, et hiljem oleks hea ülevaade ning pildid ilusti järjekorras. Viimati lisasin blogisse piisoni, mis valmis suve algul, seejärel tulidki kohe merihobukesed ehk hippocampused (lad. k).
Joonistasin need inspireerituna oma merihobukese prossist, mis lebas mu laual ja natuke sellepärast ka, et on Merekultuuriaasta. Üldse on merihobukesed ühed kummalisemad ja muinasjutulised loomad, välimuselt nagu tillukesed eelajaloolised lohed või malemängu ratsud. Lahe on ka see, et nende keha värv muutub vastavalt neid ümbritsevale taustale, sulades sellega ühte. Merihobukesed on monogaamsed ja nende eripäraks loomariigis on veel see, et rasedust kannab isane loom. Nad on küll väga viljakad loomad, kuid sellele vaatamata on nad väljasuremisohus liik, Punasesse raamatusse on kantud 38 merihobukese liiki.
Kuna pildi peategelased on väga iseloomuliku kehaehitusega, …
siis loobusin ma ruttu mõttest neile riideid selga joonistada ja keskendusin peakatetele. 30ndate aastate voolujooneline peakate sobis pruudiloori juurde väga hästi ja peigmehele valisin loomulikult kõvakübara.
… sai täna 10-aastaseks! Ta sai palju kallistusi, sõi hakklihatorti ja oli sama armas nagu iga päev. Ainult meie siin Tarieliga nostalgitsesime ja mõtlesime aja kulgemisele. Kuid ikkagi on kummaline hoolitseda kutsa eest tema beebieas, kogeda tema teismelise- ja keskiga ning siis korraga tajuda, et ta on koera-aastates sinust juba vanem. Heeh, Haiku on maailma numpsikum, tüütum, lõbusam, närvilisem, mänguhimulisem, hellem ja toredaim neljajalgne sõber. Ja seda mitte ainult meile – tal on mitmeid sõpru inimeste maailmas, kellele ta armsaks on saanud ja kes on aidanud teda hoida ning kelle juures ta ikka külas käib: Onu Varpo, Tarieli ema ja Liine (kes koos Paulaga Haikule täna hommikul isegi sünnipäevalaulu laulis)! 🙂 Aitäh teile, armsad abilised!
Omanimelises sarjas kirjeldab Derek väga hästi ühe koera olemust: “Dog is the most entusiastic animal in the world. If I ask him – Do you want to play? He says – Definitely, it`s my best thing!” Ja nii on ka Haikuga kui pakkuda talle jalutama minekut või mängimist. Ta on kohe üliõnnelik ja entusiastlik, isegi kui väljas kallab vihma või ulub tuul. Aitäh Sulle, armas sõber, Sind vaadates on meil iga päev tuju parem!
Jäätise söömiseks pole üldiselt inspiratsiooni vaja, kuid jäätise edetabeli koostamiseks küll. Inspireerivalt mõjus mulle see, et eelmisel suvel juhtusin nägema Ringvaate lõiku, kus Jäätisekunn, Uku Nurk, rääkis sellest, kui väga ta jäätist armastab. Ta rääkis, et sööb jäätist iga päev ja vaatamata sellele või just seetõttu ; ) on väga heas vormis. See oli mu esimene ajend.
Ja teine lüke tuli vestlusest Tarieliga. Selsamal, Jäätisekunni suvel, küsisin, et mis teema tal on selle vanilje- ja šokolaadijäätisega (nimelt Tarieli sööb enamasti vaid neid kahte jäätisesorti). Ta ütles, et polegi mingit teemat, et talle lihtsalt maitsevad need kõige rohkem. Aga paari päeva pärast tuli Tarieli poest mitme erineva jäätisetuutuga ja ütles, et hakkame uusi maitseid proovima. Eelmine suvi möödus ruttu ning postitus jäi tegemata ning enne kui sel aastal päris külmaks läheb, panen siia kirja, mis maitseid ma kogesin ja mis mulle kõige rohkem / vähem meeldis:
1. Kindel liider on Balbiino Salme Jumps`i koore-jogurtijäätis musta ploomiga. Jäätise maitse on koorene ja jogurtine ning mõnusalt ploomine muidugi. Jäätis pole liiga magus, mis mulle väga meeldib! Selles jäätises meeldib mulle kõik – alates nimest / kujundusest ning lõpetades muidugi maitsega 🙂
Kõik teavad, et läti keeles on jäätis “saldejums”. Aga kõik ei tea, et Salme Jumpsi jäätise loomiseks sai Balbiino inspiratsiooni lastele korraldatud joonistusvõistluselt, kuhu väike Katry saatis kaks jäätisepakendi kujundust. Ühe jäätise nimeks Salme ja teisel Jumps. Sellest saigi alguse idee luua Salme Jumps`i karakter (nii ilusti joonistatud).
2. Teisel kohal troonib minu eelmise suve suurim lemmik, samuti Balbiino toode kohvi-koorejäätis “Vana-Tallinna” likööri ja šokolaaditükkidega. Tean küll, et Vana Tallinn on soomlaste ja venelaste lemmik, kuid eks minus on siis ka neid mõlemaid peidus, sest selle maitse jäätises lisaks väikse kohvimekiga viib lihtsalt keele alla! Jäätis on väga kreemjas ja rammusalt koorene. Soovitan proovida!
3. Teise ja kolmanda koha vahel on tükk tühja maad, sest need kaks esimest jäätist on kõigist teistest kõvasti ees. Aga kolmandale kohale platseeruvad kolm Premia Vau jäätist: vanilje, sidruni ja šokolaadi. Kõik on peaaegu võrdselt head minu jaoks. Võibolla Särtsakas Sidrun edestab teisi veidi oma laheda kollase värvi ja hapukate laimitükikestega 🙂 Ja topsid on neil ka väga ilusad ja käepärased. Head filmivaatamisjäätised 😀
4. Neljanda koha saab minult Raks Balbiino vanillijäätis küpsisega. Väga mõnus on küpsise pehmus ja soojus jäätise külma ja karge maitse kõrval.
5. Viiendal kohal on erinevad Magnumi jäätised. Enim meeldivad Magnumi Classic ja šampusemaitseline Magnumi jäätis, aga täitsa heaks osutus ka valge Magnum. Mulle suur üllatus, sest üldiselt ma ei salli erivärvilisi glasuure. Classicu puhul on meelepärane jäätise ümber olev tume šokolaad, šampusemaistelise pehme ja veidi mõrkjamaistelise ning valge jäätise puhul hea valge šokolaadiümbris. Jäätis kõigi nende glasuuride sees on mõnus ja kreemjas. Ainuke miinus on see, et terve jäätisepulk korraga ära süüa on minu jaoks liiga palju. Nii et ma tavaliselt jagan seda Tarieliga 🙂
6.Pehme jäätis on Tarieli lemmik. Kuid mulle meeldib see ka. Just oma kreemikuse ja suus sulavuse poolest. Jääkristalle on vähe, koort palju 😀 Erinevatel üritustel müüakse ikka sellist pehmet jäätist, kuid meile on kõige armsamaks saanud Taneli ja Merle tehtud maiustus, nii et ostame seda neilt alati.
Te lihtsalt vaadake seda nägu 😀
7. Läti gurmeejäätis Ekselence topelt karamelliga. Mulle meeldib jäätise magusus ja karamelli kerge soolakus sinna juurde. Jäätise tekstuur on siidine ja mõnus. Lisaks veel väga ilus pakend. Lahtirebitav pappkarp, mille sees fooliumipakendis jäätis. Peen, kuid mitte nii hea, kui oleks nime järgi eeldanud.
8. Ilusate nostalgiliste nimede ja pakendiga jäid silma Premia Küpsisetort vanilli-koorejäätis küpsise- ja vaarikatükkidega ja Premia koorejäätis Kirju Krants, mis on šokolaadine ja täis küpsisetükke, rosinaid ja hapusid marmelaaditükke ka.
Mõlemad jäätised on maitselt okei, aga miskit jääb nagu puudu. Võibolla see, et need mõnusad küpsisetükid on nagu liiga ära külmunud ja mõjuvad nagu jäätükid, millel vähe maitset. Samas, Kirju krantsi marmelaaditükid ja Küpsisetordi vaarikatükid on mõnusalt hapukad. Kuid paraku, pakend on nagu välismaine, huvitava kandilise vormiga ning laheda kujundusega (vaadake, seda suurte vuntsiga küpsisemehikest), kuid jäätised on ikka nagu Eesti omad 😉
9. Järgmisel kohal on jäätistepaar, just paar, sest me sõime neid koos ja nad täiendasid teineteist. Eraldi süües oleks mõlemad kehvemini mõjunud. Huvitav leid oli (Jäätisekunni soovitatud) Pure Line Meejäätis. Kirjas on, et see sisaldab lausa 20% mett ja kuna mesi mulle maitseb, siis arvasin, et võibolla ka jäätis. Kuid tegelikkus oli see, et jäätis on üsna vänge ja ka lääge. Ostsime kõrvale Balbiino Onu Eskimo Vaarikajäätise, mis andis meejäätisele veidi hapukust ja lahjendas selle rammusat vängust. Nii et koos olid need õrnkollane ja õrnroosa jäätis okei.
10. Balbiino Classic vanilli-koorejäätis karamellitükkidega on Eesti versioon karamelli ja jäätisesegust, kuid tunduvalt magusamas võtmes. Kohati isegi lääge.
11. Ja üheteistkümnendal kohal on maailmakuulus Ben and Jerry`s jäätis. Kuna tegemist on kalli jäätisega, siis ostsime selle, kuna see oli soodshinnaga ja ootused olid muidugi suured. Kuid jäätis osutus ülimagusaks ja selle sees olevad tükid (maapähklivõist tehtud suured trühvlite või cup cake`i moodi kommid) olid veelgi magusamad. Ilmselt sattuski meile üks magusamaid maitseid, kuid rohkem me seda jäätist siiski osta ei raatsinud. Maagia oli kadunud 😉
12. Kaheteistkümnendal kohal on kaks jäätist, mis on minu jaoks võrdsed – miski vene jäätis ja Premia Aurora. Mõlemad Creme brule maitselised ja mulle meeldib nende vorm – jäätisetellis kahe vahvliviiliu vahel. Ka mõlema jäätise pakendid näevad väga sarnased välja, nagu võipakid. Kuid sisu on tõesti ok ja üldse mitte keemiline.
Järgmiseks tulevad jäätised, mis jätsid mind suhtelislet külmaks, aga püüan need ka siiski paremuse järgi järjestada:
Salme Jumpsi virsikumaitseline jogurijäätis. Üldse mitte nii maistev kui tema sõsar ploomijäätis tabeli tipus. Liiga hapu ja lahja, …
… üsna vänged Pure jäätised, …
… Balbiino Vanilla Ninja (Tarieli ütles, et ma lihtsalt pean seda maitsma, sest see olevat kõige populaarsem jäätis Eestis. Nujah, peab vist olema, et ikka toodetakse, kuigi bändigi pole enam olemas). Kuid minu meelest liiga tavaline ja mitte-meeldejääv maiste, …
… magus Kalevi Mesikäpp, …
… moosiga ja liig magus Premia Saldejums, …
… paksu glasuuriga Karumsi vaniljejäätis, …
… eriti mitte-midagi-ütlev Premia mooniseemnetega kontenspiima jäätis, …
… ja veel kaks liiga magusat Viva jäätist.
Ja siit tulevadki viimased kaks minu maitsemeelele kõige halvemat jäätist.
Esimene neist Ekselence pistaatsia ja makroonitükkidega meenutas mulle krõbedat kanakoiba ja enamuse glasuurist pidin prügikasti saatma, sest see oli kohati liiga vängelt magus ja kohati tuimalt kuiv. Roheline pistaatsia jäätis sees üksigi oleks liiga magus olnud. Selle jäätise reklaam oli nii hea, et kui jalutasime Riias ringi ja nägin seda kõikjal ning öösel nägin isegii unes end seda jäätist söömas 😉
Nii ostsingi järgmisel päeval selle endale ühe Läti elu kiruva kurja meespensionäri käest. Nii purunevad unelmad.
Ja selle kõige viimase, kõige halvema jäätise eest palun teil end hoida 😀 Tegemist on RH foods`i (teevad ka pelmeene) virsikujäätisega. See on tõesti üks halvemaid jäätiseid, mida ma söönud olen. Väga vängelt keemilise virsiku maitsega, kuigi kiri pakendil ütleb, et 100% naturaalne – võin kindlalt öelda, et nii see pole!
See oli üks kõige magusam postitus, mis ma oma blogis teinud olen. Nii et Jäätisekunn inspireeris väga mõnusalt erinevaid maitseid proovima. Ja tema blogist oli ka väga palju abi selle postituse tegemisel, väga põhjalik ja ilusate fotodega!
Üks kuulus Eesti jäätis on siit puudu ka – LaMuu. Olen seda külas olles ka maitsnud, ja on tundunud täitsa hea (eriti sorbett). Kuid ütlen ausalt, et selle jäätisetopsi hind on nii kõrge, et ma lihtsalt ei raatsi seda osta. Nii et kui mul on valida, kas osta mitu topsi Salme Jumpsi või üks tops LaMuu`d, siis valin Salme 🙂 Aga see on loomulikult minu maiste ja maitse üle ei vaielda … hoopis kakeldakse, hihiii!
Peale poolt aastat intensiivset tööd Muerto sarjaga, tundsime rõõmu, et olime kevadel väikse Vormsi-reisi plaani võtnud. Kuigi tegemist oli ikka veel palju, olime öömaja juba varem broneerinud ja nii me siis läksime.
Kohe kui meie jalad puudutasid saare pinda, muutusime ülemeelikuks, unustasime töö ja kõik muud tegemised. Saar võttis meid juba sadamas vastu uimastavmagusa lõhnavooga. Tarieli pakkus, et lõhna levitab jasmiin ja midagi sarnast selles lõhnas tõesti oli. Kuid hiljem selgus, et terve Vormsi on kaetud tiheda kollase lutsernivaibaga, mis oligi tegelik lõhnaallikas. Mõttes hakkasin seda nüüd lõhnavaks lutserniks kutsuma 🙂
Rentisime Sviby sadama lähedalt rattad ja hakkasime oma majutuskoha poole vurama. Vormsi jalgrattalaentus reklaamib end järgmise tekstiga: “Laenutusest leiab Kuwahara maastikurattad. Tegemist on legendaarse jalgrattamargiga, mille toodangut kasutas muuhulgas Steven Spielberg oma kutusfilmis ET.”
Nendel ajaloolistel ratastel jõudsime kenasti oma Sarapuu kodumajutusse, mida peab tore ja krapsakas perenaine Valvi.
Hullo vallavalitsuse juures olid lahedad stiliseeritud Vormsile omaste rõngasristidega kujundatud pingid. Ja külapoe juures meenus lapsepõlv ja väikeste külade komme üldse, uksi ja jalgrattaid mitte lukustada. Algul oli nagu imelik laenutatud jalgrattast poe ette seisma jätta, aga sellega harjus uskumatult kiiresti 🙂
Ja siis kõik need rootsipärased kohanimed. Vormsi saare valisingi meie sihtkohaks suuresti sellepärast, et on ju tore minna kohta Eestis, mis nagu polegi Eesti 😉
Mingit kindlat plaani meil saarega tutvumiseks polnud, ning peale väikset puhkust oma öömajas Hullos, hakkasime lihtsalt mingis suunas sõitma. Hiljem selgus, et sõitsime Saxby poole. Aga teele jäi ka Vormsi Püha Olevi kirik (14. saj.) koos eriliste rõngasristide kalmistuga. Nii et seal tegime esimese peatuse.
Kiriku väravas on kaks jändrikku mändi, mille all asunud vanadel aegadel häbipost.
Ja siis muidugi maailma suurim rõngasristidega kalmistu sealsamas kirikuaias. Netist leidsin, et teadaolevalt on seal lausa 330 pae- ja liivakivist risti. Suuresti just nende rõngasristide pärast ma Vormsi meie selle suve sihtsaareks valisingi, sest midagi nendes ürgsetes ja ümmargustes ristikujudes on.
See on esimene rõngasrist, mille kiriku kõrvalt heina seest leidsime.
Oli ka teistsuguse vormiga maaliliselt sammaldunud riste.
Edasi sõitsime peaagu vahepeatusteta, sest hakkasime mõistma, et Vormsi on päris suur saar ning kui tahame enne õhtut Saxbysse jõuda, peame korralikult väntama.
Vahepeal saime teada (minu tegemata kodutöö – kogu sõitu orgunnisin mina), et ainus pood saarel, asus Hullos, kust me polnud endale vett kaasa ostnud. Päev oli palav ja nii läksingi, nagu muiste, taluhoovi juua paluma. Tarieli pidas vastu kui kõrbeloom ega soovinud 🙂
Värske ja külm kaevuvesi andis uut jõudu ja varsti olimegi Saxby tuletorni juures. Kogu päev oli väga tuuline, kuid seal puhus lausa hull tuul. Paekivid, mis moodustasid jutkui looduslikud astmed vette, murdsid laineid, meri möllas ja et teineteist kuulda, pidime peaaegu karjuma. Mind tabas jälle nagu mingi looduse stiihia hirm. Umbes sama tunne, mis tuulist Daugavat ületades.
Tuul oli küll kõva, kuid päike paistis palavalt ja meelitas meid siiski vette. Ujuda seal ei saanud, algul lahedatena tundunud suured paeplaadid olid nii libedad, et parem oli lihtsalt kohe maha istuda ja nende madalas kaldavees hulpida.
Ja siis ja siis, sain ma päeva lõpuks ometi ka joonistama. Sõrmed juba sügelesid ploki ja pliiatsite järgi ja Saxby tuletorn paistis tuulevarjulise männituka tagant nii hästi kätte. Samasugust tuletorni joonistasin ka meie eelmisel saarereisil, Kihnus. Paberile visandanud polnud ma juba ammu-ammu, sellepärast oli tunne eriti mõnus 🙂
See koht jäi eriti meelde, sest kohtasin seal oma sugulast, kellega olime varem vaid fb-vahendusel suhelnud ja nüüd äkki oli ta seal. Tervitused Sulle siinkohas, Age!!
Siis asusime tagasiteele ja tegime vahel ka peatusi, sest tagasitee on alati lühem.
… ilusaid bussipeatusi. Ühes neist lugesime kuulutust, et Vormsi vallavalitus on kuulutanud välja bussipeatuste kaunistamise konkursi. Mitmes peatuses nägime töökorras kella, ilusat nimesilti või lilleamplit. Väga kena mõte!
Heakorra huvides on Vormsil igas külas ka väga ilusad ja nutikad prügimajad.
Leidsime ka looduslikult kasvavat murulauku (?!)
Ja siis läksime sööma. Koha nimeks Krog No14.
Rootsi keeles Kõrts No14 (“kru:g nummer fju:rton”). See lahe nimi on alguse saanud legendist, mille järgi vormsilased olnud väga lõbujanuline rahvas ning saarel olevat olnud 13 kõrtsi, igas külas üks. Krog No14 annab endast parima, et olla oma eelkäijate vääriline ja jätkata Vormsi kõrtsikultuuri.
Interjöör oli väga hubane ja meie pea kohal selline lagi.
Ja “Viider” oli ka väga hea. Hiljem saime teada, et seda siidrit valmistab kohalik mees ning seda saab juua vaid Vormsil ja selles kõrtsis.
Ühesõnaga – mõnulesime seal tükk aega. Kui lõpuks ringutades taas õue jõudsime, ei olnud päike veel loojunud, kuigi kell oli kindlasti juba üle kümne. Vormsi Ülestõusmise kirik (valminud aastal 1889) oli selles õhtuses päiksevalguses nii maaliline, et me lihtsalt pidime seda pildistama ja mina ka veidi joonistama.
Selline valgus oli kirikul, kui lahkusime ja teisele poole taevasse vaadates nägime juba täiskuud 🙂 Oma Vormsi koju jõudes olime üliväsinud, kuid arusaadavalt ka üliõnnelikud! Oli ilus päev!!
Hommikul tervitas meid reibas perenaine rikkaliku hommikusöögiga. Mõnusss!! Lemmik oli rabarberijook 🙂
Ja siis jälle ratastele, kuid täna otsustasime rahulikult võtta, sest jalad olid eilsest veel suht hellad.
Sõitsime Rumpo randa, mis oli Hullole oluliselt lähemal kui Saxby ja sealt leidsime ka tüüpilisemat saaremaastikku – madalaid kadakateid tee ääres. Eile olime sõitnud saare keskel peaaegu kogu aeg metsa vahel 😉
Sulistasime ja logelesime seal lõunani ja siis hakkasimegi vaikselt praamile tagasi liikuma. Me oleme Tarieliga ikka tõelised urbanistid – juba igatsesime linna tagasi! Lapsepõlves saime vist oma maalolemise limiidi täis, nii et kaks päeva metsikus looduses on meile juba piisav 🙂
Aga seda äraolemist oli meil samas tõeliselt vaja, sest saime enda hingele siin saarel nagu restardi teha. Intensiivsest tööst Muerto sarjaga, et uute väljakutsetega edasi minna.
Kui me Tarieliga 5 aastat tagasi oma väikse ettevõttega alustasime, eelnesid sellele pikad arutelud, mis võiks olla meie brändi nimi. Nimesid oli väga palju, kuid lõpuks jäi sõelale üks kindel ja tugev liider – Lucky Son of a Bitch. Nii registreerisimegi LSB OÜ. Aga kui asusime oma loomingulise väljundi (pildid ja tooted) juurde, leidsime, et ideid on nii erinevaid, et tuleks teha ühe asemel hoopis kaks brändi – üks leebe ja armas ning teine jõuline ja julge. Otsustasime ka, et enne tuleme välja selle armsaga. Nii sündiski Lucky Laika.
Mõte tema kurja kaksikut ilmutada, oli meil kogu aeg südames. Kuid Lucky Son of a Bitch`i esimese sarja idee pidi veel küpsema, ootasime õiget tunnet. Mitu üksikut pilti ja toodet tegime sahtlisse valmis. Kuid ükski ei tundunud piisavalt tugev olemaks esimene. Ja siis korraga me leidsime selle – Dia de Muertos ehk Surnute Päev. See on Mehhiko püha, mil avaldatakse austust surnutele.
Hingedeaega pühitsetakse kogu maailmas, kuid mehhiklaste pühas on nii palju ilu ja rõõmu. Nad usuvad, et surm ei ole lõpp, vaid millegi uue algus. Kolju maalimine näole, annab võimaluse ületada surmahirmu ja käituda mänguliselt teemaga, mida üldjuhul kardetakse. Ja pealegi, kui on üks päev aastas, mil taaskohtuda oma armastatud hingedega, siis ei tohi see päev olla sünge ja kurb, vaid hoopis helge ja pidulik!
Selle püha kontseptsioon tundus meile nii huvitav ja väljund visuaalselt nii kaunis, et tahtsime selle oma loomingusse tuua. Ning tehes seda, luua sellele lisadimensiooni – ühendada kaks kultuuri – Mehhiko püha ja erinevate riikide rahvusmustrid.
Esimeseks riigiks valisime koduse Eesti 4 piirkonda: Muhu, Setumaa, Iisaku ja Tõstamaa.
Inspiratsioon
Naudin neid hetki, mil erinevatest osadest saab tervik kuidagi väga kergelt ja loomulikult. Dia de Muerto sarja loomisega oli just nii. Olime Tarieliga Surnute Päeva teemat juba tükk aega mõttes kandnud. Meid võlus koljude ja ornamentide sünge ilu.
Minu sünnipäeval, detsembris, käisime vaatamas viimast Bondi filmi “Spectre”. Filmi avastseen Mehhikos, Dia de Muertose suurejooneliste pidustustega, avaldas meile sügavat muljet ja kinnitas meie soovi selleteemaline sari luua.
Veebruaris arutasime oma 2016 plaane ja otsustasime, et joonistan Muerto sarja 4 esimest pilti suveks valmis. Algne idee oli kujutada erinevate lill- ja taimornamentidega kaunistatud kolpasid. Ma ei kujutanud seda algul hästi ette. Aga Tarielil oli selge nägemus – tuleb võtta üks Eesti muster (otsustasime ühendada Muerto ja erinevate rahvuste mustrid) ja teha sellest maaling.
Ma ikka kõhklesin – imetlesin, kuid samas kartsin seda teemat. Eesti kultuuris on surm ju ikka tabu-teema olnud ja avastasin üllatusega, et ta ma ise olen selles harjumuses päris kinni. Märtsis alustasin siiski joonistamist. Vaikselt olin seda päeva edasi lükanud, aga lõpuks võtsin pliiatsi kätte, Googlist Muerto pildiotsingu lahti ja alustasin. Edasi läks kõik üllatavalt kiirelt ja lihtsalt. Pilt võttis ruttu kuju ja sai valmis rekordajaga – 22 tundi. See on alles loodava sarja esmapildi kohta ülikiire tulemus!
Võtmeks sai alljärgnev pilt, Julia Kuzmenko McKim`lt. Mind inspireeris selle juures miski, mingi tunnetus oli just see õige. Mõistsin, et enne olin krambis olnud suuresti seetõttu, et kolp oli mu kujutluses liiga kindla ja ühetaolise vormiga, kuid kui hakkasin visandama nägu, siis neid on ju lõputult ja saab kujutada keda ja kuidas tahes. Mind paelus mustrite maalimine naise näole ja lillede lisamine juustesse.
Vaatasin joonistamise ajal veel paljusid pilte. Igaüks neist aitas mul Muerto-kultuuri visuaalset poolt tundma õppida. Mind vaimustas, et sellel elu- ja surmapidustusel polnud kokkuhoid kunagi teema – kõike võis lisada ikka rohkem ja rohkem ning ilu muutus sellest küllusest vaid suuremaks. Värvide ja aksessuaaride kombosid oli alates kirgastest-jõulistest ja lõpetades mahedate ning murtud toonidega.
Kuna esimese pildina joonistasin neiu näole Muhu mustrid, siis oli lihtne. Muhu tuntud ja armastatud lilltikand oli lihtsalt suurepärane Muerto pärja loomiseks, kuna see sisaldab lisaks suurtele lilledele nagu moonid, kannikesed, karikakrad jne, ka väikseid erilisi detaile nagu maasikaid, piibelehti ja meelespeaõisi. Kuldsed viljapead kaardusid ümber silmade musta maalingu, ülejäänud näol kasutasin aga geomeetrilist muhu särgikirja. Keskseks elemendiks sai loomulikult kaheksakand ehk Muhu männa kujutis.
Samal ajal kui mina joonistasin, luges Tarieli Muhu männa kohta ja leidis read, mis panid mul pea ringi käima – nende sobivus teemasse oli lihtsalt ideaalne! Seda märki tehti peale rahvariiete ja ehete ka uste kohale ning aknalaudadele, et hinged tagasi tuleksid. Usuti, et hinged rändavad allmaailmast selle märgi justkui värava kaudu. Sild kahe kultuuri vahel oli olemas!
Seejärel asusin Setumaa neiut joonistama. Otsustasime, et teised piirkonnad Eestis valime vähemtuntud. Aga Setumaa lihtsalt pidi olema, sest isa poolt olen ma sealt pärit. Setumaal möödus mu lapsepõlv ja osa mu südamest jääb alati sinna.
Siin tekkis meil sarja arengusse esimene tõrge. Tarieli soovis, et meil oleks kindel skeem, kuidas pildid üles ehitada. Muhu mustrites olid olemas nii maalilised kui geomeetrilised kujundid, kuid Setumaaga ei olnud asi nii lihtne. Plaanisin kasutada setu hame käisekirja, kuid peakaunistuse osas polnud veel mõtteid. Ühel jalutuskäigul arutasime seda ja Tarieli küsis: “Aga mis sa Setu tegelasele pähe paned?” Mulle meenus millegipärast kohe setu muinasjutt “Marjakobar” ja nii ma pahvatasin kiiruga, et pihlakad, sest need on setudele pühad marjad. Tegelikult alles hiljem lugesin, et nii see tõesti on 😉 Lisasin igaks juhuks ka fakti, mida kindlalt teadsin – pihlaka venekeelse nimetuse “rjabina” järgi on nime saanud ka Räpina linn, kus ma põhikoolis käisin.
Tarieli ütles, ok, kuigi teiste piirkondade osas polnud ikka veel selgust, jätkasin teise pildi joonistamist. Küll ma siis mässasin nende pihlamarjadega ja enda näoga, sest korraga tekkis mul kindel tunne, et Setumaa pildil pean ma ennast kujutama. Ka muster näol on eriline ja isiklik – see on osake mu vanavanaema hame käisekirjast. Ja nüüd pihlakast. See, setude püha puu, on seotud naiselikkuse. Pühadusele viitab muu hulgas ka marja otsas olev rist või viiskand. Jälle ilus seos hingede teemaga.
Vahepeal olin ma niisiis väga kirglikult Muerto sarja kaitsma hakanud ja ei tahtnud kuuldagi, et piltide joonistamise takerduks. Naljakas, et enne oli vastupidi – Tarieli oli tugev algimpulsi andja ja mina pigem kõhkleja. Tarieli kriitika edasiste piltide loomise osas oli igati õigustatud, ta küsib tihti õigeid küsimusi, mille peale mina oma tuulepäisuses ei tule või mõeldagi ei taha. Kui Setumaa pilt valmis sai, olime taas küsimuse ees, kuidas jätkata. Nüüd olid mu ideed otsas. Kuid siin leidis Tarieli lahenduse. Ta pakkus, et neiu näol võiks kujutada valitud piirkonna mustrit, kuid tema juustele joonistada selle piirkonna taimi ja looduselemente.
Kuna kolmandaks piirkonnaks valisime Tõstamaa, siis oli nende elementide leidmine lihtne. Tõstamaal on väga ilus rannajoon, seepärast panin juukseehte kokku kivikestest, kajakamunadest, pilliroost ja kadakaostest. Peale selle klappis kohe ka see, et ka kadakat peetakse lisaks sitkuse sümboliks olemisele ka pühaks puuks, just kadakamarja otsas oleva ristimärgi tõttu. Siinkohal hakkas mulle juba tunduma, et iga marja otsas on mingi ristimärk vms – hihii 😉
Neljandana läks töösse Iisaku. Ida-Virumaa on tuntud ürgmetsa ja rabadega. Nii et lisaks rahvarõivamustrile oli mul jälle palju materjali, mida pärjas kasutada. Tahtsin kindlasti joonistada sõnajalalehti. Kuid töö käigus selgus, et nad pole selles kontekstis kahjuks üldse sobivad. Pildid pidid harmoneeruma ka omavahel ja peenepitsiliste lehtedega sõnajalad osutusid liiga pretensioonikaiks. Nii pidingi neist lõpuks ohates loobuma ja lisama neiu juustesse hoopis rabataimi. Muraka mesikuldsed marjad andsid peaehtele hea aktsendi. Leidsin veel ka laheda valgetupsulise jänesevilla, mida lisada.
Taust
Kui pildid olid valmis ja tooted tootmisse saadetud, kaevusin mõnuga veel sügavamale Muerto teemasse. Kui enne olin keskendunud pildilisele poolele, siis nüüd lugesin ja lugesin. Ja kõik see hakkas mind veelgi rohkem lummama (nagu see oleks üldse võimalik olnud). Leidsin palju põnevaid fakte ja seoseid.
Hingedeajal on Mehhikos tavaks kujutada inimesi skelettidena. Kõige kuulsam skelett on `La Calavera Catrina`. Catrinal on peas uhke Euroopa 20 saj. alguse stiilis kübar. Selle satiirilise karakteri lõi Mehhiko illustraator, Jose Guadalupe Posada, ning see viitab mehhiklastest põliselanikele, kes püüdlesid Euroopa aristokraatia poole. Catrinast on saanud Dia de Muerto ikooniline kangelanna.
Nüüdseks, kui Muerto tooted on juba valmis ja müügil, on neid mõnel laadal näinud ka mitmed mehhiklased, hea üllatusena on nad selle sarja pildid igati heaks kiitnud. Mitmed on hüüatanud äratundmisrõõmus: “Ouu look, Catrina!”
Ja siis – minu jaoks kõige erilisema tähendusega lugu on see, et juba üks tuntumaid skull art`i esindajaid maailmas on Frida Kahlo. Frida on üks minu suurtest eeskujudest kunstis, maalides julgelt, vabalt ja südamest tuleva kirega kogu oma elu, olgu see nii valus kui tahes.
Oma töödes ühendab ta geniaalselt reaalsuse ja enda kodumaa, Mehhiko, põlisrahvaste kunsti.
Frida kunstis on palju ilu, tema pildid puudutasid mind juba ammu enne, kui ma ise maalima asusin.
Sellel pildil kujutab Fridat üks minu kaasaegne lemmik-illustraator Benjamin Lacombe (ta illustreerib just praegu raamatut Fridast). Supertöö temalt – ideaalne kui kaks su lemmikut kohtuvad. No te vaid vaadake neid pilte!!!
Frida ja Diego Dia de Muerto pidustustel. Milline koloriit!!! Ma lihtsalt ahmisin õhku, kui seda nägin 🙂
Nii, nüüd lihtsalt pean pildiliselt midagi oranži lisama, sellepärast väike sisuhüpe, et edaspidi veel veidi skull art`i kunstnikest rääkida 😉
Aga minu jaoks oli ka väga tähtis see fakt, et lilledel on selle püha ajal Mehhikos eriline roll, eriti ühel õiel. Selleks on nn surnute lill `cempazuchitl` (ing. k mary gold ja meil peiulill). Usutakse, et selle lille tugev lõhn aitab hingedel leida teed tagasi maa peale.
Mäletan, et vanaema armastas neid ka tihti meie lähedaste haudadele istutada. Võibolla just mu setu vanaema kaudu on Surnute püha mulle hingelähedane, sest õigeusklikel on samuti kombeks haudadele andameid tuua ja surnuaiapühasid pühitsetakse ikka lähedaste haudadel süües-juues.
Aga veel kuntnikest. Diego Rivera, Frida Kahlo loominguline partner ja abikaasa sai just Calavera Catrina loojalt, Posadalt, tõuke maalimaks tavalisi inimesi, kes elavad ja töötavad oma keskkonnas.
Diego maalid olid jõulised ja monumentaalsed. Sellel 15-meetrisel pildi …
… keskseks tegelaseks on La Calavera Catrina, kes ühendab kaht meeskunstnikku, hoides neil käest kinni – noormees on Diego Rivera ise noorena ja härrasmees kübaraga on Posada ise. Nende selja taga seisab Frida, hoides ühte kätt kaitsvalt oma lapsena kujutatud abikaasa õlal, teises käes on tal aga tasakaalu sümbol.
Kollektsioon
Dia de Muertos on esimene sari, mille puhul tulime korraga välja terve kolletsiooniga. Varem, Lucky Laika sarjade puhul, olime teinud asju samm-sammult, kuid nüüd valmisid meil korraga 7 erinevat toodet: siidsallid, poolvääriskividega kaelakeed (korall, oonüks ja laavakivi), kõrvarõngad, prossid, pross-rinnamärkide komplektid, taskupeeglid ja ajutised tätoveeringud. Ja lisaks veel padjad koostöös Pillow&Pillow`ga.
Ja samuti esmakordselt tegime korraliku fotosessiooni, mille modelliks õnnestus meil saada imekaunis ja särav Sandra Sillamaa. Tema valimine polnud juhuslik – Sandra bänd Trad.Attack! ründab samuti tradistioone (neid ometi austades) ja loob selle tulemusena midagi erilist ja uut. Nende muusika on suurepärane 🙂
Fotoshooti meeskond oli meil ka väga hea! Jumestas ja seadis lilled imekaunilt juustesse Kristi Petolai, valguse ja varju püüdis fotodele andekas ja loominguline Laura Strandberg. Aitähhh teile kõigile veelkord!!!
Sandra kannab juustes erilise hoole ja armastusega valitud lilli – punaseid lillherneid ja pelargooniumit, valgeid kipslilli ja jasmiiniõisi, üht kibuvitsaoksa ja kõike kroonib keskse õiena surnute lill `cempazuchitl`. See lilledest kroon sai mu meelest eriti kaunis!
13. juulil oli meil Lucky Son of a Bitchi ja Dia de Muertos sarja esitlus. Panime kuupäeva juba kevade alguses paika ja alles hiljem avastas Tarieli, et just sellel päeval on Frida Kahlo surma-aastapäev. Ja jälle oli lahe kogeda, et mõned asjad elus lähevad justkui iseenesest paika. Sobivamat kuupäeva poleks saanudki valida.
Selle pika postituse tegemine võttis palju aega, kuid oli mulle väga vajalik talletamaks kõik selle põneva teekonna etapid. See on olnud eriline protsess meile mõlemale Tarieliga. Mina tundsin, et tahan end ka väliselt muuta ja lõikasin maha oma pikad juuksed, mis mõjus väga vabastavana 🙂
Lahe on ka see, et nüüdseks, kui ma seda postitust lõpetan, on Muerto asjad juba meie veebipoes ja mitmetes poodides müügil ning kõik tootegrupid on endale ka juba ostjaid leidnud. Juba on tellitud ka suurim lõuend meie senises ajaloos ja just Muerto piltidega!