Rubriik: Uncategorized

Juba väiksest peale olen armastanud muinasjutte. Mulle meeldisid nad kõik. H.C. Anderseni mõtlikud ja sageli kurva lõpuga muinaslood, mis maalisid mu silme ette traagilisusest kantud imeilusaid pilte. Vendade Grimmide jutud, mille puhul tundub, et olen neid teadnud nii kaua kui ennast mäletan. Justkui polekski neid lugusid mulle ette loetud, vaid oleksin need sündides endaga kaasa saanud. Lisaks muidugi terve hulk erinevate maade muinasjutte värvirõõmsast sarjast „Saja rahva lood“.

Elina Sildre tehtud fotolt võite juba aimata, milline on mulle kõige südamelähedasem muinasjutu-printsess : )

Mingil hetkel elus mõtlesin, et nüüd on muinasjuttude aeg läbi. Kuid see ei osutunud tõeks, sest muinasjutud tulid minuga igale poole kaasa ja pigem nende mõju suurenes. Ma tahtsin seda kuidagi väljendada, kuid ei leidnud veel sobivat stiili.

Esimese väikse ukse avas 2011. aasta kevadel Viive Noore kutse joonistada Vendade Grimmide näituse jaoks kaks pilti. Valisin „Kuldse linnu“ ja „Okasroosikese“. Tekkis mõte joonistada terviklik muinasjutu sari. Kuid veel polnud mul kindlat nägemust, milline võiks olla selle sarja piltide ühtne idee. 

Alles 2013. aasta kevadel tundsin, et olen valmis illustreerima oma ideaal-muinasjuttu „Lumivalgeke“. Töötasin selle pildi kallal väga kaua ning pingsalt. Vahel tundus mulle, et ma jään alla, et muinasjutt on minust palju tugevam ja võimsam. Kuid ühel ilusal päeval, kui asusin Lumivalgekese kleidile juba 100-ndat mustrit joonistama, proovisin graafilise joonemustri asemele hoopis üht enda tehtud fotot.

Ning korraga oli see kauaotsitud võti leitud ning uks muinasjutumaailma minu ees lahti. Lumivalgekese kaudu, kelle kleit räägib kogu loo hirmsast ja pimedast metsast. Metsast, kuhu õnnetu printsess põgeneb, kus loomad-linnud ning head päkapikud teda aitavad. Metsast, kus teda varitseb kuninganna saadetud surmauni ning kus lõpuks prints ta leiab ning ellu äratab.

Lumivalgekese järel on mulle armsad ka Okasroosike ja Tuhkatriinu. Just sellepärast alustasingi Lucky Laika „Must-valgete muinasjuttude“ sarja nende kolme kaunitariga. Must-valge koloriidi valisin seepärast, et jätta kõrvale kõik ebaoluline, ka värvide pillerkaar ning tuua vaataja silme ette kõige olulisem muinasjutus – peategelane ning tema saatus. Olen põiminud loo meeleolu või mõne tähtsa paiga tegelase rõivastesse ja vaid ühe erksa värviga, mis loost tulenevalt varieerub, toonud esile olulised detailid – õun, värten, kristallkingake jne.

Lumivalgeke

Okasroosike

Tuhkatriinu

Kuna talv ning eriti jõulud on aeg, mil muinasjutu ja reaalse elu vahelised piirid hägustuvad, siis toogu need lumena valged ja jäälillena hõbedased  pildid valgust ja sära meie põhjamaisesse pimedusse. Muinasjutulist talve teile kõigile!

Comments closed

Detsember on talvekuudest mu lemmik, sest selle kuu alguses on minu sünnipäev ja lõpus jõulud. Sel aastal on detsember veel ühe toreda asja võrra rikkam. Nimelt sain võimaluse joonistada kaanepildi “Tähekese” jõulukuu numbrile. Ilona Martsonile jäid silma meie Lucky Laika loomapildid ning magav karu sobis hästi jõulukuud iseloomustama. Joonistasin juurde kingipaki, silusin karu karva ja lisasin lumehelbed ning veidi muinasjutulist sära.

Taavi Liivo tegi “Tähekese” digiversiooni jaoks ka laheda animatsiooni sellest, kuidas karu magab : ) 

“Tähekese” app on saadaval ITunes.

Comments closed

Juba mõni nädal tagasi ilmus raamatupoodidesse Janne Järva ja minu koostöös valminud uus lasteraamat. See kollakas-roheliste kaantega raamat peaks tooma soojust ja päikest hämaratesse päevadesse. Janne jutustab seiklusliku loo, mille peategelasteks on lepatriinud ja ämblikud. Tegevus viib lugeja Eestist Argentiinasse ning räägib headusest, sõprusest ja armastusest. 

Janne pakkus, et selles raamatus võiks olla tunda esimese Eesti aja hõngu. Nii saidki tegelased endale tollaegsed rõivad ja soengud. Ka tegelaste nimed toetavad seda ideed. Saage tuttavaks lepatriinude preili Eva, …

… onu Endeli (üks minu lemmiktegelasi), …

… proua Virve, …

… ja koolibri Jakoga (Tarieli lemmik). Tegelasi on muidugi veel : )

Et eristada Eestit ja Argentiinat, joonistasin raamatu värvilistele vahelehtedele vastavalt eesti- ja argentiinapäraseid mustreid.

Kasutasime nii üle kahe lehe jooksvaid …

… kui ka valge ümbrusega raamitud pilte.

Kuna Janne kogus Hooandjas raamatu väljaandmiseks toetust, siis lasi ta kingituseks hooandjatele raamatu tegelastega postkaardid teha.

Raamatu kaantel lööb kohtlakk soolikarohu õied särama …

… nagu need ka looduses säravad.

Comments closed

Eestlased muutuvad novembrikuu hämaruses ja jaheduses ikka natuke rohkem või vähem karude sarnaseks. Riided on paksemad, samm veidi töntsakam ja rohkem tahetakse olla soojas. Nii ka mina – järjest enam on isu juua teed mee, sidruni ja ingveriga ning õhtuti pugeda koos Tarieliga sooja pessa ning vaadata häid filme. Nagu näha järgnevatelt piltidelt, poevad karud ka Lucky Laika vanasõna-piltidele ; ) ning mul ei jää muud üle kui nad sinna jäädvustada ja lasta teistel loomadel veidi oodata.

Selle karutüdruku joonistasin juba ammu valminud karupoisile (vt allpool) sõbraks. Vanasõnaks on “Uni on magusam kui mesi”. 

“Hommik on õhtust targem”.

Mõtte joonistada panda-karu sain karunäituselt. Tegin temast merekaru ning vanasõnaks on tal “Tasa sõuad, kaugele jõuad”.

Comments closed

Ikka läheb nii hoogsas tempos, et olen oma blogiga mõni nädal ajast maas ; ) Kuid pole hullu, sest head asjad ei lähe meelest ja neist on ka hiljem tore kirjutada. Nimelt oktoobri keskel käisime Tarieliga näitusel Art Teddy Planet Saku Suurhallis. Tarielile meeldivad väga kaisukarud. Olen seda märganud laatadel, kui ta peatub mõne õmmeldud või heegeldatud karu ees ja ta silmad löövad kuidagi eriliselt särama. Seepärast tegin talle väikse üllatuse selle näituse piletite näol.

Oli väga lahe siseneda sellesse muinasjutumaailma. Kohal olid kunstnikud ja nukumeistrid, kes lahkesti oma kätetööd imetleda lasid. Ringi tatsas ka üks elus karu, kes meid oma kaissu haaras nagu kaisukarule kohane ; )

Kõige rohkem oli muidugi kaisukarusid, kuid leidus ka igasuguseid teisi loomi, nukke ja nukuriideid. Näituse külastajad olid põhiliselt täiskasvanud ja ega seal vist lastel väga mõnus polekski – kõik kohad on mänguasju täis, aga neid ei tohi puudutadagi ; )

Leidus absurdihõngulisi väljapanekuid nagu näiteks – daam patjadest kübaraga …

… tiivuline elevant …

… ja konna õhtueine ; )

Kuid ka täiesti “argiseid” – kleidikesed nukkudele …

… ja rinnahoidjad nukuemadele ; )

Leidsin ka lapsepõlvest tuttava plastmassist kuusepuu koos mini-ehetega : )

Kõige rohkem tõmbasid pilku erinevaid meeleolusid või elukutseid esindavad karud: boheemlaslik karu, …

… nukker panda, …

…. karu kirjakandja …

 … ning sinisilme unistav karu. 

Comments closed

Vahepeal on nii palju tegemist olnud, et pole seda pikka ja toredat postitust teha jõudnud, mille ma nüüd kohe teen ; ) Nimelt käis meil septembri keskpaigas külas minu onu Varpo. Tegime talle koos Tarieliga linnaekskursiooni ja käisime ka Teletornis ja Lennusadama muuseumis. Lahe oli linna ja vaatamisväärsust justkui turisti pilguga vaadata. Plaanisime Tarieliga nagunii mõlemasse kohta minna, kuid onu tulek oli meile heaks motivatsiooniks.

Teletorn sai meile kuidagi eriti armsaks just selle sissepääsu seinapannoode kaudu. Nii hea oli näha 80-ndate alguse stiilseid mehi, kes olid justkui meie lapsepõlve albumilehekülgedelt maha astunud. Vaadake bakenbarde ja vuntse ; )

Ja siis saime end muidugi ka oma sünniaasta numbrite juures pildistada.

Seejärel tutvusime teletorni valmimist tutvustavate fotode ja filmilõikudega, kust leidsime ka meie sünniaja sümboleid.

Edasi viis meie tee ülilaheda kujundusega 3D kinosaali, mida kaunistasid Dolores Hoffmanni televisooni-teemalised vitraažid.

Onu Varpo ja mina – mõlemad topeltprillidega ; )

Ning siis sõitsime üles …

… ja see vaade tekitas soovi lendu tõusta!

Järgmine sihtpunkt oli Lennusadama muuseum kalaparvedega põrandal, …

… avara muuseumisaali, …

… ja maalide sees näidatavate videotega.

Tarieli sattus sellest kõigest vaimustusse ; )

Allveelaev “Lembitu” sisemusse laskudes leidsime eest täiesti omaette maailma. Tõeline mehhanismide ja masinate sümfoonia. Masinaõli lõhnast ja veidi klaustrofoobilist tunnet tekitavale ruumist hoolimata oli meie kolmene setskond ühel nõul, et see on väga põnev maailm.

Nii et “Lembitu” vääris igati oma nime!

Peale selle voltisime veel paberlennukeid, pildistasime end meremehe mundrites ja vaatasime lühifilmi Eesti esimesest naislendur Elvy Kalepist, kes elas suurema osa oma elust Ameerika Ühendriikides. Ta oli mitmel alal andekas, kuid teda tõmbas kõige rohkem just lendamine. Tema elu oli tõeliselt kirju, ta reisis palju ja kogus naislendurina kuulsust. Euroopa ajakirjanikud nimetasid teda “lenduriks huulepulgaga”. Alljärgnevad fotod ebay`st

Ameerikas olles pidas Elvy Kalep ka loenguid Eestist ja lennuasjandusest. Nähes, et lennundust on lastele vähe tutvustatud, kirjutas ja illustreeris Elvy oma esimese lasteraamatu “Air Babies”. Selle toreda raamatu peategelasteks on õde ja vend Speedy ning Happy Wings (nii lahedad nimed ja karakterid need tiibadega lendurlapsed). Kui ma neid pilte nägin, siis meenus mulle kohe, et lapsepõlves olin neid pilte juba näinud, kuid ei mäleta kus. Igal juhul väga armas äratundmine : )

Foto Heldfond Book Gallery.

Elvy elu lõppes kahjuks kurvalt – ta suri üksi ja unustatult Ameerikas. Kuid ta lootis, et teda kunagi Eestimaal meenutatakse. Mida ma siinkohal just teha tahangi. Imetlen Elvy elujulgust ja andekust. On väga lahe, et ta oli lendav illustraator : )

Nii et meil Tarieli ja Varpoga olid väga harivad ja elamusterohked 2 päeva. 

Comments closed

Nagu ilmselt paljudel nõuka-aja lastel oli ka minu lapsepõlve lemmik-ajakiri “Täheke”. Kõige enam meeldisid mulle seal Elle Tikerpäe pildid. Mõtlesin alati, et küll tal peavad olema head abimehed, kes talle lahedaid pildi-ideid annavad. Kuid hiljem mõistsin, et andekas naiskarikaturist mõtles need naljakad ja põnevad sündmused ikka ise välja. Nii lahe tunne on ühe oma iidoli kõrvale astuda ja lasta oma pilt sama ajakirja kaante vahele köita : )

Oktoobris tähistati Õpetajate päeva ja Ilona Martson valis minu illustreerima. 

Elle Tikerpäe kaanepildiga “Täheke”.

Comments closed

Täna saab meie armas ja tubli firma, Lucky Laika, 2-aastaseks. Alustasime küll Be Lucky`na, kuid leidsime endale vahepeal sobivama ja eristuvama nime – Lucky Laika : ) Meie firmas töötab endiselt kaks inimest – Tarieli ja mina.

Vahepeal tähistasime ka nö jänku juubelit – suvel müüsime 50nda jänku-pildi. Kuna pilte müüme piiratud tiraažis (100 tk), siis kõik jänku-sõbrad kiirustage!

Originaalis hoiab jänes käes mängukaarte, kuid juubeli puhul joonistasin talle pihku muffini. Seda pilti me ei müü, vaid loosime välja erinevates sünnipäeva-mängudes (tiraaž – 33 tk.), mis kestavad terve oktoobrikuu. Infot mängude kohta saate Lucky Laika FB-lehel.

Comments closed

… kuldne päev. Päike paistab ja õhk on nii mõnusalt pehme. Tarieli kinkis mulle täna kollaseid krüsanteeme ja nüüd säravad need mu laual vaasis nagu veel lisapäikesed! Jalutasime Tarieli ja Haikuga – kellel on täna sünnipäev : ) – rannas ja nautisime ilma ning mereõhku.

Varsti-varsti on mul valmis saamas uue toreda lasteraamatu illustratsioonid. Autor Janne Järva kogub Hooandjas raamatu trükkimiseks raha, nii et natuke läheb veel aega. Ekraanil uue raamatu kangelane – onu Endel : )

Comments closed

Sai valmis uus lasteraamat “Jaaniussikesed, lähme!”, autor Liina Ellik. Selle raamatu puhul kasutasin esmakordselt nii suures mahus taustadena fotopinda. Terve suve jooksul leidsin end jalutuskäikudel koeraga silmitsemas kriitilise pilguga erinevaid taimi, kivikesi ja rohuliblesid. Pildistasin päris palju erinevaid pisidetaile ja süvenesin järjest rohkem oma isiklikku Põhja-Tallinna mikromaailma ; )

Liina soov oli, et kõik leheküljed oleksid servast servani piltidega kaetud. Kuna pildipinda on raamatus palju, siis leidsin, et põnevat ja ülidetailset metsamaastikku, nii nagu ma seda ise ette kujutasin, joonistaksin väga kaua –  nii ma siis fotod appi võtsingi. Loomulikult lõikasin, töötlesin ja maalisin neid omavahel kokku. Stroomi rannaveest sai kiirevooluline metsajõgi, Kase pargi puudest sügav mets ja Kopli pargi tagumisest osast leidsin isegi väikse, kuid nagu hiljem selgus, väga viljaka metsmaasikapeenra : ) Saime Tarieliga sealt vähemalt 5 saaki. Isegi täna leidsime mõned punased maasikmarjad.

Ja kui vaadata seda peenart veidi kaugemalt ; )

Kujundaja Lii Lensment mõtles välja mõnusad pehmed teksti-pilved, mis selle metsamaastiku kohal hõljuvad. Ja kuna tegemist on ühe rännakuga, siis sai valitud veidi piklik formaat, mida mööda jaanimardikad läbi suveöise metsa sammuvad ja erinevaid linde-loomi kohtavad.

Raamatuloo taustaks lõi Liina ise ka muusika ning andis välja plaadi, kus ta ise oma muusika taustal lastele lugu ette loeb.

Comments closed